Kuidas muudavad metsaraied Eesti maastikke, elurikkust ja kohalike inimeste elu?

Eestit peetakse üheks Euroopa metsarikkaimaks riigiks. Viimastel aastatel on surve Eesti metsadele aga kasvanud: raied on hoogustunud muu hulgas seetõttu, et Euroopa Liidus kasutatakse metsa biomassi energia tootmiseks. Ulatuslike raiete tagajärjel Eesti metsade seisund järk-järgult halveneb ning metsad hakkavad tekitama rohkem heidet, kui nad suudavad ise siduda. Meie partnerportaali JADU reportaažis uurime, mis seisab metsaraiete taga ja milliseid muutusi need kaasa toovad.

Mõni aasta tagasi otsustas Liina Steinberg kolida Brüsselist tagasi oma kodumaale Eestisse. Üks peamisi põhjuseid oli igatsus metsa ja metsiku looduse järele.

Pärast tagasitulekut märkas ta, kuidas teda ümbritsev maastik tasapisi muutub. „Hakkasin märkama üha rohkem alasid, kus puud olid maha raiutud. Mind üllatas ka see, kui väikesed palgid metsaveoautode haagistel olid. Need ei olnud kaugeltki suured jämedad puutüved, millest saaks teha mööblit või ehitada maja,” kirjeldab ta mulle. Liina tundis metsandust juba lapsepõlvest üsna hästi ning täiskasvanuna päris ta emalt isegi osa metsast. Metsaraie oli talle juba tuttav, sest sellega tegelesid tema vanemad. Ent raiete intensiivsus, millega Liina pärast Eestisse naasmist silmitsi seisis, üllatas isegi teda.

Ajapikku jõudsid ulatuslikud raied ka nende metsadeni külas, kus Liina üles kasvas ja kus ta veedab siiani osa aastast. „Ühel hetkel hakkasin kaotama metsa, kus olin varem seenel käinud. Seejuures olid need enamasti riigimetsad. Ma ei saanud aru, miks just neid nii massiliselt raiutakse. See tundus reetmisena: tulin Eestisse tagasi looduse pärast, aga loodus minu ümber hakkas järsku kaduma”. Pärast seda valusat kogemust otsustas Liina aktiivsemalt tegutseda ja uurida, mis ulatuslike metsaraiete taga peitub.

Ta asutas MTÜ Päästame Eesti Metsad ning sai üheks meeleavalduste ja kampaaniate korraldajatest, mis seisavad elurikkuse kaitse ja metsade hoolivama kohtlemise eest.

Liina jutustab mulle oma lugu keset metsi Lõuna Eestis, Osõtsuu järve lähedal. Istume väikeses majakeses, mis on mõeldud metslindude vaatlemiseks. Akende all kasvavatel puudel märkan tihaseid, pasknääre ja mitut liiki rähne, näiteks hallpea rähni. Hommikuti käib siin sageli ka kanakull. Täna lendas ta aga ära juba enne minu saabumist.

Enamik neist lindudest sõltub vanadest metsadest, kus on palju surnud puid ja pesitsemiseks sobivaid õõnsustega puid. Ulatuslikud raied hävitavad korraga terveid metsaökosüsteeme ja muudavad neid põhjalikult. Raiejärgselt paljastunud aladele istutatakse enamasti üks või kaks puuliiki — kõige sagedamini kuuske, mändi või kaske. Nii tekivad ühetaolised metsakultuurid, kus kõik puud on ligikaudu ühevanused. „See on justkui sõda looduse vastu, leiab Liina Steinberg. Muu hulgas ka seetõttu, et raie käigus kahjustab rasketehnika ka mulda”.

Maharaiutud metsaalade maastikud ja noored istandikud saatsid mind kõikjal, kui sõitsin oktoobri viimastel nädalatel mööda Eesti külasid. Metsaraiete mosaiik on juba saanud kohaliku maastiku lahutamatuks osaks. Inimese rajatud metsad meenutavad üha enam puudega põlde, mitte loodusliku metsa keerukat ökosüsteemi. Ulatuslikud raied ja sellele järgnev uute puude istutamine sarnanevad lõpuks väga põllumajandusliku maakasutusega.

