Narvamus

Supoĺnaść, kuumad Eesti mehed ja lapsepõlve kook: minsklanna pilk elule Eestis

Fotograaf: Danila Sviridov

Emigrantide lood on otsingute lood: kodu, keele, töö ja sõprade otsing. Kuid need on ühtlasi ka lood jõust, harjumustest ja kultuuride ristumisest.

Uue Mosaiigi osa peategelane on Jana — 28-aastane fotograaf, disainer ja hiljuti ka ajakirjanik, kes kolis Minskist Tallinna. Ta räägib Valgevene kogukonnast, Eesti kommetest, oma teekonnast keele õppimisel ja sellest, mida tähendab elada kahe riigi vahel, tundes, et ei kuulu täielikult kummassegi.

Kohtusime Tallinnas Balti jaama turu hoone juures. Küsisin Janalt, kus ta sooviks intervjuud alustada, ja ta valis Vana-Kalamaja väljaku. Sinna me suundusimegi. Kohale jõudes istusime puidust platvormile. Kui olime mikrofonid üle kontrollinud, küsisin Janalt tema kolimise, esmaste muljete ja Eesti ning Valgevene erinevuste kohta.
Millal sa esimest korda kuulsid Eestist ja miks otsustasid just siia kolida?
Inimesed imestavad natuke, kui ma seda osa oma loost räägin, sest ma ei teadnud Eestist üldse midagi enne, kui hakkasin otsima, kuhu pärast kooli edasi õppima minna. Tahtsin minna kuhu iganes, peaasi, et mitte Valgevenesse. Ja sellest, mis oli rahaliselt kättesaadav ja kus oli ingliskeelne õigusteaduse programm, olid variandid Poolas, Lätis ja vist ka Leedus. Ja üks programm oli TalTechis. Sinna ma sisse saingi.
Mäletan, et rääkisin kord kellegagi. Ütlesin, et ma ei tea Eestist mitte midagi, ja mu vestluskaaslane vastas:

„Noh, millal viimati oli Eesti uudistes? See tähendab, et seal ei juhtu midagi. Hea ju – ei mingeid terrorirünnakuid, tsunamisid ega krokodille.“

Mõtlesin siis: noh, vist ongi nii.

Mul ei olnud siin kedagi tuttavat. Lihtsalt kolisin kohe ühiselamusse. Nii ma Eestisse sattusingi.
Milline oli su esimene mulje Tallinnast? Kas miski üllatas sind? Kas kogesid kultuurišokki?
Tegelikult oli kultuurišoki hetki palju. Ma ei mäleta enam täpselt oma esimest muljet, sest siis oli vaja kiiresti ülikooli sisse astuda, end igal pool registreerida ja pangakonto avada. Mäletan, et mind pani muigama, kui palju siin on sisserändajaid, inglise keelt kõnelevaid inimesi ja neid, kes pole siin sündinud ega kasvanud. Nüüd saan aru, et see on loogiline: siia on lihtne kolida, on olemas diginomaadi viisa. Siin on tore elada ja töötada kaugelt.

Siin on palju rahu, aga võrreldes Valgevenega oli see minu jaoks kohe selline oh vau…

Kultuurišokk püsib siiani mõnes pisiasjas. Näiteks bussis. Minskis on muidugi teistsugune ühistranspordi olukord, sest ühes linnas elab rohkem inimesi kui kogu Eestis. Aga näiteks kui Minskis on buss rahvast täis ja sa pead väljuma, pöördud lihtsalt sinu ees oleva inimese poole.

Pole vaja midagi öelda — piisab, kui puudutad õrnalt õlga ja noogutad. Inimene noogutab vastu, astub kõrvale ja laseb sind läbi.

Aga Tallinnas, isegi kui harva tekib tunglemine, pressivad inimesed ikkagi edasi. Ma pole siiani aru saanud, kas asi on keelebarjääris või milleski muus.

