Missugusest diplomaatiast me räägime? (Kui sõnadel pole enam väärtust)

Diplomaatiat mõistetakse enamasti kui välisriikide vahelist suhtlust, mida juhitakse oskuslikult ja paindlikult. Kuigi diplomaatia kui mõiste ulatub tuhandete aastate taha ja tänapäevase diplomaatia põhimõtted pandi paika juba enam kui 400 aastat tagasi, võime siiski küsida, kas kõik mõistavad diplomaatia olemust ühtemoodi – eriti kui jälgime viimaste aastate poliitilisi muutusi ja puhkenud konflikte.

Diplomaatia kontseptsioon ulatub tuhandete aastate. Esimeseks teadaolevaks rahvusvaheliseks dokumendiks, mis otseselt viitab diplomaatilistele suhetele, on sageli peetud Kadeshi lepingut, mis sõlmitit umbes 1259 eKr. Antud Egiptuse vaarao Ramses II ja Hetiidi kuninga Hattusili III vahel sõlmitud leping, mis kirjutati kiilkirjas savitahvlitele, on üks varasemaid säilinud rahulepinguid ning see sisaldab diplomaatilisi elemente, nagu saadikud, läbirääkimised ja vastastikused kokkulepped.

Siiski, kui räägime kaasaegse diplomaatia olemusest, tuleb vaadata 1648. aastal sõlmitud Vestfaali rahu. Vestfaali rahu kehtestas suveräänsete riikide süsteemi ning formaliseeris diplomaatilised suhted rahvaste vahel. Peamised põhimõtted, mis on mõjutanud tänapäevast diplomaatia mõistmist, hõlmasid riiklikku suveräänsust, mittesekkumist ja jõudude tasakaalu. Kuigi järgneva 400 aasta jooksul on diplomaatia olemust täiendatud erinevate lepingute ja konventsioonidega, on Vestfaali rahuga paika pandud aluspõhimõtted jäänud samaks.

Eestlaste jaoks on üks suurim näide edukast diplomaatiast, kuidas Jaan Poska suutis 1920. aastal panna Nõukogude Liidu allkirjastama Tartu rahulepingu. Rahulepingu kõige olulisem punkt oli lubadus, mille kohaselt “tunnustab Venemaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta”. Lubaduse võtmesõna oli „igaveseks ajaks“ ning tänaseni peetakse Jaan Poskat kui läbirääkimiste eestvedajat tema oskuslike läbirääkimiste tõttu Eesti diplomaatia üheks suurkujuks.

Diplomaatia seisneb rahvusvaheliste suhete juhtimises rahumeelsete vahenditega ning lubaduste andmises konfliktide lahendamiseks, usalduse loomiseks ja koostöö edendamiseks ilma jõu kasutamiseta. Kuid mis saab siis, kui neid lubadusi ei täideta?

Käesoleva 2025. aasta 28. veebruaril toimus Ameerika Ühendriikides Washington D.C.-s asuvas Valges Majas kohtumine USA presidendi Donald Trumpi ja Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi vahel. Kohtumisel osalenud USA asepresident J.D. Vance esitas vestluse käigus seisukoha: „Rahu ja jõukuse tee võib peituda diplomaatias.“

President Zelenskõi vastas väljendatud seisukohale lühidalt, tuues välja asjaolu, et Venemaa okupeeris osa Ukrainast juba 2014. aastal ilma, et keegi oleks Venemaad peatanud. Samuti meenutas ta, et 2019. aastal allkirjastasid tema ja Vladimir Putin alla relvarahule, mida vahendasid Saksamaa kantsler Angela Merkel ja Prantsusmaa president Emmanuel Macron. Nime poolest oli tegemist „täieliku ja kõikehõlmava“ relvarahuga, mille kohta nii Merkel kui ka Macron kinnitasid, et Putin seda kunagi ei murra. Ometi alustas Venemaa 2022. aastal täiemahulist sõda Ukraina vastu.

Seetõttu küsis Zelenskõi USA asepresident Vancelt viimase väljaöeldud seisukohale viidates:

Kas diplomaatia tähendab vaikimist ja usaldusel põhineva olukorraga leppimist? Ideaalis võiks see nii olla. USA president Theodore Roosevelt kirjutas 1900. aasta 26. jaanuaril kirja New Yorgi kohtunikule Henry L. Sprague'ile, kus ta arutles oma poliitiliste raskuste üle.

