Muuseumipraktika

Ülikool on selles mõttes üks maagiline koht, et on võimalik õppida väga erinevaid asju nagu näiteks minu selle semestri valikus olnud muuseumipraktika.
Valisin endale praktikavõimaluse Eesti Kaasaegse Kunsti Keskuses, kuna mind köidab tänapäeva kunst ning on huvitav tutvuda tunnustatud Eesti kunstnike töödega. Hetkel on seal päevakorras eelnimetatud kunstnike andmebaasi täiendamine. Selleks, et saada võimalus just selle projekti raames oma praktika läbi viia, saatsin projekti kuraatoritele näiteid oma töödest. Intervjuul käies selgus, et projekti koordineerivad vaid kaks inimest - Kaarin Kivirähk ja Marika Agu. Mulle tutvustati tööprotsessi ning sellega kaasnevaid detaile. Kui biograafia, mille jaoks ka juhendi sain, on valmis, vaatavad koordinaatorid selle üle ning edastavad sobivusel kunstnikule üle vaatamiseks. Kõige põnevam selle juures ongi otsekontakt kunstnikutega. Kuigi kriisiolukorra tõttu oli tegemist kaugtööga, suhtusin siiski sellesse positiivselt, kuna digitaalset kompetentsi tasub võimalusel alati täiendada.

Marika poolt sain nimekirja, kust mul tuli valida kaks kunstnikku, kes mulle enim huvi pakkusid. Intervjuu käigus rääkisime minu päritolust ning tuli teemaks ka kunstivoolu eelistus, kus mainisin, et figuratiivsest kunstist eelistan enim impressionismi, fovismi ja naivismi. Uurisin ka kunstnike tausta. Enim huvi pakkusid Maria Kapajeva ja Liisa Kruusmägi. Viimase looming on täis erksaid värve, omades ka veidike naivistlikku joont, mis on minu jaoks visuaalselt naudingut pakkuv. Maria puhul sai esialgu määravaks Narva kui ühine päritolulinn, kuid lähemal uurimisel leidsin tema teostes palju huvitavat. Lisaks tekkis üks põnev seik; nimelt, hiljuti näitas mu sõber, Vadim Markov, oma portfooliot ning üks portreede sari, mis puudutas identiteedi puudumise teemat, jäi mulle eriliselt meelde. Süvenedes Maria töödesse lähemalt avastasin mitmeid sarnaseid mõtteid läbi kumamas. Tõenäoliselt on piirilinna elu üks mõjukaid tegureid kohalikele inimestele sellise nägemuse kujundamisel.

Naastes biograafia kirjutamise kui protsessi juurde, siis ühest küljest on see väga kindlalt piiritletud, kuid samas loominguline protsess. Pidevalt tuleb kontrollida, et see ei muutuks üleliia subjektiivseks, mis on üllatavalt keeruline ülesanne. Süvenedes nii detailselt kellegi hingeellu tekib justkui omamoodi lähedus - inimene muutub sinu sõbraks. Ja sõprade puhul kiputakse paratamatult rõhutama nende positiivseid omadusi, mis objektiivse biograafia puhul ei ole sobilik. Kuna Narvamus annab mulle võimaluse olla subjektiivsem ning jagada ka neid asju, mis biograafiatesse ei jõua, siis meelsasti tooksin väljajääva esile just sellisel viisil.

