Kolme lapse ema Ingrid Nielsen Tallinnast metsas õppustel koos oma Kaitseliidu üksusega. | Foto: Kristin Liiv
Keskkonnaaktivist ja veendunud patsifist Ingrid Nielsen Tallinnast ei kujutanud kunagi ette, et kannab sõjaväevormi. „Kui ma saaksin kogu maailma relvad hävitada, teeksin seda,“ ütleb ta.
24. veebruaril 2022 muutus abstraktne oht isiklikuks: kaadrid Butšast, ühishauad, purustatud linnad, teated vägistamistest. „Mul on kolm tütart,“ selgitab Ingrid. „Elades Venemaa kõrval, ei saa me lubada endale patsifismi luksust, seetõttu valmistume, muud väljapääsu ei ole.“
Mitu korda aastas seisab kolme lapse ema talvel metsas 120-millimeetrise miinipilduja kõrval. Õlgadel 35 kilogrammi varustust, käed külmast kanged. Oma üksuses on ta üks kahest naisest.
Pärast Venemaa täiemahulise sissetungi algust on tuhanded naised, nagu Ingridki, liitunud Naiskodukaitsega. Nende eesmärk on vältida okupatsiooni.
Sarnased organisatsioonid kasvavad kiiresti ka teistes riikides: Zemessardze Lätis, Lietuvos šaulių sąjunga Leedus ja Maanpuolustuskoulutusyhdistys Soomes. Lähenemine on kõikjal sarnane: riigikaitse on kogu ühiskonna asi. Eestis ei ole see pelgalt loosung, vaid toimiv süsteem. 1,3 miljoni elanikuga riigil on vaid umbes seitse tuhat elukutselist sõjaväelast ning seetõttu toetutakse vabatahtlikele: reservväelastele, IT-spetsialistidele, vabatahtlikele parameedikutele, õpetajatele ja lapsevanematele. Emad korraldavad noorteringe, programmeerijad vastutavad võrkude turvalisuse eest ning tavalised inimesed harjutavad samades metsades, kus nad kunagi lastena mängisid.
„Vabatahtlikud on meie ühiskondliku vastupidavuse siduv kude,“ ütleb Nele Loorents, Eesti Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse ekspert. „Küsimus on selles, et kaitsetahe juurduks ühiskondlikus teadvuses. Eesti jaoks on kaitse ellujäämise küsimus.“ Sama lähenemine on iseloomulik ka teistele Balti- ja Põhjamaadele.
24. veebruaril 2022 muutus abstraktne oht isiklikuks: kaadrid Butšast, ühishauad, purustatud linnad, teated vägistamistest. „Mul on kolm tütart,“ selgitab Ingrid. „Elades Venemaa kõrval, ei saa me lubada endale patsifismi luksust, seetõttu valmistume, muud väljapääsu ei ole.“
Mitu korda aastas seisab kolme lapse ema talvel metsas 120-millimeetrise miinipilduja kõrval. Õlgadel 35 kilogrammi varustust, käed külmast kanged. Oma üksuses on ta üks kahest naisest.
Pärast Venemaa täiemahulise sissetungi algust on tuhanded naised, nagu Ingridki, liitunud Naiskodukaitsega. Nende eesmärk on vältida okupatsiooni.
Sarnased organisatsioonid kasvavad kiiresti ka teistes riikides: Zemessardze Lätis, Lietuvos šaulių sąjunga Leedus ja Maanpuolustuskoulutusyhdistys Soomes. Lähenemine on kõikjal sarnane: riigikaitse on kogu ühiskonna asi. Eestis ei ole see pelgalt loosung, vaid toimiv süsteem. 1,3 miljoni elanikuga riigil on vaid umbes seitse tuhat elukutselist sõjaväelast ning seetõttu toetutakse vabatahtlikele: reservväelastele, IT-spetsialistidele, vabatahtlikele parameedikutele, õpetajatele ja lapsevanematele. Emad korraldavad noorteringe, programmeerijad vastutavad võrkude turvalisuse eest ning tavalised inimesed harjutavad samades metsades, kus nad kunagi lastena mängisid.