Ligikaudu pool Eesti territooriumist on kaetud metsaga, kuigi tegelikult käivad teravad vaidlused selle üle, mida üldse veel metsaks pidada. Eesti metsaseadus ei võta arvesse puude vanust. Seetõttu loetakse metsaks ka hiljuti istutatud väikeste istikute read täielikult maharaiutud metsaaladel. Umbes pool metsadest kuulub riigile, teine pool eraomanikele. Mõlemal juhul domineerib täielik metsa raadamine, seda kasutatakse 95% juhtudest.

Intensiivsete raiete tõttu Eesti metsad on tasapisi hääbumas ja kaotamas oma bioloogilist mitmekesisust. Seda on võimalik jälgida näiteks metsalindude populatsiooni vähenemise kaudu. Eesti Ornitoloogiaühingu andmetel jääb Eesti metsades igal aastal keskmiselt 50 000 pesitsevat linnupaari vähemaks. See viitab teatud probleemidele nende looduslikes pesitsuspaikades. Kõige suuremas väljasuremisohus on must toonekurg, metsis ja juba mainitud kanakull, samuti paljud teised liigid. Vanade metsade pindala vähenemine ohustab ka mitmeid taime, seene, sambliku ja imetajaliike, sealhulgas Eesti jaoks sümboolset lendoravat. Eestis kuulub see imetaja kõige ohustatumate liikide hulka ning Eesti on üks väheseid paiku, kus lendoravat veel üldse leidub.

„Metsaraied on muutunud intensiivsemaks biomassi turu laienemise tõttu. Märkimisväärne osa puidust tarnitakse ka Skandinaavia tselluloositehastele,” räägib Tartu Ülikooli säästliku metsanduse teadlane Liis Kuresoo, kes varem töötas Eestimaa Looduse Fondis metsaökosüsteemide eksperdina. „Ma ei pea end laialdaste metsaraiete täielikuks vastaseks, kui neid kasutatakse mõistlikult ja seal, kus see on põhjendatud. Probleemid algavad siis, kui lageraied muutuvad nii ulatuslikuks, et vanad metsad kaovad loodusest järk-järgult, ning allesjäänud metsad asuvad üksteisest nii kaugel, et ei saa enam omavahel toimida ja jäävad isoleeritud saarekesteks,” lisab Kuresoo.

Marku Lambi hinnangul, kes töötas aastaid Eesti Keskkonnaministeeriumis metsaosakonna juhataja ja asekantsleri ametis, tuleb tänapäeva metsandust vaadelda Teise maailmasõja järgse ajaloolise arengu kontekstis. Nõukogude okupatsiooni ajal metsastati paljud maad, millest inimesed olid sunnitud lahkuma. „Suur osa neist metsadest on nüüd jõudnud sellisesse vanusesse, kus hakkame neid metsanduse seisukohast pidama küpseks, — selgitab ta mulle oma kabinetis Tartus, Eesti Maaülikooli metsanduse instituudis, millest sai tema uus töökoht pärast ministeeriumist lahkumist. — Seetõttu peavad paljud omanikud nüüd otsustama, kas nad tahavad metsas majandustegevust arendada ja müüa puitu materjalina majaehituseks või mööbli valmistamiseks, või jätta metsa omasoodu arenema ja leppida sellega, et see maatükk tõenäoliselt tulu ei too”.

Praktikas kasutatakse aga vaid väike osa raiutud puidust ehituses või mööblitootmises, see tähendab seal, kus puit jätkab endasse talletatud süsiniku hoidmist. Umbes 50% kogu puidust põletatakse ning süsinik, mida taimed elu jooksul sidusid, jõuab korstnate kaudu tagasi atmosfääri.

Eesti kuulub Euroopa Liidu suurimate puidugraanulite eksportijate hulka, mistõttu on raiemahtude kasv riigis tihedalt seotud suureneva nõudlusega biomassi kui energiatootmise kütuse järele nii sise kui ka välisturgudel. Eesti puidugraanulite suurimad importijad on Taani, Suurbritannia ja teised Euroopa riigid. Puidugraanulid ei ole Eestis kaugeltki alati saepurust ja muudest jääkidest valmistatud kõrvalsaadus: sageli tehakse lageraieid just nende tootmise nimel. Tegemist on atraktiivse äriga, mis on üleilmselt kiire arengu tipus. Sellest annab tunnistust kas või asjaolu, et Eesti rikkaimate inimeste hulka kuulub AS Graanul Invest omanik Raul Kirjanen, kelle ettevõte on maailma suuruselt teine puidugraanulite tootja.