Mind üllatas ka see, et kui me googeldame Eestit, näeme peamiselt vanalinna, midagi keskaegset ja nõukogudeaegseid maju. Aga siin sõidavad toidurobotid, kõik on automatiseeritud, kõik on veebis. Alguses oli see minu jaoks kättesaamatu, sest pidin kõikjal ise käima: mul polnud Smart-ID-d ega midagi, tuli minna panka, ajada bürokraatiat, viia paberid ühest kohast teise. Aga nüüd, kui räägin Valgevene sõpradele, kui vähe siin on bürokraatiat, on nad hämmingus. Näiteks kui avasin oma ettevõtte, võttis see aega viis minutit.

Hiljuti pidin viima ühe paberi kuhugi käsitsi ja mõtlesin: issand, ma pean päriselt minema ja kellegagi silmast silma rääkima!

Millised olid kõige eredamad erinevused Valgevene ja Eesti vahel, mis sulle kohe silma jäid?
Kohe – vabadus. Üldse on siin tõesti võimalik teha mida iganes. Saab end väljendada nii palju, kui tahad. Ükskord läksin peole ükssarviku kostüümis.

Kõndisin õhtul magalarajoonis ükssarvikuna, ja mitte keegi ei vaadanud mind, ei naeratanud, mitte midagi. Ma olin isegi veidi pettunud.

Või näiteks kord tuli minu juurde väga eakas vanaema. Tol ajal rääkisin eesti keelt veel väga halvasti ega saanud kohe aru, mida ta tahtis. Selgus, et ta soovis, et aitaksin tal üle tee minna, ja ta võttis rõõmsalt mul käest kinni, hakkas rääkima loodusest, ilmast ja oma aiast. Kui ma sellest hiljem kohalikele sõpradele rääkisin, ütlesid nad, et

see vanaema oli tõenäoliselt omal ajal sinuvanune olles veel suurem punkar kui sina.

On ka sarnasusi nõukogudeaegses esteetikas. Kui ma esimest korda siia tulin, ei saanud ma kohe ühiselamusse, pidin enne paberid allkirjastama ja elasin nädalakese korteris. Maja nägi välja nagu Valgeveneski, aga rõdud olid teistsugused —

kõik ühesugused ja täiesti normaalsed.

Minskis ma näiteks ei kõndinud rõdude all, sest kõik hoiatasid, et need võivad sulle pähe kukkuda. Ja seda juhtubki seal aeg-ajalt. Aga Eestis on kõik nii puhas, korras ja korralik. See üllatas mind väga.

Ja muidugi olin vaimustuses, kui nägin esimest korda merd. Valgevenes pole meil ei merd ega mägesid, ja me olime nagu: „Oh jumal, kui palju vett!“. Kliima mõttes oli alguses natuke hirmutav, sest merelt puhub tõesti kõvasti.

Ka inimeste kasvatus on erinev. Siin tuleb poodi sisenedes teretada. Samas on olemas stereotüüp, et eestlased on kinnised ega taha suhelda. Tegelikult ei ole see nii — inimesed on väga sõbralikud. Kui nad näevad, et oled välismaalane, küsivad kohe, kust sa pärit oled. Ja kui sa veel räägid või saad eesti keelest aru, muutuvad nad kohe toredateks ja toetavateks pärlikesteks. Samas on siin ka oma kultuuriline eripära — kirjutatakse e-kirju.

Kui sa helistad, tähendab see, et midagi on juba juhtunud. Aga kui sa tuled kontorisse isiklikult, siis on asi juba tõsine.

