Mis on Ida-Virumaal ja Ida-Aafrikal ühist?

Foto: Dmitri Fedotkin

Abigail Kima on Keenia kliimaõigluse aktivist. Ta on Aafrika Noorte Kliimaassamblee liige ja Hali Hewa taskuhäälingu saatejuht, mis uurib kliimaprobleeme Aafrika noorte silmade läbi. Abigail tuli Narva, et arutada kohalike noortega, miks kliimaõiglus on oluline kõigile, alates Ida-Virumaa põlevkivipiirkonnast kuni Ida-Aafrika kuivade aladeni.

„Me kõik tunneme muutusi – lihtsalt erinevalt,“ ütles 27-aastane aktivist kohtumisel Narva Eesti Gümnaasiumi noortega. Tema sõnad said sillaks kahe esmapilgul kauge maailma vahel – Ida-Aafrika kuivade piirkondade ja tööstusliku Ida-Virumaa vahel. Sel päeval ei arutanud Narva osalejad mitte ainult kliimamuutuste üle, vaid otsisid isiklikku vastust: mida ma tunnen, mida ma näen ja mida ma saan teha. Abigail ei pakkunud kuivi andmeid, vaid inimlugude jõudu – nii tema enda kui ka sadade teiste kliimakriisi esirinnas olevate inimeste lugusid.

Kui põud pole metafoor

Abigail kasvas üles Lääne-Keenias talupidajate kogukonnas, kus peamine sissetulekuallikas on põllumajandus. Ta ütles:

„Kui ilm muutus ettearvamatuks, hakkasime saaki kaotama. Esmalt põua, seejärel üleujutuste tõttu. Oli juhtumeid, kus sadas rahet, mis nägi välja nagu lumi, ja kogu nisu suri külmakahjustuste tõttu. Perede sissetulekud on järsult langenud, mis tähendab vähem toitu ja vähem võimalusi lapsi kooli saata.“

Just isiklik kogemus tõukas teda aktivismi poole. Ülikoolis liitus ta keskkonnaklubiga, osales ülikoolilinnaku lähedal asuva saastunud jõe taastamisel ja taipas tasapisi oma hääle jõudu.

„Sain aru, et võin osaleda paneeldiskussioonides, esineda ja jagada. Nii minu teekond algaski.“

Tänaseks on Abigail Hali Hewa taskuhäälingu produtsent ja saatejuht – seal kõlavad noorte Aafrika aktivistide hääled. Tema sõnul:

„Lood on sild poliitikute otsuste ja inimeste reaalsuse vahel.“

Narva ja Keenia: ühtsus detailides

Narva kohtumisel jagasid noored – kooliõpilased ja tudengid – oma isiklikke ilmutusi: „Talvel on vähem lund“, „Suvel on mu toas liiga palav“. Abigail nõustus:

„Keenias meil lund pole, aga kliima muutub ka. Me saame teineteisest aru.”

Eriti oluliseks sai õiglase energiaülemineku arutelu – teema, mis on mõlema piirkonna jaoks võrdselt valus.

„Keenias rajati tuulepark kolme kogukonna maadele. Inimestelt ei küsitud, neile ei makstud hüvitist ja nad ei saa ikka veel elektrit endale lubada. See on ebaõiglane. Narvas kardavad inimesed kaotada oma töö, sest kaevandused suletakse. See on samuti ebaõiglane. Peame arvestama iga piirkonna kontekstiga ja kedagi ei tohi maha jätta.“

Abigail rõhutas: puhas energia ilma inimeste osaluseta ja nõusolekuta ei ole lahendus.

Noored kui muutuste vedurid

Kohtumise praktilises osas juhtis Abigail kliimalugude jutustamise töötuba. Ta selgitas:

"Tänapäeval ei pea maailma muutma hakkamiseks olema teadlane ega poliitik. Vaja läheb vaid nutitelefoni ja soovi oma lugu rääkida, olgu selleks siis postitus puude istutamisest, YouTube'i video või oma taskuhääling."

Üks tema peamistest sõnumitest: "Kui keegi prügi viskab, ütle midagi. See ongi vastutus."

Milline lugu tuleb 10 aasta pärast?

Kohtumise lõpus jagas Abigail lugu, mida ta tulevikus jutustada tahaks, kui eri riikide, kogukondade ja põlvkondade pingutusi kuulda võetakse.

„Ma tahan ühel päeval jutustada loo sellest, kuidas riigid valisid solidaarsuse tee ja hakkasid üksteist tõeliselt toetama. Kus enam pole konkurentsi ja kasumi nimel võitlemist, pole soovi säilitada rikkust haavatavate kogukondade arvelt, vaid on valmisolek võtta vastutus – hüvitada kahju, aidata kannatanuid, kuigi nad ei panustanud kliimakriisi peaaegu üldse. Ma tahan jutustada lugusid vastupidavusest – sellest, kuidas kogukonnad kliimakatastroofidest taastuvad, saavad vajalikku abi ega jää üksi. Tehnoloogiatest, mis aitavad kohaneda uue kliima „normaalsusega“. Lahendustest, mis sünnivad kogukondades endis ja reageerivad nende tegelikele oludele. Maailmast, kus me teeme koostööd, sest olenemata sellest, kui kaugel me teineteisest oleme, oleme ühendatud.“

Kuidas sellist solidaarsust kasvatada? Kuidas täita rahvusvahelistel konverentsidel antud lubadusi? Kuidas anda hääl neile, kes elavad kliimamuutuste eesliinil mitte ainult formaalselt, vaid päriselt, võimalusega otsuseid mõjutada?

Kliimaõiglus ei ole abstraktsioon, vaid paljude jaoks isiklik kogemus. Nii Narvas kui ka Nairobis. Sel päeval räägitud lood näitasid, et hoolimata maastike erinevustest seisame silmitsi sarnaste väljakutsetega. Ja võib-olla ongi nendest ühiselt rääkimine esimene samm lahenduse poole.

Tõlge: Angelina Gruzdeva

______________

See material on osa PERSPECTIVES 2 projektist – sõltumatu, konstruktiise ja paljutõotava ajakirjanduse uus suund. Projekti rahastab Euroopa Liit. Tekstis väljendatud arvamused ja seisukohad on autori(te) omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või Euroopa Hariduse ja Kultuuri Täitevasutuse (EACEA) vaateid või seisukohti. Euroopa Liit ja EACEA ei võta nende eest vastutust.