„Vabatahtlikud on meie ühiskondliku vastupidavuse siduv kude,“ ütleb Nele Loorents, Eesti Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse ekspert. „Küsimus on selles, et kaitsetahe juurduks ühiskondlikus teadvuses. Eesti jaoks on kaitse ellujäämise küsimus.“ Sama lähenemine on iseloomulik ka teistele Balti- ja Põhjamaadele.
Õppetund Saksamaale ja Lääne-Euroopale
Mida võiks Saksamaa õppida riikidelt, kelle jaoks oht ei ole abstraktne võimalus, vaid igapäevane reaalsus? See küsimus oli keskne Konrad Adenaueri Fondi konverentsil, mis on lähedane Saksamaa paremtsentristlikule CDU parteile. Üritus pealkirjaga „Tsiviilkaitse ja ühiskondlik vastupidavus: Venemaa vallutussõja õppetunnid ning Põhja- ja Baltimaade kogemus“ toimus Berliinis Põhjamaade saatkondades vaid mõni päev enne hääletust uue ajateenistusmudeli üle. Julgeolekueksperdid Soomest, Lätist ja Ukrainast arutasid kaitse põhimõtteid demokraatlikes ühiskondades.
Saksamaa sõjaväeteenistuse moderniseerimise seadus
2025. aasta detsembris Saksamaa Bundestagis vastu võetud sõjaväeteenistuse moderniseerimise seadus kujunes suurimaks katseks tugevdada relvajõudude personalibaasi pärast kohustusliku ajateenistuse peatamist 2011. aastal. Alates 1. jaanuarist 2026 peavad kõik 18-aastased noormehed täitma küsimustiku (naiste jaoks jääb see vabatahtlikuks), et hinnata nende motivatsiooni ja sobivust teenistuseks Bundeswehris. Alates 2027. aastast peavad kõik 2008. aastal sündinud ja nooremad mehed läbima arstliku komisjoni. Reformi eesmärk on luua süsteemne arvestus kõigi võimalike ajateenijate üle. Täpsemalt seadusest, selle ajaloolisest taustast ja ühiskondlik-poliitilistest aruteludest saab lugeda JÁDU artiklist „Mitte kunagi enam — ja siiski teenistuses“.
„Tsiviilkaitse ei tähenda ainult sõdureid ja relvi,“ märkis konverentsi avamisel rahvusvahelise koostöö, poliitilise dialoogi ja julgeoleku ekspert Florian Constantin Feierabend. „See puudutab kogu ühiskonda.“ Tema sõnul on Saksamaa liiga kaua pidanud julgeolekut iseenesestmõistetavaks. Samal ajal kui Moskva peab hübriidsõda nii ühiskondade kui armeede vastu, on Saksamaa liiga harjunud rahuga. „Ühiskondlik vastupidavus ei ole valik: Ukraina kogemus näitab, et see on ellujäämiseks hädavajalik.“
Balti- ja Põhjamaades on selline vastupidavus sügavalt juurdunud. Lätis algab riigikaitse igapäevaelust. „Kriisiolukorras peavad inimesed võtma vastutuse enda peale, sest armee ja päästeteenistused on üle koormatud,“ selgitab Läti Transatlantilise Organisatsiooni esindaja Sigita Struberga. Riigikaitse aluseid õpetatakse seal juba koolides. Soomes õpetatakse lapsi varakult desinformatsiooni ära tundma. Poliitikud külastavad regulaarselt Helsingi maa-aluseid varjendeid, kuhu mahuks peaaegu kogu pealinna elanikkond. „Igaühel on oma roll. Ja igaüks peab seda teadma,“ rõhutab Soome teadlane Pekka Kallioniemi.
Eriti kõnekas on Ukraina näide. „Ukrainas ei suruta vastupidavust ülaltpoolt peale,“ ütleb Duisburg-Esseni ülikooli politoloog Oksana Huss, kes on pärit Ukrainast ja uurib ühiskondlikku vastupanuvõimet. „See tekib horisontaalselt.“
Pärast 2014. aasta Euromaidani, kui Viktor Janukovõtši režiim kasutas protestijate vastu jõudu, hakkasid inimesed iseseisvalt korraldama meditsiiniabi, logistikat ja kaitsevõrgustikke. Spontaansetest algatustest kasvasid välja toimivad võrgustikud: need varustasid sõdureid, aitasid ümberasustatud inimesi ning toetasid Venemaa täiemahulise sissetungi ajal 2022. aastal tervete linnade toimimist.