Pärast lühikest vestlust väljakul otsustasime edasi liikuda – Kalamaja pargi poole. Enne seda astusime aga läbi Balti jaama turult, kus jäid silma mitmevärvilised plakatid ja kuulutused ürituste, kontsertide ja muu taolise kohta. Jana ütles, et talle kui disainerile meeldib väga vaadata plakateid ja nende kujundust. Kui jõudsime parki, valisime sobiva pingikese keset ala ja jätkasime oma vestlust.
Kas sul on mõni harjumus või traditsioon, mille oled Valgevenest kaasa toonud ja mida sa siin säilitad? Ja vastupidi – kas on mõni eesti harjumus või traditsioon, mille oled nende kaheksa aasta jooksul omaks võtnud?
Mis puutub valgevene harjumustesse, siis ma vaatan siiani peaaegu iga päev valgevene uudiseid. Hoian pidevalt sidet nendega, kes mul sinna on jäänud. Igal aastal neid jääb järjest vähem, aga mõned on ikka alles. Vahel käin väikeses poekeses ja ostan sealt valgevene komme.
Pärast neid sõnu võttis Jana taskust kaks glasuuritud kommi „Polesje“ ja ulatas need mulle. Võtsin rõõmuga vastu, aga tingimusel, et sööme need koos. Muide, need kommid olid väga maitsvad.
Ma leidsin ka Lida kvas’i. Kord kohtasin tänaval üht meest kahe pudeliga Lida kvas’i. Jooksin ligi ja uurisin, kust ta selle sai. Meie valgevenlaste kogukond on üsna tihe: me organiseerime end, teeme vahel midagi koos. Tähistame iseseisvuspäeva. Sel aastal, näiteks, toimus meil teine iga-aastane jooks: joonistasime Stravas Valgevene kaardi. Ja lihtsalt suhtleme, hängime koos ning harjutame valgevene keelt. Irooniline, et ma hakkasin kõige paremini keelt oskama just olla emigratsioonis.

Eesti harjumusi on samuti kogunenud palju. Eelkõige näiteks minna rabasse jalutama.

Nüüd kaldun üha enam arvamusele, et telgiga metsa minna veebruaris on hea mõte.

Üldiselt veedan ma väga palju aega looduses. Olen juba proovinud talvist ujumist — ei tulnud eriti välja, aga proovin uuesti. Pean lihtsalt julgust koguma ja kindlasti proovin. Suvel aga ujun juba külmas vees.

Olen harjunud kõikvõimaliku elektroonikaga. Tellin isegi toidu koju — selgus, et see on tegelikult odavam. Harjunud tegema kõike veebis. Kõnnin palju jalgsi. Aga see oli ka Minskis — lihtsalt minu stiil. Mul on hea meel, et saan seda ka siin jätkata.

Minu aja tajumine on samuti muutunud.

Kuhu iganes sõita 30 minutit tundub pikk. Minskis oli see täiesti normaalne. Ma sõitsin kooli igasuguse aja — üks klassivend näiteks sõitis kooli pooleteise tunni.

Tundub, et ma ei oska enam hinnata võimalust reisida Euroopas ilma viisata. Ma võin lihtsalt võtta ja minna, kuhu tahan. Valgevenes tuli teha Schengeni viisa. Nagu oleksin unustanud, kui eriline privileeg see minu jaoks on olnud kõik need aastad.
Mis Eesti mentaliteedis tundus sulle kõige sarnasem valgevenelisele?
Tegelikult arvan, et me oleme rohkem sarnased, kui esmapilgul paistab. Isegi sümboolikas, näiteks raba.

Me oleme ka inimesed rabal. Meil on samuti kõik jõhvikatega. Rukkililled — samuti rahvuslill.

Isegi rahvarõivaste elemendid võivad mõnikord sarnased olla. Keeleliselt on samuti sarnasusi, näiteks: paber – папера (papera), kork - корак (korak), ohver – ахвяра (ahvjara), suhkur – цукар (tsukar), kurk – гурок (gurok).
Naabrile viisakas olemine — see traditsioon eksisteerib siin samuti. Kui naabril põleb maja maha, siis me paneme kõik ühiselt midagi kokku (üks supi, teine materjali) ja ehitame uue maja. Käime koos randa koristamas, parki puhastamas.

