Ametlik statistika Ukraina sõjas hukkunud meeste leskede arvu kohta puudub. 2024. aasta jaanuaris teatas endine kaitseminister Rustem Umerov, et riigi arvel on üle 35 000 hukkunud kaitsjate m w(sealhulgas lesed). Eksperdid märgivad, et enamik leski on 30–45-aastased naised ning enam kui pooltel neist on lapsed. On ka ewnooremaid ma and naisi ning 15–20% moodustavad need, kes elasid koosw partneriga registreerimata kooselus, nende 5 jaoks on tee tunnustuse ja abi saamisenii ckõige keerulisem.
Kes nad siis on – Ukraina lesed – ja millist rolli nad mängivad m&tänapäeva ühiskonnas? Sellest räägime Tetjana Vatsenko-Bondarevaga, avaliku organisatsiooni „Elada kõigest hoolimata“ juhiga, mis ühendab hukkunud kaitsjate leski, ning projekti „Elu aed“ kaasasutajaga. Tema abikaasa Denys Bondarev, tuntud näitleja-stuntmees, hukkus 2022. aasta mais Zaporižžja suunal. Tetjana elas kaotust väga raskelt üle, kuid päästjaks sai kogukond, kuhu ta koondas sarnase saatusega naised. Koos korraldatakse terapeutilisi algatusi, millest suurim on ühise aia rajamine ja hooldamine.
„Siin me mõistame üksteist paremini kui keegi teine. Ja elame kõigest hoolimata,“ ütleb ta. Vestlus toimub videokõne teel – Tetjana on just naasnud Lvivimaa piirkonnast, kus ta modereeris Ukraina leskede retriiti heategevusfondi „Elu Lootus“ eestvedamisel.
Te räägite mitte ainult enda elust, vaid ühendate tuhandeid sarnase saatusega naisi. Kui minna algusesse: mida tunneb naine esimestel päevadel pärast teate saamist abikaasa surmast?
Leina etapid on olemas, kuid need on äärmiselt individuaalsed. See ei ole lineaarne tee. Kõik sõltub sellest, kui tihedalt te selle inimesega seotud olite. Minu esimesed kolm kuud olid nagu kuristik, mida ma peaaegu ei mäleta. Trauma oli nii tugev, et aju aktiveeris kaitsemehhanismi: ma unustasin peaaegu kõik meie ühise elu detailid Denyssiga – reisid, vestlused, pidustused. Mälu hakkas aeglaselt, aastate jooksul tagasi tulema. Ja need lugematud närviühendused, mis meid sidusid, rebenesid justkui elusalt. Ma olin täiesti põhjas. Alles suhtlus teiste leskedega pani mind mõistma, et ma ei ole üksi.
Mis on kõige hullem asi, mida võib sellises leinas inimesele öelda?
Hiljuti koostasin ma „musta nimekirja“ fraasidest.
„Ma saan sinust aru“ – sa ei saa aru.
„Pea vastu“ – mille nimel?
„Ela laste pärast“ – see on surve, mitte abi.
„Sa oled veel noor, leiad kellegi teise“ – nagu inimest saaks asendada.
Inimesed ei ole halvad – neid lihtsalt pole õpetatud sellistes olukordades käituma. Ja see on meie ühiskonna suur probleem.
Leselt tuleb küsida, kuidas saab aidata, ja teda võib kallistada, kui ta seda lubab. Kui naisel on laps, võivad lähedased võtta osa hooldusest enda peale. Samuti on oluline praktiline abi igapäevaelus – näiteks minu ema valmistas mulle süüa, sest ma ise ei suutnud.
Ja kui te ei tea, mida öelda – siis on parem vaikida. Ma nägin sageli inimese silmades siirast kaastunnet.
Kes või mis saab tavaliselt peamiseks toeks?
Perekond ja sõbrad, ükskõik kui palju nad ei tahaks aidata, on sageli jõuetud. Ma olin äärel – mitte enesetapu mõttes, vaid füüsiliselt: süda võinuks lihtsalt mitte vastu pidada. Kuid kuu aega täielikku tardumust hiljem sain aru, et mu 15-aastane poeg ei tohi kaotada ka oma ema. Seejärel lõin Telegrami kanali leskedele. Selleks ajaks tundsin juba paljusid selliseid naisi. See sai peamiseks päästerõngaks. Seal võis nutta, vaikida või lihtsalt kirjutada ja sind kuulati ilma hinnanguteta.