Saksamaal loodavad paljud aga siiani, et riik lahendab kõik ise. Oksana Hussi sõnul „päris kriisis see ei toimi“.
„Tsiviilkaitse ei tähenda ainult sõdureid ja relvi,“ märkis konverentsi avamisel rahvusvahelise koostöö, poliitilise dialoogi ja julgeoleku ekspert Florian Constantin Feierabend. „See puudutab kogu ühiskonda.“ Tema sõnul on Saksamaa liiga kaua pidanud julgeolekut iseenesestmõistetavaks. Samal ajal kui Moskva peab hübriidsõda nii ühiskondade kui armeede vastu, on Saksamaa liiga harjunud rahuga. „Ühiskondlik vastupidavus ei ole valik: Ukraina kogemus näitab, et see on ellujäämiseks hädavajalik.“
Balti- ja Põhjamaades on selline vastupidavus sügavalt juurdunud. Lätis algab riigikaitse igapäevaelust. „Kriisiolukorras peavad inimesed võtma vastutuse enda peale, sest armee ja päästeteenistused on üle koormatud,“ selgitab Läti Transatlantilise Organisatsiooni esindaja Sigita Struberga. Riigikaitse aluseid õpetatakse seal juba koolides. Soomes õpetatakse lapsi varakult desinformatsiooni ära tundma. Poliitikud külastavad regulaarselt Helsingi maa-aluseid varjendeid, kuhu mahuks peaaegu kogu pealinna elanikkond. „Igaühel on oma roll. Ja igaüks peab seda teadma,“ rõhutab Soome teadlane Pekka Kallioniemi.
Eriti kõnekas on Ukraina näide. „Ukrainas ei suruta vastupidavust ülaltpoolt peale,“ ütleb Duisburg-Esseni ülikooli politoloog Oksana Huss, kes on pärit Ukrainast ja uurib ühiskondlikku vastupanuvõimet. „See tekib horisontaalselt.“
Pärast 2014. aasta Euromaidani, kui Viktor Janukovõtši režiim kasutas protestijate vastu jõudu, hakkasid inimesed iseseisvalt korraldama meditsiiniabi, logistikat ja kaitsevõrgustikke. Spontaansetest algatustest kasvasid välja toimivad võrgustikud: need varustasid sõdureid, aitasid ümberasustatud inimesi ning toetasid Venemaa täiemahulise sissetungi ajal 2022. aastal tervete linnade toimimist.
Saksamaal loodavad paljud aga siiani, et riik lahendab kõik ise. Oksana Hussi sõnul „päris kriisis see ei toimi“.
Uus arutelu Saksamaal
Erinevalt Balti riikidest, kus riigikaitse on ammu saanud igapäevaelu osaks, alles hakkab Saksamaa selle teemaga uuesti tegelema. Aastakümneid delegeeriti julgeolekuküsimused sõjalistele liitudele, diplomaatiale ja majandussuhetele. Nüüd jõuab see teema tagasi koolidesse, noortekeskustesse ja sotsiaalmeediasse.
Sõjaväelased külastavad koole ja räägivad heidutusest ning välismissioonidest. Ühiskondliku vastupidavuse teemalised konverentsid, mis veel hiljuti olid nišiteema, toovad nüüd kokku täissaalid. Saksamaa Rohelistele lähedane Heinrich Bölli Fond pühendas oma 2026. aasta jaanuaris toimunud iga-aastase välispoliitika konverentsi küsimusele, kuidas muuta demokraatiad vastupidavamaks sõjaliselt, sotsiaalselt ja poliitiliselt. Veel mõni aasta tagasi oleks seda olnud raske ette kujutada keskkonnaliikumise patsifistlikus ringkonnas.
Kui valmis on Saksamaa ühiskond sellist mõtteviisi muutust toetama, jääb seni lahtiseks küsimuseks. Kuid arutelud on juba väljunud poliitiliste institutsioonide piiridest ning saanud igapäevaelu osaks. Need keskenduvad küsimusele, millele Balti riikides on vastus juba ammu olemas, kuid mida Saksamaa alles hakkab sõnastama: millist rolli peab ühiskond ise mängima siis, kui olukord muutub tõeliselt ohtlikuks?
