MUUSIK JA LAULUKIRJUTAJA ELLIP

KUI KAUA OLED MUUSIKAGA TEGELENUD JA MIS ON SINU SOOLOARTISTIKS SAAMISEKS MÕJUTANUD?

Seda võin ma nüüd küll täie kindlusega öelda, et muusika on mu elus kogu aeg olnud - olgu selleks ema kuulatud jazz vinüülid koduse elu taustaks või siis juba enese laulma ja lalisema hakkamine enne rääkimist. Üpris noorelt hakkasin lauluvõistlustel osalema ja algkooli kõrvalt astusin ka muusikakooli nii et tundub, et minu muusikutee algus oli selge juba enne kui seda ise adusin. Ma olen üsna domineeriv ka loomu poolest, kohati eputis ja tähelepanu otsija, niiet sooloartisti olemus vist oli ka juba sisse kodeeritud.. :)


SEL KEVADEL OLED VÄLJA ANDNUD SOOLOPLAADI , KAS SAAKSID SELLEST MEIE LUGEJATELE NATUKE RÄÄKIDA, MIS ON SELLE EP ÜHINE MÕTE?

Jaa! EP sai nime "Four Words" ja need neli sõna on "you won't make it" (mõni võiks vaielda, et need on viis sõna aga ma jään endale kindlaks). Need sõnad ehk ongi selle albumi suurem tagamõte, sest need sõnad on mind nüüd hiljuti meeletult motiveerinud, sest ma ei tahtnud, et selle sõnumi mõte teoks saaks. Küll aga üldiselt ei ole tegemist kontseptuaalse minialbumiga, vaid väga erinevatest lugudest, mõtetest ja žanritest koosneva komplektiga. See annab aimu mu enda kohta - veidi püsimatu, muusikas kõige armastaja.


ALBUMI NIMI ON "FOUR WORDS", NII ET VÕIKSID PROOVIDA SEDA KIRJELDADA NELJA SÕNAGA?

Eklektiline, sügav, melanhoolne, nostalgiline - need on mu enda vaatepunktist. Mis need neli kirjeldavat sõna kuulaja jaoks on, oleks ka väga põnev teada!


KES ON NEED INIMESED, KES AITASID SUL SEDA EP LUUA?

Albumil olevate lugude taga on tegelikult vaid kaks inimest - mina ja produtsent ning hea sõber Mikk. Mikk on produtsendina varem tegutsenud näiteks Epp Kõivu projektis ning on ise ka väga osav sõnasepp ja ühe "Four Words" loo "Shivers" sõnade autor. Lisaks olid plaadi juures professionaalsed tegijad nagu Kaarel Tamra, kes hoolitses salvestamise ja lugude miksimise eest ning Minerva Pappi Soomest, kes andis lugudele viimase lihvi masterdamise näol. Niiet täitsa valmis tegid need lood neli inimest. "Neli sõna" nelja inimese poolt, polegi sellele mõelnud!


KUST LEIAD INSPIRATSIOONI LAULUDE KIRJUTAMISEKS? MILLINE ON SEE PROTSESS SINU JAOKS?

Siiani on enamjaolt olnud protsess säärane, et ma lasen ennast inspireerida muusikast, mis juba eksisteerib. Nende lugude puhul Miku mingil määral valmis taustadest. Mu mõttelõnga alustasid sellised minuti pikkused instrumentaalid, mida hiljem, kui selgus, et võib täitsa asja saada, edasi hakkasime arendama. Väga vähe on mu elus üldse olnud seda, et enne eksisteerivad sõnad. Ma olen sisemiselt (ja osati ka väljapoole paistvalt) emotsionaalne inimene, muusika võib minus igasuguseid erinevaid mälestusi ja tundeid esile tuua ja see on mu jaoks põnev - oodata ja seejärel avastada, mida ma endas olen hoidnud ja mis välja tahab tulla. Inspiratsioon enamasti mu enda läbielatust, kurbadest mõtetest aga ka väga positiivsetest mälestustest. Tulevikus tahan ma hakata katsetama jutustamist, ehk elu läbi mingi tegelaskuju näha. See annab jällegi loometööle nii palju võimalusi ja piiride vabadust juurde.


MIS TAKISTUSED OLID SINU KUI MUUSIKU TEEL?

