«Limoniturg» ja armastusturg: kuidas info asümmeetria kujundab kohtingurakendusi

1970. aastate alguses sündis majandusteaduslik idee, mis aitas selgitada, miks teatud turud hakkavad aja jooksul «lagunema». Jutt käib olukordadest, kus üks osapool teab tehingu kvaliteedist tunduvalt rohkem kui teine. Selline teabeerinevus ei mõjuta mitte ainult üksikuid otsuseid, vaid turu käitumist tervikuna.

Selle teooria põhiidee on sõnastatud üsna karmilt: kui ostjad ei suuda eristada kvaliteetset kaupa kvaliteetsetust, hakkavad «halvad» kaubad «neid» välja tõrjuma, kuni turu degradeerumise või täieliku hääbumiseni. Klassikaline näide on kasutatud autode turg, kus «sidruniteks» nimetatakse defektidega masinaid, millest ostja saab teada alles pärast tehingut.

Teooria ei ole rakendatav vaid auto-, kindlustus- või finantsteenuste turgudel. Digitaalmajanduse tingimustes kirjeldab see ootamatult täpselt ka kohtinguturgu, eriti online-rakenduste formaadis.

Esmapilgul võib inimeste võrdlemine kaupadega tunduda ebakorrektne või isegi vastuoluline. Siinkohal pole aga jutt inimese väärtusest kui sellisest, vaid info vahetamise mehhanismist. Kohtingurakendustes on iga kasutaja üheaegselt nii «müüja» kui ka «ostja»: ta pakub turul iseennast ja valib teisi.

Nagu kasutatud autode puhul, valitseb ka siin fundamentaalne info asümmeetria. Inimene teab enda kohta võrreldamatult rohkem, kui ta saab või tahab oma ankeedis näidata.

Kui kasutajad mõistavad, et ankeedid ei vasta sageli tegelikkusele, hakkavad nad oma ootusi korrigeerima. Selle asemel et usaldada iga profiili, eeldavad nad potentsiaalse partneri teatavat «kaalutud keskmist» kvaliteeti.

Selle tulemusena tekib efekt, mida kirjeldas George Akerlof oma teadustöös:

Aja jooksul hakkavad sellised kasutajad kas turuga kohanema (lihtsustavad ankeete, varjavad kavatsusi, mängivad reeglite järgi) või lahkuvad platvormidelt täielikult.

See protsess tekitab iseennast taastootva tsükli. Mida rohkem on turul «sidruneid» – inimesi, kelle käitumine ei vasta kuvandile, seda madalam on usalduslävi. Mida madalam on usaldus, seda vähem ratsionaalne on olla aus ja läbipaistev. Lõpuks ei muutu kohtingurakendused mitte niivõrd partneri leidmise tööriistaks, kuivõrd strateegilise interaktsiooni väljaks, kus võidavad need, kes suudavad muljet paremini juhtida.

Just seetõttu meenutavad paljud kohtingurakenduste algusaegu kui lihtsamat ja elavamat aega. Toona ei tajutud neid lõputu ankeetide voona, vaid uudishimu ja ettevaatliku lootuse ruumina. Inimesed süvenesid sagedamini kirjavahetusse, esitasid küsimusi, olid valmis endast rääkima, teist kuulama ja kirjutamisele aega pühendama. Mitte seetõttu, et «varem olid inimesed paremad», vaid sellepärast, et formaat ise ei nõudnud veel pidevat enesekaitset ja strateegilist mõtlemist.

Ilma selgitusteta kadumist (ghosting) tajutakse sageli isikliku solvangu või lugupidamatuse avaldusena, kuid kohtingurakenduste kontekstis näib see pigem süsteemse efektina. Üleküllastunud turu ja nõrkade sidemete tingimustes on vaikus kõige odavam viis suhtlusest väljumiseks. See ei nõua selgitusi, emotsionaalset kulu ega vastutust – eriti kui osapooled jäävad üksteise jaoks peaaegu anonüümseks.

Ghosting süvendab veelgi info asümmeetriat: üks inimene kaotab ootamatult igasuguse mõistmise toimunu kohta, samas kui teine säilitab kontrolli olukorra üle, paljastamata oma motiive. See tekitab täiendavat ebakindlust ja õõnestab usaldust mitte ainult konkreetse suhtluse, vaid turu vastu tervikuna. Järk-järgult muutub sõnadeta kadumine normaalsuseks ega tundu enam erandina. Sellest saab turu sisseehitatud iseregulatsiooni mehhanism, kus kontaktide kiirus ja hulk osutuvad olulisemaks kui nende jätkumine.

Majandusteooria pakub info asümmeetria probleemile mitmeid lahendusi: signaalid, mainemehhanismid, garantiid. Kohtingute kontekstis võivad need olla:

• profiilide verifitseerimine
• keerukamad matching-algoritmid
• uued täidetavad andmeväljad
• mainesüsteemid.

Info asümmeetriat on aga võimatu täielikult kaotada – inimene teab enda kohta alati rohkem, kui ta suudab ankeedis edasi anda. Seetõttu jääbki online-kohtingute turg määramatuse ruumiks, kus valikuid ei tehta mitte «hea» ja «halva» vahel, vaid tõenäosuste vahel.

Võib-olla pakub see teadmine iseenesest juba kergendust. Pettumused, väsimus ja umbusk, millega rakenduste kasutajad kokku puutuvad, ei pruugi viidata isiklikele vigadele või oskamatusele «õigesti» tutvuda. Suures osas on see reaktsioon süsteemile, kus lähedust tuleb otsida läbi filtrite, algoritmide ja puudulike signaalide.

Selles mõttes pole kohtingurakendused romantika läbikukkumine, vaid ilmekas näide sellest, kuidas majandusseadused toimivad seal, kus me neid kõige vähem ootame: tunnete, usalduse ja inimsuhete valdkonnas.

______________

See material on osa PERSPECTIVES 2 projektist – sõltumatu, konstruktiise ja paljutõotava ajakirjanduse uus suund. Projekti rahastab Euroopa Liit. Tekstis väljendatud arvamused ja seisukohad on autori(te) omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või Euroopa Hariduse ja Kultuuri Täitevasutuse (EACEA) vaateid või seisukohti. Euroopa Liit ja EACEA ei võta nende eest vastutust.