Sõjaväelased külastavad koole ja räägivad heidutusest ning välismissioonidest. Ühiskondliku vastupidavuse teemalised konverentsid, mis veel hiljuti olid nišiteema, toovad nüüd kokku täissaalid. Saksamaa Rohelistele lähedane Heinrich Bölli Fond pühendas oma 2026. aasta jaanuaris toimunud iga-aastase välispoliitika konverentsi küsimusele, kuidas muuta demokraatiad vastupidavamaks sõjaliselt, sotsiaalselt ja poliitiliselt. Veel mõni aasta tagasi oleks seda olnud raske ette kujutada keskkonnaliikumise patsifistlikus ringkonnas.
Kui valmis on Saksamaa ühiskond sellist mõtteviisi muutust toetama, jääb seni lahtiseks küsimuseks. Kuid arutelud on juba väljunud poliitiliste institutsioonide piiridest ning saanud igapäevaelu osaks. Need keskenduvad küsimusele, millele Balti riikides on vastus juba ammu olemas, kuid mida Saksamaa alles hakkab sõnastama: millist rolli peab ühiskond ise mängima siis, kui olukord muutub tõeliselt ohtlikuks?
Arutelu ühiskonnas
Muutused toimuvad aeglaselt ja tekitavad jätkuvalt vaidlusi. Paljude sakslaste jaoks tundub riigikaitse endiselt millegi kauge ja abstraktsena.
Näiteks Berliini rahu- ja keskkonnaliikumise aktivist Yannick Kiesel lükkab otsustavalt tagasi Saksamaa valitsuse argumendid Venemaa ohu ulatuse ja remilitariseerimise vajaduse kohta. Jah, Venemaa on agressor ja jah, sõda peab lõppema. Kuid nagu ta ütleb: „Keegi ei näita mulle Ukraina võidu pikaajalist plaani.“ Tema jaoks on peamine küsimus, mida oleks saanud varem teha ja mida tuleb teha nüüd, et vältida uusi ohvreid.
Ta ei nõustu väitega, et Ukrainas kaitstakse „meie vabadust“. „Inimesed Ukrainas surevad oma riiki, mitte meie vabadust kaitstes.“ Patriotism, mida seal võib näha, ei ole tema arvates Saksamaal võimalik. „Ma ei hakka oma riiki kaitsma, sest ma ei saa aru, mida siin üldse veel kaitsta on.“
Kieseli arvates ei taga julgeolekut mitte sõjaline jõud, vaid sotsiaalne stabiilsus. „Ühiskonna sidusus ei tugevne relvastuse kasvatamise kaudu. See tugevneb siis, kui parandame haridust, sotsiaalsüsteemi ja integratsiooni.“
Näiteks Berliini rahu- ja keskkonnaliikumise aktivist Yannick Kiesel lükkab otsustavalt tagasi Saksamaa valitsuse argumendid Venemaa ohu ulatuse ja remilitariseerimise vajaduse kohta. Jah, Venemaa on agressor ja jah, sõda peab lõppema. Kuid nagu ta ütleb: „Keegi ei näita mulle Ukraina võidu pikaajalist plaani.“ Tema jaoks on peamine küsimus, mida oleks saanud varem teha ja mida tuleb teha nüüd, et vältida uusi ohvreid.