Ausalt rääkides, ma ise olen olnud suurimaks takistuseks. Ma võrdlesin ennast kõigi teiste juba palju saavutanud muusikutega nii laulmise kui laulukirjutamise kui ka esinemise osas. Ma ei väärtustanud ennast küllalt. Aga tulles tagasi ka selle "Four Words" üldise sõnumi taha, kus ei tahtnud lasta neil neljal sõnal, mida olen oma elus kuulnud, ennast takistada saavutamast oma unistusi, hakkasin ma selle kallal tööle, et ma ei peaks enam ennast nõnda tundma. Ma läksin tagasi muusikat õppima, et harida ennast rohkem, ma hakkasin oma elukeskkonda kujundama selliseks, et muusika oleks esikohal. Lahkusin töökohalt, mis suure osa energiast enda alla võttis ja pühendasin ennast muusikale nii paljudest erinevatest nurkadest kui võimalik. Tahtsin saavutada selle tunde, et olen vääriline kutsuma ennast muusikuks ja ei pea sõltuma kellegist teisest kui iseendast, et muusikat professioonina teha.


MILLINE NÄEB VÄLJA ÜKS TAVALINE TALLINNA LAULJA PÄEV?

Väga hea küsimus! Vastust on ainult väga raske anda - iga päev on täiesti erinev. Kohati nagu ei teegi midagi, kohati jälle teed väga palju. Kui albumi väljaandmise aeg hakkas lähenema, esines mitmeid intervjuude andmisi, enda tutvustamist ja toredate inimestega kohtumist. Enne albumi tegemist sai palju materjali salvestatud ja selle ümber närveldatud. Veel mõni aeg tagasi oli mul tore rutiin, et vara üles, hommikune jooga, lugemine, enda uitmõtete üleskirjutamine, kiired e-mailide vastamised, päevaplaani paika seadmine ja siis tegutsemine aga nüüd sellest rutiinist kahjuks ei ole midagi alles jäänud, sest asjad toimuvad eriaegadel ja ei ole suutnud nendega veel täielikult harjuda. Aga loomeinimesel on rutiini vaja, sellest olen ma aru saanud - nii jõuab rohkem teha nii kohustustena tunduvaid asju kui ka loometööd ennast.

Homne päev näiteks: kella üheksaks raadiosse intervjuud andma, peale seda produtsendiga hommikune koosolek, et rääkida edasistest plaanidest, siis uuesti raadiosse, kus järgmisel kahel nädalal aitan kaas-saatejuhina saadet teha ning peale seda väike lisaraha teenimine (Koroonast muusikuna juba väga kergesti ei välju..) ja siis väsinuna hilisõhtul koju. Kiire elutempo on mu nauding!


MA KUJUTAN ETTE, ET MUUSIKUD NAUDIVAD KA MUUSIKAT, KUI NAD EI ESINE EGA PRODUTSEERI, NII ET KES ON SINU LEMMIKARTISTID PRAEGU? KEDA SOOVITAKSID MEIE LUGEJATELE KUULATA?

Muusikat naudivad muusikud igatahes aga olen just hiljuti kuulnud, et näiteks oma projektide kallal töötavad muusikud leiavad teiste artistide loomingu kuulamiseks üpris vähe aega - nii ka minuga. Eneseväljendamine ja selle tulemuse lihvimine võtab omajagu energiat ja aega. AGA. Sellegipoolest soovitan ma väga palavalt Tom Misch'i ja Yussef Dayes'i sellel aastal ilmunud albumit "What Kinda Music" - nii põnev ja inspireeriv album. Samuti kõike, mida teeb Jordan Rakei, kes endale muusikaliselt aina väljakutseid tahab esitada aga miks mitte ka ühel vihmasel õhtul küünlavalgel peale panna vanem instrumentaal jazz album või hoopis Ludovico Einaudi klaverimuusika. Soovitan kuulata žanreid ja esitajaid, kelle poole käsi tavaolukorras kohe ei sirutu ja lihtsalt KUULATA. Ilma kõrvalise tegevuseta, lihtsalt kuulata. Loojad panevad oma hinge muusikasse, mida liiga tihti tarbitakse vaid tausta meelelahutusena aga ma usun, et see on ilus asi, mida vahel hinnata - täpselt kui palju tööd tegelikult ühe loo ja/või albumi tegemise taga on :)