Nõudlus biomassi järele kasvas järsult pärast seda, kui Euroopa Liit lisas selle 2009. aastal süsiniku neutraalsete energiaallikate nimekirja. Sellest ajast on biomassist saanud Euroopa Liidu suurim taastuvenergia allikas. 2024. aastal moodustas bioenergia 46% taastuvatest allikatest toodetud energiast. Bioenergia tootmiseks kasutatakse seejuures kõige rohkem tahket biokütust, eelkõige metsa biomassi põletamist.

2018. aastal hoiatas üle 700 teadlase kogu maailmast Euroopa Parlamenti, et Euroopa Liidu taastuvenergia direktiiv saadab riikidele sisuliselt sõnumi: „Raiuge oma metsi seni, kuni keegi on valmis neid energia tootmiseks põletama”. Teadlased rõhutasid, et metsa raiumine bioenergia tootmiseks tekitab suure hulga heidet ning ohustab kliimat ja elurikkust. Peab mööduma aastakümneid, või isegi sajandeid, enne kui uued istutatud puud suudavad siduda sama koguse süsinikku, mis sisaldus põletatud puidus. Teaduskogukond pöördus Euroopa seadusandjate poole palvega muuta direktiivi teksti ja lubada metsa biomassina kasutada üksnes puidujäätmeid.

Viimastel aastatel on ka Euroopa Liidu institutsioonid hakanud lõpuks tunnistama, et metsa biomassi põletamist ei saa pidada süsiniku neutraalseks. Sellest räägib ka Eesti olukord: viimastel aastatel tekitavad siinsed metsad rohkem heidet, kui nad suudavad siduda, kuigi varem olid nad hiiglaslikud süsinikuhoidlad. Selle suundumuse taga on raiemahtude kasv ja sellega seotud muldade degradeerumine.

„Mõnel metsandussektori ettevõttel on täiesti ükskõik, et nad kasvatavad ebakvaliteetset puitu. Neid ei häiri, et kuuse monokultuurid on kahjurite suhtes haavatavamad, ega see, et raiealadel, kus muld on kahjustada saanud ja veeringlus muutunud, puud enam ei kasva. Neid ei huvita kvaliteetse puidu kasvatamine, millest saaks teha mööblit või mida võiks kasutada ehituses. Selliseid ettevõtteid huvitavad ainult biomass, hakkepuit ja puidugraanulid,” kirjeldab Liina Steinberg oma kogemust.

Teadlase Kuresoo hinnangul ületavad praegused raiemahud kestliku metsanduse piire. Eesti metsad noorenevad, mistõttu on osa ettevõtteid, eelkõige erafirmad, kes raiuvad kõige rohkem metsa, juba silmitsi puiduraieks sobiva puidu puudusega. Sellest hoolimata on isegi sellistel ettevõtetel eri sertifikaadid, mis kinnitavad metsade keskkonnahoidlikku ja kestlikku majandamist (näiteks Forest Stewardship Council või Programme for the Endorsement of Forest Certification).

Tartu Ülikooli teadlaste töörühm modelleeris olukorra võimalikku edasist arengut ja prognoosis, kui palju see suundumus süveneb, kui metsi hävitatakse ka edaspidi samas tempos. „Meie kõige tõenäolisemate stsenaariumide järgi jääb 2050. aastaks praegusest üle 60 aasta vanuste metsade pindalast alles vaid kümnendik”, kirjutavad teadlased artiklis.

Mõlemal pool teed, mis viib Kagu-Eestis asuva Valgesoo looduskaitseala poole, laiub lageraiealade ja männimetsade mosaiik. Kõnnin mööda ametlikult tähistatud matkarada, kuid juba mõne minuti pärast jõuan puude võrade alt lagedaks raiutud alale, ja sama kordub üha uuesti. Lagendiku keskel seisab paar üksikut mändi. Nende all kasvavad sirgetes ridades hiljuti istutatud noored puud. Nii algab uus lageraietele rajatud metsamajanduse tsükkel.