Ei seetõttu, et riik käskinuks, vaid lihtsalt sellepärast, et kõik kogunesime kokku. Me kõik käime ju selles rannas või naudime seda parki, ja me puhastame selle üheskoos.

Distants — sa ei kallista ega suudle esimesel kohtumisel. Ja veel, ilmselt, see, et ühistranspordis ei tohi lärmi teha. See rõõmustas mind Valgeveneski. Aga siin,

kui bussis keegi karjub, on tõenäoliselt kas keegi purjus või lapsed, kes on alati üleväsinud ja lärmakad.

Mis aitab sul Eestis end omana tunda?
Ausalt öeldes on mul sellega praegu suur probleem. Ma lihtsalt sattusin siia, sest hetkel polnud mujale minna. Ja mul on väga raske end siin omana tunda või seda kohta koduna aktsepteerida. Võib-olla on asi keeles. Võib-olla tunnen end siin omana, kui hakkan vabalt eesti keeles rääkima ja loen raamatuid ilma pingutuseta. Või ehk siis, kui astun EKA-sse ja lõpetan seal õppimise, tunnen end omana. Leian töö eesti kollektiivis – ja siis tunnen end omana.

Aga mul on tunne, et ilmselt jään siia igaveseks emigrandiks.

Seetõttu on mul sellega praegu suured raskused. Varem nagu seda küsimust polnud — end siin omana tunda, sest viis aastat tagasi arvasin, et naasen koju, aga nii ei läinud.

Seejärel tahtsin Janalt uurida eesti keele õppimise raskuste kohta ning tema suhtest keele ja keelega.

Kui keeruline oli sul eesti keelt õppida?
Valgevenest lahkudes oskasin vene, valgevene ja inglise keelt B2 tasemel ning saksa keelt B1 tasemel, isegi B2 poole püüdlikult, mille kahjuks olen täielikult unustanud. Ja sellega komplektiga tulen Eestisse, hakkan eesti keelt õppima ja mõtlen: oh jumal. Võib-olla on asi selles, et tegemist on täiesti uue keelerühmaga, aga see oli tõesti raske. Mõtlesin:

Ma ju ei ole loll, jumal küll? Kirjutatakse ju ladina tähega, see ei ole ju hiina, araabia ega heebrea.

Mõned asjad tegid rõõmu. Mind hirmutasid väga 14 käänet. Aga see on tühiasi, probleem ei ole nendes. Hääldus tuleb tegelikult väga lihtsalt. Lisaks kõik kõlab täpselt nii, nagu kirjutatakse. Kuid alguses oli tõesti raske.

Kui olin tudeng, pidin eesti keele õppimise kombineerima õpingute, töö ja sõidukursustega. Otsustasin minna tasuta kursusele ülikoolis. Kui kohale jõudsin, sain kohe aru, et kursus on mõeldud Erasmus-tudengitele — neile oli vaja lihtsalt täita tasuta EAP-d. Seejärel hakkasin otsima tasuta kursuseid, integratsioonifondide programme, aga ei saanud mitte kusagile.

Pärast mõningast kannatamist pingutasin lõpuks ja hakkasin käima eratreeneri juures. Esimene eratreener ei sobinud meile hästi. Aga teine oli tõeline tipp, imeline õpetaja, väga hea.

Ma soovitan kõigile, kui on võimalus ja natuke raha olemas, minna eratreeneri juurde — see on tõesti super. Võib-olla mitte täiesti nullist (nullist on olemas palju erinevaid programme). Minu arvates on eratreener parim viis.
Kas sul on mõni harjumus või sõna valgevene kultuurist, mida siin ei mõisteta, aga mis on sinu jaoks oluline ja väärtuslik?
Meil on üks selline sõna — супольнасць (supoĺnaść). See on nagu grupp, kogukond. Ja mul on ähmane tunne, et siin seda pole. Inimesed ei tunne sellist solidaarsust. Näiteks meil,

kui mõnes piirkonnas katkeb vesi, koguneb kohe pool linna ja toob pudelites vett. Või kui mõni pagaritöökoda repressioonide tõttu suletakse, tekib kohe järjekord.

