Viimastel aastatel on Narva oma kunstiga transformeerunud ja üldine olukord muutus paremaks tänu kunstiasutustele ja kunstivaldkonnas tegutsevatele inimestele. Kunstigaleriid ja residentuur panustab suurehulgaliselt ja toob oma korrektiive kunsti arengusse. Aga kellele see on mõeldud ja mis tuleb pärast?

Kui aga mõelda Narva arengust järgmiste aastate perspektiivis, siis siin võib olla mitu erinevat viisi. Üks inimestest, kelle tegevused mõjutavad Narva kunsti arengut, on Johanna Rannula, Narva Kunstiresidentuuri direktor. Tema arvab, et see ei sega arengut, kui Narva elanikkond vananeb ja palju noori sõidavad ära. „See ei tähenda, et kunsti ja kultuuri ei ole vaja. Ka 90 aastat vana babushka saab tulla ja nautida kunsti ning see on samaväärne, kui pakkuda seda elamust 30-aastastele. Ma arvan, et me ei tee üritusi ja näitusi NARTis (Narva Kunstiresidentuur, edaspidi NART) ainult noortele."

Kui analüüsime viimase aasta lõikes residentuuri külastajate hulka, siis jõuame järeldusele, et arv on suurenenud ja publik on mitmekesisem. Johanna jagas, et huvi kunsti vastu on suurenenud tänu strateegiatele, iga sihtrühma puhul on need erinevad. Näiteks kui oli Kreenholmi sünnipäevaüritus, meelitas see rohkem vanemaid naisi. Workshopid aga sobivad rohkem lastega peredele. Uus näitus „Where is the body" aga noortele. „Ei saagi igaühele meeldida, sellepärast peame hoidma seda ampluaad täiesti laiana". Praegu aga valmib residentuurilt uus projekt, mille sihtrühm on täiesti üllatuslik – vanemad mehed, kes käivad kalal. Strateegiline planeerimine on tähtis sihtrühma kaasamisel. „Ei saa teha täpselt samasugust asja siin nagu sa teed näiteks Tallinnas." Tallinnas võib teha galeriid, panna lahtiolekuajad peale ja ongi tehtud. Narvas inimesed lihtsalt nii ei tule, sa pead tööd tegema ja vaeva nägema. See on eripära, mitte miinus. Koha spetsiifika on lihtsalt teistsugune.

Kunst ei pea alati kompromisse leidma ja olema publiku tasemel. Mõnikord kunst aitabki inimestel arendada iseennast, oma mõtteviisi ja loomingulisi võimeid. Narvas on küll kasvupinda ja ruumi arenguks, aga on vaja inimesi, kes seda arendaks, sest nagu teame, kõik sõltub rohkesti inimestest. Johanna oli läbinud enne Narvasse sattumist huvitava teekonna. „Minu jaoks Narva on challenge, siin on, mida ja millega tööd teha. "Tallinnas sa konkureerid ja kõik vajadused on juba täidetud, aga just Narvas on vajadused ja tühjad kohad. Narvasse panustad ja sellel on reaalne mõju". See mõju on ka praegu nähtav, sest Narvasse tulevad suured festivalid nagu Tallinn-Narva Music Week, Station Narva ning samuti välismaa artistid ja kuraatorid oma väljamõeldiste teostamiseks. See on juba hea saavutus, et Narvat mõistetakse, pööratakse tähelepanu ja toetatakse samaväärselt nagu teisi Eesti linnasid. Narva linn ei saa küll konkureerida Tallinna või Tartu kunstiga, aga Narva kunstnikud võivad küll. Kui praegu on linnal suhteliselt suur tähelepanu, kas ka linna kunstnikel on võimalus saavutada tähelepanu?

Sellised sündmused nagu COVID ja pingeline olukord Ukrainas, mis on iseenesest tugevad ja mõjutavad, tõid oma korrektiivid mitte ainult asutuste töösse, aga ka kunstnike loomingusse. „Kunstnikud on nii hellad ja tundlikud inimesed, kes võtavad teiste probleeme enda probleemideks. See suunab nende tööd ja selle mõjul nende projektid on juba hoopis teistsugused. Ja COVIDi ajal võib olla rohkem kohalikud. Tekivad ideed, millele enne pole isegi mõeldud, aga see ei tähenda, et need uued tegevusplaanid on halvemad. Võib-olla tänu sellele sünnib palju ägedaid asju, ka vajalikke ja kasulikke asju, isegi kui piirid ees ja kunstnikud peavad seal opereeruma," väitis Johanna. Näiteks kaks aastat tagasi planeeriti NARTis mitut rahvusvahelist residentuuri, aga pandeemia tõttu pidi need edasi lükkama. Sama olukord toimub praegu Ukraina kodanikega, kes pidid tulema Eestisse. Sellises olukorras mõtled küll, et midagi sinust ei sõltu ja iga uus päev on improviseerimine, sest kunagi ei tea, mis ootab ees.

"Rääkides Narva tulevikust, tahaks, et tänu NARTi ja galerii tööle Narva publik oskaks hinnata ja saaks aru kunstist, mida näidatakse, ning seejärel looks kooskasvamise tunde," ütles Johanna. Samuti on plaanis arendada haridust nii laste kui ka täiskasvanute seas. Kõige tähtsam asi on inimeste suhtumine, sest isegi lillekimpude kokkupanekule võib läheneda erinevate nurkade alt. Samuti tahaks initsiatiivi linnavalitsuse või muude institutsioonide poolt, võib-olla see annab ka tõuke tegijatele. Lõpetuseks Johanna tunnistas: „Narvas on veel nii palju asju teha, aga tunnen, et ma olen selle teekonna alguses."