“Härra Mittekeegi Putini vastu”, Venemaa opositsioon, propaganda ja kollektiivne vastutus: intervjuu Pavel Talankiniga

Karabaš on üks maailma kõige saastunumaid linnu, mida isegi Venemaa Föderatsioon tunnistab “1. kategooria linnaks, mille sotsiaalmajanduslik olukord on kõige halvem”. Paveli pilgu läbi näeme seda aga kui õpetajate ja laste harjumuspärase, rahuliku argielu tausta.

Pärast Venemaa täiemahulise sissetungi algust Ukrainasse hakkab linnas olukordade absurdsus süvenema. Me näeme militariseeritud lasterühmade teket, repressiivsete seaduste tugevnemist ja radikaalse natsionalismi kasvu. Me tajume, kui valus on Pavli süda, kui ta tasapisi mõistab, et ei suuda enam kaitsta oma lähimat ümbrust propaganda mõju eest ning peab lõpuks oma kodu maha jätma.

Praegu on Pavel pidevalt väljasõitudel, reisib palju ja tutvustab oma filmi üle maailma. Üks tema “sihtkohtadest”, kuhu ta aeg-ajalt tagasi pöördub, asub Prahas. Elle Katrovasoval õnnestus temaga silmast silma kohtuda ja võtta ajakirjale JÁDU intervjuu tema dokumentaalfilmi põhjustest ja tagajärgedest. Lisaks filmile kõnelesid nad kodanikuühiskonna seisust Venemaal, dissidentlusega kaasnevatest eetilistest küsimustest ning Venemaa poliitilisest emigratsioonist.

Film on juba praegu oma algsest teemast palju kaugemale liikunud. Meil oli mitu linastust Ameerikas ja vaatajad, kes pärast filmi arutelule jäid, ütlesid meile: “Õige pea hakkab meil juhtuma täpselt sama.”

Ma tean, et filmi vaadatakse ka Venemaal. Näiteks sain tagasisidet Karabaši lapsevanematelt. Nad ütlesid: “Jah, lapsed rääkisid meile nendest tundidest, aga me ei teadnud, mida neile seal tegelikult õpetatakse. Aitäh, et sa seda näitasid.”

Mul oli mõte mõne kinoga kokku leppida ja filmi seal ära näidata. Aga siis sain aru, et selliste asjade eest pannakse inimesi vangi, nad saavad päris vanglakaristusi. Kui ma korraldaksin filmi avaliku linastuse, tõmbaksin kaasa absoluutselt kõik – isegi koristaja, kes seal lihtsalt põrandat peseb. Keegi ei pääseks karistuseta.

Venemaa ühiskond on eriline ka seetõttu, et isegi kui seda filmi saaks ametlikult näidata ja kedagi selle eest miski ei ähvardaks, ei tuleks linastusele ikkagi peaaegu keegi. Saalis istuks viis või kuus inimest. Aga kui välismaal näidatakse filmi Venemaast, siis on kõigil meil seda tingimata vaja vaadata. Inimestele on palju tähtsam see, mida neist väljaspool riiki räägitakse. Seetõttu on Karabašis meie filmi vaadanud juba peaaegu kõik. Keegi kopeeris selle salaja ja saatis edasi. Kas ma plaanisin seda? Absoluutselt mitte. Lihtsalt nii juhtus. Ja ma ütlesin endale: “Kõik läks ideaalselt. Täiesti ideaalselt.”

Inimesed ei saa sellest aru ega esita küsimust sellisel kujul. Nad maksavad makse, aga ei mõista üldse, kuhu see raha kaob.

Viimasel ajal on Karabašil tegelikult vedanud, ja see on eelkõige kohaliku tehase teene. Kui seda ei oleks, poleks linnas midagi uut – ei koole, kinosid ega spordisaale. Inimestele esitati seda aga nii, nagu oleks see “Ühtse Venemaa” teene.

Kahjuks on Venemaal praegu teistsugune olukord. Ametlik poliitiline joon on selline, et kodumaa armastamine tähendab Putini armastamist. Paljud ei suuda neid kahte asja teineteisest eraldada. Nende jaoks on kodumaa – Putin ja Putin on Venemaa.

Oma riiki võib armastada ja samal ajal vihata selle presidenti. See on sinu õigus. Ainult, et Venemaal on inimestelt ka see õigus ära võetud. Sa pead teda armastama, sest sa armastad Venemaad.