Ta ei nõustu väitega, et Ukrainas kaitstakse „meie vabadust“. „Inimesed Ukrainas surevad oma riiki, mitte meie vabadust kaitstes.“ Patriotism, mida seal võib näha, ei ole tema arvates Saksamaal võimalik. „Ma ei hakka oma riiki kaitsma, sest ma ei saa aru, mida siin üldse veel kaitsta on.“
Kieseli arvates ei taga julgeolekut mitte sõjaline jõud, vaid sotsiaalne stabiilsus. „Ühiskonna sidusus ei tugevne relvastuse kasvatamise kaudu. See tugevneb siis, kui parandame haridust, sotsiaalsüsteemi ja integratsiooni.“
Reservohvitser Roland Bösker vaidleb vastu: „Just seetõttu, et me saame vabalt arutada sotsiaalse ebaõigluse üle, peame me seda vabadust kaitsma.“ Bösker teenib Bundeswehris alates 1989. aastast. Praegu on ta PR-ettevõtja ning organisatsiooni BundeswehrGrün e.V. juhatuse liige. Reservkolonelleitnant kritiseerib seda, et Saksamaal valitses liiga kaua „heatahtlik ükskõiksus“ — usk, et „kuidagi toimib kõik iseenesest ja keegi teine kaitseb meie vabadust“. Böskeri sõnul purustas sõda Ukraina vastu selle illusiooni: „Nüüd peab otsustama igaüks ise.“
Kuidas see päriselt välja näeb
Kõik ei pea saama sõduriks. Sõjaväeteenistusest keeldumine südametunnistuse tõttu on endiselt sügavalt austatud õigus, nagu ka kodanikuaktiivsus. Saksamaal on riigikaitsel samuti palju vorme: tsiviilkaitsesüsteemis, haiglates või riigiasutustes. „Kõige tähtsam on osalus.“ Böskeri sõnul ei alga heidutus relvadest, vaid teadlikkusest. „Mida tugevam on see teadlikkus, seda vastupidavam on ühiskond ja seda väiksem on sõja tõenäosus.“
Sellel teadlikkusel on ka väga konkreetne mõõde. Rünnaku korral Balti riikide või teiste NATO partnerite vastu näeb Saksamaa operatiivplaan ette peamiste kaitsejõudude ühendamist vajalike tsiviilteenustega. Tänu oma geograafilisele asukohale saab Saksamaast NATO logistiline sõlmpunkt: koondumis- ja transiidiala sadadele tuhandetele sõduritele, tehnikale, tankidele ja laskemoonale. Sõjalised transpordid liiguvad mööda raudteid ja kiirteid ning tsiviilhaiglad võtavad vastu haavatuid. Riigikaitse ei ole enam kauge stsenaarium, sellest saab nähtav ja tuntav osa igapäevaelust.
„See ei ole paanika. See on meie reaalsus. Me peame olema valmis,“ ütleb Ingrid Nielsen Tallinnas.
Kas Saksamaa kujundab kunagi oma riigikaitsesse samasuguse suhtumise nagu Soome, Balti riigid või Ukraina, on praegu raske ennustada. Kuid see teema on juba väljunud konverentsisaalidest ja poliitilistest tagatubadest. Isegi kriitika uue sõjaväeteenistuse mudeli suhtes puudutab nüüd mitte ainult armeed, vaid kogu ühiskonna valmisolekut.
„Ajastute muutus“, millest rääkis endine liidukantsler Olaf Scholz, ei ole veel täielikult saabunud. Kuid see on alanud. Ja nagu ütleb Roland Bösker — see „ei ole üks otsus, vaid pikk protsess“.
„See ei ole paanika. See on meie reaalsus. Me peame olema valmis,“ ütleb Ingrid Nielsen Tallinnas.
Kas Saksamaa kujundab kunagi oma riigikaitsesse samasuguse suhtumise nagu Soome, Balti riigid või Ukraina, on praegu raske ennustada. Kuid see teema on juba väljunud konverentsisaalidest ja poliitilistest tagatubadest. Isegi kriitika uue sõjaväeteenistuse mudeli suhtes puudutab nüüd mitte ainult armeed, vaid kogu ühiskonna valmisolekut.
„Ajastute muutus“, millest rääkis endine liidukantsler Olaf Scholz, ei ole veel täielikult saabunud. Kuid see on alanud. Ja nagu ütleb Roland Bösker — see „ei ole üks otsus, vaid pikk protsess“.
Tõlge: Anastassija Bondarenko
______________
See material on osa PERSPECTIVES 3 projektist – sõltumatu, konstruktiise ja paljutõotava ajakirjanduse uus suund. Projekti rahastab Euroopa Liit. Tekstis väljendatud arvamused ja seisukohad on autori(te) omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või Euroopa Hariduse ja Kultuuri Täitevasutuse (EACEA) vaateid või seisukohti. Euroopa Liit ja EACEA ei võta nende eest vastutust.
See material on osa PERSPECTIVES 3 projektist – sõltumatu, konstruktiise ja paljutõotava ajakirjanduse uus suund. Projekti rahastab Euroopa Liit. Tekstis väljendatud arvamused ja seisukohad on autori(te) omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või Euroopa Hariduse ja Kultuuri Täitevasutuse (EACEA) vaateid või seisukohti. Euroopa Liit ja EACEA ei võta nende eest vastutust.