Ma ilmselt mõistan, kust see supoĺnaść tuleb — see tuleneb raskest elust. Sa mõistad, et ainult üksteist toetades saad ellu jääda. Eestis seda ei ole vaja, ja see ongi normaalne. Aga siiski nagu sellest natuke puudust tunneks.
Pärast pargis istumist pakkus Jana välja minna mere äärde. Tekkis tihe udu ja kõik nägi välja veidi müstiline. Jõudsime Mere muuseumi hoone juurde ja asetsesime natuke kõrvale, muuseumi „Patarei vangla“ juurde. Istusime kividel ja ma küsisin Janalt tema väekoha kohta, milliseid Valgevene roogasid ta siin ikka veel valmistab ja millised on tema arvates Eesti kohta levinud stereotüübid.
Kas sul on Eestis või Tallinnas mõni väekoht, kuhu sa näiteks lähed taastuma või lihtsalt jalutama?
Väekoht, kuhu ma väga armastan tagasi pöörduda, on Loosalu rabaloodusraja trass. Seal satub inimesi harva. Seal on ilus ja rahulik; lisaks on seal suurepärane järv, peegelsile, kus saab ujuda. Ja veel — täielik vaikus. Ma jumaldan seda kohta.

Pääsküla on ka hea rada. Veel Kalamaja piirkond — mulle väga meeldib seal jalutada, vaadata merele ja linnale, joonistada mõnes kohvikus. Need on ilmselt minu lemmikpaigad.
Kas sul on Valgevene roogasid, mida sa Eestis valmistad?
No klassika — kartulipannkoogid ehk dranikid. Ma tegelikult ei ole eriti osav kokk, kindlasti mitte köögimeister. Aga dranikid maitsevad kõigile. Paljudes köökides on midagi sarnast: leedulastel on dranikid, kuid nad riivivad need kuidagi karedal riivil; ukrainlastel on deruny.

Mul on ka väga naljakas lugu. Selgub, et kook, mida siin müüakse nime all „Kass Arthur’i kook“, valmistas mu ema minu lapsepõlves — see on kõige lihtsam kook. Kook tehti maisipulkadest koos sulatatud karamelliga: viskad rõdule, tuled tagasi — ja sul on väga lahe kook, eriti midagi pole vaja teha. Me ei teadnud kunagi, kust see tuli. Ja siis ma tulen Eestisse ja avastan selle siin! Ma ei tea, kuidas see retsept meieni jõudis. Hiljem rääkis üks ukrainlanna, et ka neil oli lapsena sama kook.

Tundub, et see Eesti retsept on kuidagi populaarseks saanud ja selgus, et minu lapsepõlves oli see kogu aeg Eesti kook.

Veel universaalne toit — praekartul. Toit, mis kõiki ühendab, sest kõik armastavad praekartulit. Ülejäänud valgevene köök on veidi keerulisem.
Oled kuulnud Eesti kohta mõnda stereotüüpi? Kui jah, kas need vastasid tõele?
Naljakas on see, et Euroopa riikides ei ole Eestist eriti stereotüüpe — keegi ei tea sellest midagi (välja arvatud see, et see on nagu mini-Soome või midagi Soome lähedal). Minu tuttavate seas hakati rääkima, et eestlased on aeglased — noh, see ei vasta tõele. Tegelikult on nad väga kiirete liigutustega, eriti kui räägivad või sõidavad autoga.

Oli ka üks nali: kui ma kellelegi ütlesin, et kolin Eestisse, hakkasid kõik rääkima „kuumad eestlased“. Ma pole siiani aru saanud, kust see nali tuli.

Jah, siin on kuumi mehi, nagu igal pool. Ja kuumi tüdrukuid on samuti.