Lageraiete jäljed on nähtavad isegi range kaitse all oleva looduskaitseala piiride vahetus läheduses. Ainult selle territooriumil saan hetkeks sukelduda puutumatu looduse sügavusse: satun soostunud rabamaastikule, mille servadel kõrguvad vanad metsad kõrgete sipelgapesadega. Nende maa-alustes labürintides valmistuvad metsakuklased juba lähenevaks talveks. Rabad on maastik, mis on siin püsinud muutumatuna peaaegu tuhandeid aastaid. Kuid niipea, kui matkarada viib mind kaitseala piiridest välja, avanevad taas vaated, mida on silmanähtavalt muutnud raielangid ja raske tehnika.

Marku Lambi sõnul püütakse intensiivse, lageraietele tugineva metsamajanduse tagajärgi tasakaalustada tugevama looduskaitsega kaitsealadel. „Kui soovitakse metsast tulu saada, siis on juba tõestatud, et just lageraie on majandamise seisukohalt kõige optimaalsem lahendus,” ütleb Lamp, kes vastutab praegu Eesti Maaülikoolis teaduskoostöö ja ettevõtlussuhete arendamise eest. „Samal ajal püüame pidevalt leida tasakaalu metsamajanduse ja metsa kaitse vahel,” lisab ta, viidates sellele, et Eestis on palju looduskaitsealasid ning metsandust reguleerivad reeglid on piisavalt ranged.

Looduskaitseorganisatsioonid on seevastu kriitilised ja väidavad, et raiete kasv on saanud võimalikuks eelkõige regulatsioonide järkjärgulise leevendamise tõttu. Samale järeldusele jõudis oma auditis ka Riigikontroll, märkides, et „looduskaitsenorme muudeti nii, et selle tulemusena lubati lageraieid ka looduskaitsealadel, kus see oli varem keelatud. 2022. aastal anti luba lageraiete tegemiseks 173 kaitstaval loodusobjektil kokku 189 alast, kus varem kehtis piiratud metsamajandamise kord”. Riigikontrolli hinnangul lubas Eesti Keskkonnaministeerium looduskaitsealadel metsa majandada samadel tingimustel nagu aladel, mis ei ole riikliku kaitse all. Auditi tulemusel jõudis Riigikontroll järeldusele, et selline kord „ei taga kaitstavate metsade loodusväärtuste kaitset”.

2021. aastal algatas Euroopa Komisjon Eesti suhtes rikkumismenetluse, kuna “Natura 2000” kaitsealade võrgustiku aladel tehti ulatuslikke lageraieid ning see oli seotud linnudirektiivist ja loodusdirektiivist tulenevate kohustuste täitmata jätmisega. „Tänu sellele menetlusele on olukord viimase kolme aasta jooksul paranenud, selgitab ekspert Liis Kuresoo. Praegu arutatakse aga valitsuse tasandil taas võimalust lubada lageraieid kaitsealadel”.

Looduskaitsealad võivad sattuda veelgi suurema surve alla, kui võetakse vastu metsaseaduse ja looduskaitseseaduse muudatused, mille valitsus esitas 2025. aasta sügisel. Eesti Vabariigi valitsus kavatseb sätestada metsaseadusesse nõude, mille kohaselt 70% kogu metsaalast peaksid moodustama majanduslikuks kasutamiseks mõeldud majandusmetsad. Keskkonnaorganisatsioonid kardavad, et need muudatused võimaldavad metsaraiet veelgi laiendada ka bioloogiliselt väärtuslikel ja kaitstavatel aladel. Valitsusel tekiks sel juhul võimalus võtta tühistada teatavate metsaalade kaitsealuse staatuse, kui majandusmetsade osakaal langeb alla seadusesse kindlaksmääratud 70% kogu metsamaast. Nende hinnangul lähevad sellised muudatused vastuollu Eesti kohustustega Euroopa Liidu looduse taastamise määruse alusel.

„Me teame, et tulevikus on plaanis mitmesuguseid taristuprojekte, mille tõttu kaotame märkimisväärse osa metsamaast. Kui me samal ajal ütleme, et 70% meie metsadest peavad olema majandusmetsad, tähendab see, et koos nende raiega hakkavad vähenema ka kaitsealad”, selgitab Liis Kuresoo kavandatavate muudatuste loogikat. „Matemaatiliselt on see absurdne. Samuti ei klapi see sellega, et Eesti on võtnud kohustuse kaitsta looduslikke ökosüsteeme 30% oma territooriumist. Kui me aga oma metsi ei kaitse, ei saavuta me seda 30% kunagi,” lisab teadlane.