Selles kirjas kasutas Roosevelt väljendit, mis hiljem kogus palju tuntust: „Mulle on alati meeldinud Lääne-Aafrika vanasõna: “Räägi vaikselt ja kanna suurt kaigast; sa jõuad kaugele.'“ Hiljem sai sellest tema välispoliitika moto, mida hakati kutsuma „Suure Kaika Diplomaatia“ (Big Stick Diplomacy), mis rõhutas läbirääkimisi, kuid nende tagamiseks ka jõu kasutamise valmidust.

Üks diplomaatia kõige vastuolulisemaid teemasid on tuumarelvade heidutus. 1994. aastal allkirjastatud Budapesti memorandum on ajalooline kokkulepe, mille kohaselt loovutas Ukraina oma tuumarelvad vastutasuks Venemaa julgeolekutagatiste eest. Memorandumis lubasid nii Ukraina kui ka Venemaa järgida vastastikuse austuse, territoriaalse terviklikkuse ja vägivallatuse põhimõtteid. Taaskord, vaatamata sellele, et Venemaa lubas Budapesti memorandumis kokkulepitud reegleid järgida, okupeeris ta Krimmi 2014. aastal ning alustas täiemahulist sõda 2022. aastal.

Selle otsusega kaotas Ukraina oma „suure kaika“, nagu Roosevelt seda mõistnuks – Ukraina jäi ilma tuumarelvadest ja suutis nüüd vaid „vaikselt rääkida“. See tõstatab küsimuse, kas diplomaatia saab eksisteerida ilma tugevate tagatisteta.

Diplomaatia areng on näidanud potentsiaali konfliktide lahendamisel, aga ka diplomaatia haavatavust murtud lubaduste suhtes. Alates iidsetest lepingutest kuni tänapäevaste kokkulepeteni on diplomaatia tuginenud usaldusele, läbirääkimistele ja vastastikustele kohustustele. Kuid nagu ajalugu on korduvalt näidanud, võib diplomaatia ilma jõustamismehhanismideta olla habras. Olukord Ukrainas, alates Budapesti memorandumist kuni täiemahulise sõjani 2022. aastal, on näide pehme diplomaatia piirangutest, kui vastane on valmis rahvusvahelisi kokkuleppeid eirama. See tõstatab olulise küsimuse kaasaegse diplomaatia tuleviku kohta: kas diplomaatia saab jääda tõhusaks ajal, mil võimudünaamika on muutumas ja riigid võivad oma strateegilisi huve diplomaatiliste kohustuste asemel esikohale seada? Kas pehme diplomaatia, mis põhineb veenmisel ja heal tahtel, on piisav või peab seda tugevdama jõuline diplomaatia, kus võim ja heidutus mängivad otsustavat rolli? Vastus peitub tõenäoliselt tasakaalustatud lähenemisviisis, mis ühendab pehme diplomaatia ja usaldusväärse heidutuse. Ülemaailmsete pingete suurenemise ajastul sõltub diplomaatia võime tagada tõeline julgeolek ja stabiilsus sellest, kas riigid on valmis oma kohustusi täitma - või kui sõnad osutuvad taas kord väärtusetuks.

Kuna geopoliitiline maastik muutub üha keerulisemaks, peab tulevane diplomaatia kohanema, kasutades ära tehnoloogiat, tugevdades mitmepoolseid institutsioone ja tagades, et kokkulepetel oleksid jõustatavad tagajärjed. Lisaks peavad uued diplomaatilised strateegiad tegelema selliste esilekerkivate probleemidega nagu kübersõda, kliimamuutused ja valitsusväliste osalejate esilekerkimine. Lõppkokkuvõttes peab kaasaegne diplomaatia arenema kaugemale sõnadest ja lubadustest, et kaitsta ülemaailmset stabiilsust, tõestades, et diplomaatilised kokkulepped ei ole ainult sümboolsed žestid, vaid siduvad kohustused, millel on käegakatsutavad tagajärjed nende rikkujate jaoks.