"Ei tohi arvata, et sa ei saa hakkama": Miks naised Eesti kaitseväkke astuvad?

* * *

Kuhu saab tüdruk pärast kooli edasi minna? Ta võib minna tööle, ülikooli või võtta vaheaasta.

Või äkki astuda kaitseväkke?

Meie esimene kangelanna Alina tegi just seda – ta astus ajateenistusse pärast keskkooli lõpetamist. Lapsest saati oli ta muu hulgas huvitatud spordist, matkamisest ja sõjaväest. Samuti Alina isa teenis pikka aega armees ja sisendas temasse armastust aktiivse puhkuse vastu, nii et kui meie kangelanna otsustas pärast keskkooli lõpetamist sõjaväkke astuda, ei olnud ta perekond üllatunud. Kõik võtsid ta otsuse positiivselt vastu ja toetasid teda.

Nüüd on ta seersant Alina Bobkova, instruktor Kalevi jalaväepataljonis diviisi 1. jalaväebrigaadis.

Alguses tunnistab Alina, et oli raske:

"Esimesed kaks kuud on kõige raskemad, kui pead harjuma uue rutiiniga, ärkama vara, treenima ja kohtuma uute inimestega. Aga siis läheb kõik lihtsamaks ja leiad uusi sõpru. Harjud kõigega kiiresti, isegi füüsilise pingutusega. Ja raske varustuse tassimine osutus üldse mitte nii keeruliseks. Esimesel korral on see raske, aga siis harjub keha ära ja ongi kõik."

Alina ütleb, et õppis sellest kogemusest palju. Muidugi muutus ta tugevamaks, parandas üleüldiselt oma sportlikku vormi ning õppis ka igapäevasest rutiinist kinni pidama ja kõik õigeks ajaks valmis saama. Need tunduvad olevat kasulikud oskused ka tsiviilelus.

* * *

Üks neist, Ekaterina, kaalus oma tulevast karjääri pärast ülikooli. Kontoritöö ei inspireerinud teda; ta tahtis midagi mitmekesist ja väljakutseid pakkuvat."Äkki oleks parem saada professionaalseks sõduriks?" mõtles ta. Ja nii see ka läks. Ta läbis ajateenistuse aastatel 2016–2017, seejärel töötas erinevates üksustes ja erinevatel aladel. Nüüd, peaaegu 10 aastat hiljem, on leitnant Ekaterina Shavkun Eesti Kaitseväe Peastaabi pressiesindaja.

Nagu igas teises valdkonnas, peavad töötajad arvestama oma töö nüanssidega. Ekaterina märgib, et selline karjäärivalik mõjutab kahtlemata kõiki elu aspekte, seega on lähedaste tugi hädavajalik. Kõige olulisem on aga tema sõnul planeerimine. Näiteks kui naine teenib jalaväes, veedab ta palju aega metsas ja ta peab hoolitsema oma hügieeni eest.Kui oled meedik, siis oled öövahetustes, mis tähendab, et pead ette planeerima, kes sel ajal lapsega koos on. Öised vahetused on levinud paljudes teistes ametites ja üldiselt hõlmab sõjaväeline elukutse peaaegu ööpäevaringset tööd: isegi kui inimene on kodus ja puhkab, peab ta ikkagi kättesaadav olema.

* * *

Alina räägib teenistusest väga positiivselt: kui olete huvitatud, soovitab ta proovida! Muide, nende esimeste raskete kuude jooksul võid probleemideta lahkuda! Naistel on 90 päeva aega, “et kaaluda”, kas see karjääritee on neile sobiv. Ja pärast seda peavad teenima lõpuni.

Ekaterina soovitab sellele otsusele läheneda läbimõeldumalt ja kaaluda, miks see on vajalik, kas oled valmis raskustega toime tulema, pidevalt inimeste seas olema ja oma elustiili muutma. Näiteks koos Ekaterinaga oli kaitseväkke astunud tüdruk väga inspireeritud ja sihikindel, kuid ta andis alla vaid kahe päeva pärast.

Ja kui olete juba otsustanud, soovitab ta ette valmistuda, et oma teenistusest maksimumi võtta ja isegi... tunda naudingut!

Muide, see kehtib ka meeste kohta! Ekaterina soovitab neil kaaluda vabatahtlikuks hakkamist, mitte oodata 27-aastaselt ajateenistusse kutsumiseni, kui neil on juba pere, hüpoteeklaen ja töökoht.

Kuidas valmistuda:

- vaimselt, muidugi;
- uurige eelnevalt, mida armee teile pakkuda saab ja mida te saavutada soovite (on erinevaid erialasid ja üksusi, millel kõigil on oma oskused ja võimalused);
- parandage oma füüsilist vormi (jooksmine ja kätekõverdused tulevad kindlasti kasuks, üldiselt rohkem liikumist ja jalutamist);
- parandage oma eesti keelt.