Kommentaari saamiseks pöördusin ka Eesti Kliimaministeeriumi poole (varem oli see Keskkonnaministeerium), kuid ministeerium päringule ei vastanud.

On kummaline jälgida metsade järkjärgulist kadumist riigis, mille elanikud peavad end „metsarahvaks” ning mille rahvusliku identiteedi oluline osa on suhe metsaga. Eesti Kirjandusmuuseumi teadur Tõnno Jonuks on uurinud, kui sügavale ulatuvad selle „metsarahva” kuvandi juured. Ta jõudis järeldusele, et tegemist on suhteliselt hiljutise nähtusega, ehkki tänapäeval tajutakse seda millegi sellisena, mis “kuulub justkui eestlaste olemusse”.

„Minu jaoks on kõige huvitavam see, kui sügavalt on see mõte tänapäeva Eesti ühiskonnas juurdunud,” ütleb ta meie kohtumisel Tartus. Pidada end metsarahvaks, kellel on eriline side metsa ja loodusega, on peaaegu osa rahvuslikust identiteedist”.

Kuigi küsitluste järgi toetab enamik Eesti elanikke looduslähedast metsandust, jäävad praktikas sageli peale ärihuvid. Lageraietele keskkonnahoidlikumaks alternatiiviks võiks muu hulgas olla niinimetatud “püsimetsa kontseptsioon”, mida tuntakse ka nime all Dauerwald. Selline metsandusmudel eeldab eri liiki ja eri vanuses puude kooslust. Metsamaa peaks olema pidevalt puudega kaetud, mistõttu ei teki kunagi olukorda, kus terve metsatükk raiutakse korraga maha ja asendatakse ühevanuseliste istandikega. Selline lähenemisviis võtab arvesse metsa erinevaid maastikulisi ja ökosüsteemseid funktsioone, eriti bioloogilise mitmekesisuse säilitamist, muldade tervist ja nende võimet vett kinni hoida.

„Loodan, et inimesed mõistavad tasapisi, et see meetod on parim viis meie looduse hoidmiseks. Looduses ei ole võimalik elada ilma loodusvaradeta,” ütleb mulle Anna-Liisa Lutsar, kui jalutame koos tema lemmikpargis Tartus, mis on parajasti kaetud värviliste sügislehtedega. „Meile, eestlastele, meeldib enda kohta öelda, et oleme loodusearmastajad, kuid samal ajal lubame loodust väga suures ulatuses hävitada. Me justkui püüame koloniseerida omaenda riiki”.

Anna-Liisa on organisatsiooni Maavalla Koda liige, mis ühendab traditsiooniliste kristluseelsete eesti usundite esindajaid, kelle keskmes on austus looduse vastu. Kuigi ta ise ei pea end usklikuks, ühendab teda organisatsiooni sõpradega veendumus, et inimesed ei ole teistest elusolenditest tähtsamad ning et elada tuleb loodusega harmoonias. „Tunnen looduse vastu sügavat austust”, tunnistab ta mulle. Lääne ühiskond on loodusest eemaldunud,” jätkab Anna-Liisa, lisades, et ta on kategooriliselt selle vastu, et loodust nähtaks üksnes kasutatavate ressursside kogumina.

Inimtegevus on muutnud 95% kõigist Euroopa Liidu metsadest. Anna-Liisa märkab neid muutusi ka enda ümber. Kui ta mulle oma lugu jutustab, on juba ainuüksi tema häälest kuulda, kui valusalt ta vanade metsade raiumist läbi elab. „Varem, kui sõitsime Tartust maale, kulges kogu tee läbi metsa. Täna paistavad tee ääres vaid lageraiealad või päris noored puud. Meie loodus on muutunud palju rohkem, kui ma oleksin kunagi osanud ette kujutada”.

______________

See material on osa PERSPECTIVES 3 projektist – sõltumatu, konstruktiise ja paljutõotava ajakirjanduse uus suund. Projekti rahastab Euroopa Liit. Tekstis väljendatud arvamused ja seisukohad on autori(te) omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või Euroopa Hariduse ja Kultuuri Täitevasutuse (EACEA) vaateid või seisukohti. Euroopa Liit ja EACEA ei võta nende eest vastutust.