Ta võrdsustas kahtlemata armastuse kodumaa vastu armastusega presidendi vastu. Ta ütleb filmis: “Kui sulle Putin ei meeldi, siis paki asjad kokku ja sõida siit minema.”

Garri Kasparov on öelnud, et paljud inimesed, kes ei tahtnud Venemaal makse maksta ega elada kuritegelikus riigis, läksid välismaale ja seisid seal silmitsi tohutute probleemidega. Mõni ei saanud isegi pangakontot avada või maksekaarti kätte. Seetõttu pidid paljud neist Venemaale tagasi minema.

Propaganda kasutas selle kohe ära. Nad ütlesid: “Vaadake, Vanja läks ära ja tuli kohe tagasi.” Sellega teeniti endale kõvasti punkte.

Ma suudan ette kujutada, et ühel päeval lähen Karabaši tagasi elama. Aga praegu, mõistes, et propaganda kasutaks seda ära, ei taha ma seda teha.

Propaganda seeme kukkus mulda. Jah, muidugi, midagi sarnast toimus ka varem, aga mitte kunagi enne ei olnud see nii ulatuslik ja intensiivne.

Propaganda algas Venemaal juba 2013. aastal – pärast Maidani ja pärast Krimmi – tol ajal muutus see palju tugevamaks. Nii raadios, ajalehtedes, kui ka televisioonis. Aga ajalehte võid sa mitte lugeda. Televiisorit võid mitte vaadata. Raadiot võid mitte kuulata. Kuid koolis pead sa ikkagi käima. Sa pead istuma pingis ja kuulama, mida õpetajad sulle räägivad.

Meil oli üks neiu, kes õppis väga hästi. Tal oli unistus – astuda Karli ülikooli. Ta käis tšehhi keele kursustel. Kõik klassikaaslased teadsid seda, mulle rääkis ta sellest ise. Teistele õpetajatele aga mitte. Sest just sel ajal algas sissetung. Venemaa Föderatsioon kandis siis Tšehhi Vabariigi niinimetatud “vaenulike riikide” nimekirja. Neiu kartis, et kui õpetajad saavad teada, et ta tahab Tšehhisse minna, hakkavad nad talle halvemaid hindeid panema.

Kord kuulsin ühelt preestrilt, et nõukogude ajal, kui pärast tsaari tuli võimule uus jõud, ei õnnestunud neil Uuralites ja Siberis kirikut likvideerida, sest seal elasid väga sügavalt usklikud inimesed. Siis hakati kirikut seestpoolt lõhkuma – loodi uusi autonoomseid kiriklikke struktuure. Suurt ja ühtset inimeste kogukonda hakati jagama. Teisisõnu, andsid kommunistid igale kirikule õiguse end ise juhtida, kuid seejärel õiendasid iga preestriga eraldi arveid. Nii saavutasid nad oma eesmärgi.

Mis toimub opositsioonis praegu? Täpselt sama, mida tehti toona kirikuga. Kõik aetakse omavahel tülli, et ei jääks mingit ühtsust – ja siis hävitatakse nad ükshaaval.

Kas ma kahetsen, et sellised asjad on meie ajaloos olnud? Jah, kahetsen. Kas ma tunnen, et olen sellega ise kuidagi seotud? Ei tunne, sest mina isiklikult neid sündmusi ei kogenud ja Nõukogude Liitu ei ole enam olemas.

Olen täiesti veendunud, et kui meil oleks demokraatlik ühiskond, mis oskab rahulikult rääkida, mõelda, tegutseda ja uusi suhteid üles ehitada, oleksid kõik need küsimused ammu tagaplaanile jäänud. Meie probleem on võim, mis ei luba enda kohta vähimatki kriitikat.

Ma näen ainult ühte keerulist olukorda. Sellel on nimi. Vladimir Vladimirovitš Putin.

______________

See material on osa PERSPECTIVES 3 projektist – sõltumatu, konstruktiise ja paljutõotava ajakirjanduse uus suund. Projekti rahastab Euroopa Liit. Tekstis väljendatud arvamused ja seisukohad on autori(te) omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või Euroopa Hariduse ja Kultuuri Täitevasutuse (EACEA) vaateid või seisukohti. Euroopa Liit ja EACEA ei võta nende eest vastutust.