Mingi eriline stereotüüp veel ei olnud. Mõnikord arvatakse, et eestlased on külmad ja tagasihoidlikud, aga see ei vasta tõele — nad on väga head ja sõbralikud inimesed.
Pärast merd otsustasime tagasi linna minna. Kõndisime Kalaranna tänaval, jätkates udu ja linna atmosfääri imetlemist. Ma märkasin puid, mis olid punastest marjadest lookas, ja kui vähe inimesi on tänaval, kuigi salvestasime intervjuud lõunaajal. Leiame vaikse koha madalate puumajade vahel ja liikusime lõpetavate küsimuste juurde. Ma küsisin Janalt, mida ta on endast avastanud pärast nii palju aastaid emigratsiooni, kuidas tema identiteet on muutunud ja milline on migrantide väärtus Eestis.
Mida sa oled enda kohta õppinud kaheksa aasta jooksul Eestis elades?
Tegelikult selgub, et peaaegu kõik, mida ma enda kohta tean, olen õppinud just siin, sest minu emigratsioon kattus noorusaastatega, mil kujuneb isiksus. Kuni käid koolis ja elad vanematega, tundub, nagu elaksid mingis puurikeses, aga siis hakkad sellest väljuma. Minu puhul oli see emigratsioon, kolimine siia. Ma jätkan seda endiselt uurimist. Mõistetavalt on teekond iseendani pikk, kogu eluks.
Kuidas on su identiteet pärast kolimist muutunud? Kas pead end rohkem valgevenelannaks, eestlannaks või ehk maailma kodanikuks?
See on hea küsimus. Mäletan, et esialgu, kui ma siin rahvastikuregistris registreerisin, ei märkinud ma, et olen valgevenelanna. Märkisin, et mul puudub rahvus, sest mul

ei olnud tunnet, et olen omaette valgevenelane.

Muidugi, nagu kõik migratsiooni puhul, hakkasin märkama oma omadusi ja minu valgevene identiteet muutus just siin selgemaks, sest mõistsin: ma ei ole nagu teised.

Mingil hetkel — ilmselt kui olin 20 või 21 — läksin taas dokumente uuendama. Küsimusele rahvuse kohta märkisin, et olen valgevenelanna. Aga ma täpselt tean, et minust eestlannat ilmselt ei saa. Keegi ei hakka mind kunagi eestlaseks pidama, aga kui sõidan mujale, võin öelda, et olen Eestist.
Siiani mõtlen vahel: kes ma nüüd olen? Nagu ma ei ela enam ammu Valgevenes, aga Eestis ei ole ma eestlanna.

See on selline kummaline vahepealne seisund, aga arvan, et aja jooksul saan sellest aru.

Mis on sinu arvates kõige olulisem väärtus välismaalastele Eestis?
Ma arvan, et see ei kehti ainult Eesti kohta, vaid üldse igal pool. Me võime tuua midagi kasulikku oma kogemustest. Lisaks, immigrandid mõistavad kohe:

„Tahad elada — pea oskama hakkama saada.“

Ja me hakkame kohe midagi tegema: keegi töötab palgatööl, keegi alustab oma ettevõtet. Me stimuleerime pidevalt majandust, teeme alati midagi. See on klassikaline lugu: võid rääkida, et sa ei armasta immigrante, aga kes valmistab sinu toitu, kes tegi su lemmikbaarid, ilusalongid? Sageli teevad seda immigrandid. Ma ei taha alavääristada inimesi, kes elavad oma koduriikides, aga emigrandid on väga kasulik asi.

Me teame, et keegi ei aita meid, ja teeme kõik ise.