Jah, kõnekeel paraneb kindlasti; kõik hakkavad enesekindlamalt rääkima – mida muud ikka teha, kui oled pidevalt grupis, kus pead suhtlema ja ülesandeid koos täitma. Täiesti nulltasemel eesti keele oskusega tulek on aga halb mõte.

* * *

Kuigi naised on Eesti sõjaväes üsna väike vähemus, väidavad mõlemad meie intervjuueeritavad, et nad pole kunagi tundnud end erilise või kohatuna. Ainus erinevus meeste ja naiste vahel kaitseväes on Ekaterina sõnul füüsilise vormi standardid. Naiste sooritusvõime on meeste omast veidi madalam: näiteks 17–21-aastastel sõjaväelastel peab mees 3,2 km läbimiseks 100 punktiga jooksma 13 minutit, samal ajal kui samaealistel naistel on selleks aega 15,5 minutit.

Nii standardid kui ka sõjaväelaste palgad on avalikult kättesaadavad. Eesti Kaitsevägi on meediasuhtlusele äärmiselt avatud ning teeb kogu teenistus- ja karjäärivõimalusi puudutava teabe kättesaadavaks ja läbipaistvaks.

Selgub, et sõjaväeline karjäär on naiste seas atraktiivne tee. Nagu avalik sektor üldiselt, pakub see tee tulevikukindlust, mida erasektor ei tee. Siin ei koondata teid eelarvemuudatuste või valdkonna kriisi tõttu, teid ei vallandata samal päeval ja teie palga maksmist ei lükata edasi. Samuti on olemas läbipaistvus: kõik palgaandmed on avatud ja naissõdur teab kindlalt, et teenib sama palju kui tema meeskolleeg. Kui tihti me erasektoris teame oma kolleegide või juhtide palku?... Ka hüvitiste pakett on keskmisest ulatuslikum: lisapension, tervisekindlustus, mis hõlmab hambaravi, regulaarseid tervisekontrolle ja prillikulude hüvitamist. Isegi isiklikku treenerit! Kui sõjaväelastel on standardi täitmisega raskusi, näiteks ajateenistusse astumisel või pärast rasedus- ja sünnituspuhkuselt naasmist, aitab kehalise kasvatuse instruktor neil koostada isikupärastatud treeningkava, et nad taas vormi saada.

* * *

Kui ma seda teemat uurima hakkasin, märkasin, et sõjaväes olevaid naisi peetakse endiselt ekstreemseks ja müüt, et ajateenistus on naistele uskumatult raske, püsib. Aga kust sellised eelarvamused tulevad, kui me oleme sellest võimalusest juba pikka aega kõike teadnud?

Tuleme korraks tagasi "tsiviilmaailma". Samal ajal kui naised võidavad ultramaratonidel (pikemad kui 42,2 km distantsid: 50, 160, 320 jne) regulaarselt meeste järel esikoha, pole Eesti ainus naistejooks Maijooks viimase 30 aasta jooksul oma distantsi 7 kilomeetrilt suurendanud. 2026. aastal lisati lõpuks 21 kilomeetrit, kuid 42 kilomeetrit on ikka veel puudu. Samal ajal ületas osalejate arv 2025. aastal 16 500 ja jooksjate rahvahulk ei mahtunud lihtsalt ettenähtud radadele ära.

Kui meile öeldakse, et naised ei tohi joosta rohkem kui 7 kilomeetrit, siis loomulikult tundub sõjaväeteenistus vaatamata kogu meediakajastusele täieliku ekstreemsusena. Kuigi, nagu intervjuust teada saime, pole see sugugi nii.

Kui naine kuuleb alates varajasest lapsepõlvest pidevalt kõigilt, et ta ei saa millegagi hakkama, ei saa pikki distantse joosta, ei saa raskusi tõsta, ei saa midagi õppida, kuidas ta saab seda siis ise mitte uskuda?

2023. aastal uuris Christina Clemente oma magistritöös naiste motivatsiooni osaleda tsiviilkaitses Naiskodukaitse näitel ja jõudis järgmisele järeldusele: kuigi naiste võime osaleda aktiivselt riigikaitses ja julgeolekus on ametlikult tunnustatud, mängivad ühiskonnas soorollid ja stereotüübid endiselt negatiivset rolli. Seetõttu on vaja programme soolise võrdõiguslikkuse tagamiseks

* * *

"Ei tohi arvata, et sa ei saa hakkama", ütleb Alina oma teenistuse raskete hetkede kohta. „Siis ei õnnestu midagi.“ Viime selle reegli ka tsiviilellu.

______________

See material on osa PERSPECTIVES 2 projektist – sõltumatu, konstruktiise ja paljutõotava ajakirjanduse uus suund. Projekti rahastab Euroopa Liit. Tekstis väljendatud arvamused ja seisukohad on autori(te) omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või Euroopa Hariduse ja Kultuuri Täitevasutuse (EACEA) vaateid või seisukohti. Euroopa Liit ja EACEA ei võta nende eest vastutust.