Tulles tagasi Liisa Kruusmägi juurde, ma pean ütlema, et tema looming on olnud minu jaoks väga nauditav inspiratsiooniallikas. Kui üritada tema töid lühidalt kokku võtta mulje põhjal, mis need tekitavad, siis mõned märksõnad võiksid olla värvikus, liikumine, ellujäämine. Hoolimata sellest ei ole teemad, millele kunstnik keskendub, alati nii positiivsed. Kruusmägi talent hakkas silma juba kunstniku varasest noorusest: talle võimaldati stipendium, mis lubas külastada aasta jooksul Ameerika Ühendriike, Jaapanit ja Kanadat. See kogemus on leidnud oma tee ka tema töödesse. Näitus "America Talks" toob esile ameeriklaste karmi reaalsuse, mis peitub tohutu hunniku reklaami ning kulunud Ameerika unistuse taga. Kruusamägi pani kirja kõnekatkendeid ning illustreeris neid hiljem oma joonistuste ning maalidega. Võrdluseks, Jaapanist toodud kogemus pöörab tähelepanu üksildusele. "We Are Homesick for Most Places We Have Never Known" oli kunstniku püüd analüüsida foobiaid, hirmu ja jäledustunnet. Lisaks tööd seeriast "Me oleme lähedal ärkamisele, kui näeme unes, et näeme unes", kus kunstnik kujutab ning samaaegselt kirjeldab inimeste unenägusid. Viimaks, "Limonaad asfaldil" - maaliseeria mõtisklevatest tüdrukutest, kelle iseloom kandub edasi neid ümbritsevatest objektidest sellises intiimses ruumis nagu tuba.

Maria Kapajeva loomingut võib võtta kui uurimistöid erinevatel teemadel, kus peamiseks meediumiks on foto. Kunstnik pildistab inimesi, aga otsib ka internetist materjale kindlal teemal. Tänu rahastusele, mis võimaldas India külastamist, valmis kaks suurepärast seeriat. Esimene neist, "One month", kujutab endast pilte teistest välismaalastest, kes sarnaselt kunstnikuga tulid üheks kuuks Indiasse. Kapajeva jälgis ja jäädvustas, kuidas aeg ja koht nende olemust mõjutas. Teine projekt, mis jäädvustas pigem kurba India argipäeva, nimega "Merry me", sisaldab fotosid haritud naistest, kes on 'õiges' vanuses abiellumiseks ning omavad oma arvamust kokkuleppeabieludest. Kunstnik värvis need traditsiooniliselt must-valged pildid käsitsi nagu Indias tavaks, et naist atraktiivsemaks muuta, kuid jättis peegelduse värvimata, viidates karmile reaalsusele. Tema järgnevad projektid olid pühendatud peamiselt 'postipruutidele' ning naise rollile selles kultuuris. Selleks uuris kunstnik naiste profiilid tutvumisportaalides, kus mitmes oli ette kirjutatud, mis poosis peaks naine pilte tegema, et võimalikult edukalt potentsiaalne abikaasa leida. Kapajeva arvates vastavad need fotod stereotüüpidele vene naistest, kes on kodu lahutamatud osad. "Interiors" fotoseerias sulatabki kunstnik naised kokku koduse interjööriga, säilitades nii nende anonüümsuse. Lisaks tasub mainida ka ühte suurt projekti, milleks kujunes näitus "Dream Is Wonderful, Yet Unclear", kus kunstnik kogus Narva piirilinna suurima ettevõtte, Kreenholmi manufaktuuri töötajate mälestusi, pilte ja mäluesemeid - antud näituse peamise mõttena siis helge unistus möödunud elust, vastandades seda praegusele olukorrale.

Kokkuvõtteks soovin ma välja tuua, et kaugtöö suurimaks plussiks ja miinuseks on see, et oma aega tuleb ise planeerida. Ühest küljest on tore, et saab rahulikult kodus olla ja kirjutada; ei pea varahommikul kuskile sõitma; saab pidžaamas istudes, kohvitass käekõrval, täiendada andmebaase. Teistest küljest võib sobiva töökeskkonna puudumine olla omakorda väljakutse motiveeritusele; eriti, kui väljas on ilus suveilm. Suures plaanis on mul hea meel, et selles projektis osalesin, kuna see töö on väga põnev: sain rohkem teada kaasaegsest kunstist, andmebaaside täiendamise tööprotsessidest ning lisaks ka uhkustunde, et sellise tänuväärse tegevuse juures sain olla. Lähiajal on minu koostatud autobiograafiad nähtavad ka veebilehel. Olge aktiivsed ja kasutage võimalusi, mida elu teile pakub!