Lõpus esitasin Janale paar küsimust: lõhnade ja maitsete kohta, mis tal seostuvad Valgevene ja Eestiga, ning milliste inimestena nad iseloomu poolest oleksid. Üks eriline küsimus jäi lõpuks.
Milline lõhn või maitse seostub sul kõige rohkem Valgevene ja Eestiga?
Tegelikult ei mäleta ma enam väga, kuidas Valgevene lõhnab, sest olen seal viimasel viiel aastal käinud harva. Mäletan oma lemmikjuustu, lemmiklimonaadi ja vanaema pirukat. Aga muud ilmselt enam ei tule meelde.

Eesti maitse või lõhn… kaneelirull ja kohv. Selline veidi sügisene või jõulune vibe, mis on alati sinu kõrval. Muidugi ka mere lõhn. See oli natuke pettumus —

ma ei teadnud, et see nii lõhnab ja nii tihti. Aga see ei riku lõhna, see ei ole süüdi.

Mind rõõmustab väga, et siin on linnas nii palju loodust, kus saad lihtsalt minna ja hingata. Võid minna poodi ja tee peal metsas paar marja kokku korjata.
Kui Eesti ja Valgevene oleksid inimesed, millised nad iseloomu poolest oleksid?
Mulle tundub, et Eesti oleks

selline äge kolmanda sugulase vend, kes lihtsalt võttis ja suutis. Ta tuleb tagasihoidlikust perest, tema isa ja ema ei ole parlamendiliikmed, ministrid ega jõukad — aga ta võttis ja suutis.

Valgevene oleks toksilise pere laps. Laps, kes pidevalt püüab kasvada. Ta kasvab ja kasvab ning mõtleb:

„Jätke mind rahule!“

Võib-olla püüab ta elada oma elu, aga vanemad sekkuvad ikka:

„Ei, me võtame sinust kõik mahlad välja, sa pead meist hoolima, suvilasse tulema ja kartulit korjama.“

Ma tooks ilmselt meie solidaarsuse. Veel midagi linnakultuurist. Nagu me sõpradega linna avastasime, kui ma Valgevenesse tulin: kõndisime siia ja sinna, sõitsime rattaga, võisime rahulikult sõita 80 kilomeetrit linna, jõe äärde või mujale, ja siis lahkuda koju.

Meil on ka selline eripära: ükskõik millises olukorras me oleme, me liigume edasi, edasi, püüdes kuidagi välja tulla. On usk paremasse tulevikku, usk, et me saame hakkama, ükskõik kui raske olukord ka poleks.

Usk oma näiliselt lootusetusse ettevõtmisse. Nagu Frodo ja Sam, kes kannavad sõrmust Mordori: võiduvõimalused on peaaegu olematud, aga me teeme seda ikkagi.

Valgevene ajalugu räägib sellest. Me oleme juba nii palju kannatanud. Meie ajalugu — sõjad, nälg, haigused. Ja ikkagi me eksisteerime: meie keel on elus, on kirjandus, kultuuriline taassünd, tohutult kõike valgevene keeles.
Hiljuti nägin Instagramis story’d Valgevene pulmast: kõik rahvariietes, muusika ja atribuutidega. Ma mõtlesin:

„No jumal küll!“ — see tähendab, et kõik see elab veel kuidagi edasi.

Danila (tema/temat) on fotograaf ja algaja ajakirjanik. Mustvalgete kaadrite armastaja ning Perspectives 2 projekti liige, kes töötab kultuurilise identiteedi ja enesemääratluse teemadega. Oma töös uurib ta, kuidas visuaalsed pildid võivad peegeldada inimese sisemaailma ja tema seost ümbritseva maailmaga.
______________

See material on osa PERSPECTIVES 2 projektist – sõltumatu, konstruktiise ja paljutõotava ajakirjanduse uus suund. Projekti rahastab Euroopa Liit. Tekstis väljendatud arvamused ja seisukohad on autori(te) omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või Euroopa Hariduse ja Kultuuri Täitevasutuse (EACEA) vaateid või seisukohti. Euroopa Liit ja EACEA ei võta nende eest vastutust.
2025-11-19 10:00 EE Perspectives Мозаика/Mosaiik