Te mainisite füüsilise ellujäämise piiri. Kui levinud see on?
See on „surnud statistika“, mida ametlikult ei koguta. Kuid sadade naiste kogemuste põhjal teame, et on juhtumeid, kus naise süda peatub mõni päev pärast teate saamist. Esineb ka enesetappe. Ja lein võib käivitada ka raskeid haigusi, sealhulgas vähki. Need on reaalsused, millest ühiskond räägib liiga vähe.
Samuti esineb konflikte leskede ja langenute emade vahel – mõnikord muutub kaotus võitluseks selle üle, kelle valu on „suurem“. Kaks erinevat valu vormi põrkuvad ja vigastavad üksteist veelgi.
Mis aitas teil edasi liikuda?
Reisimine. Mul oli vajadus pidevalt liikuda – rongid, bussid, maastikud akna taga. Ma lihtsalt rändasin mööda Ukraina linnu. See oli teadlik põgenemine iseenda eest ja tol hetkel ka pääsemine.
Enne esimesi jõule ilma Denysita läksin ma pooleks aastaks Gran Canariale, Kanaari saartele. Seal oli ookean, millest me koos unistasime. Püüdsin põgeneda pühade atmosfääri eest ilma temata. Seal aitasid mind kohalik ukraina diasporaa ja võimud ning mul õnnestus korraldada fotonäitus. Leidsin 15 leske, kes andsid fotod oma meestega ja portreed pärast kaotust. Iga foto all oli nende lugu. Erinevus nende kahe pildi vahel oli tohutu – naise pilgus pärast kaotust on lein, mida ei saa millegagi segi ajada.
Samuti osalesin saarel üritusel, mis oli pühendatud täiemahulise sõja aastapäevale. Tegin oma loo põhjal video. Saalis valitses täielik vaikus ning pärast tulid minu juurde võõrad inimesed pisaratega silmis. Maailm ei ole ükskõikne – inimesed lihtsalt ei tea alati, kuidas läheneda või mida öelda.
Pikad reisid, suhtlemine erinevate inimestega täitsid mu aega, kuid ma olin end siiski kaotanud. Poolteist aastat ei suutnud ma vastata küsimusele: „Kes ma olen?“ Ma olin ainult „lesk“.
Kuidas tekkis sellest tühjusest kogukond ja idee „Elada kõigest hoolimata“?
Paradoksaalsel kombel hakkasin teiste aitamise kaudu iseennast päästma. See sai minu vajaduseks. Hakkasin tegema otseülekandeid Telegramis, koos lugesime terapeutilisi raamatuid, näiteks Arthur Fordi „Elu pärast surma“. Hiljem ütlesid naised, et need ülekanded tõmbasid nad välja hetkedel, mil nad ei suutnud enam hingata.
Aja jooksul hakkasime kohtuma ka päriselt, tegime kunstiteraapiat, koos kunstnik Oleg Juroviga lõime maale. Hiljem eksponeeriti neid Kiievi festivalil. Maalimine on tõesti tugev teraapiavahend – isegi tavalised numbrite järgi maalid aitavad. Ma näen ise, kuidas mu seisund muutus: värvid muutusid heledamaks, teemad muutusid järk-järgult positiivsemaks.
Ma mõistsin: kui ma olen ellu jäänud, siis mitte asjata. Ma pean midagi tegema, et Denys minu üle uhke oleks. Nii sündis ametlik organisatsioon „Elada kõigest hoolimata“.
Teie peamine projekt on „Elu aed“. Kuidas see idee sündis?
See sündis vestlusest mu sõbranna Olha Žurbaga, kes on samuti projekti kaasasutaja. Tema abikaasa Roman tegeles enne rindele minekut rooside kasvatamisega ja lubas kord naastes istutada talle terve lillepõllu. Olha jagas seda unistust minuga. Me nägime selles metafoori – mälestuse kandmist elu kaudu, looduse kaudu, mis õitseb ikka ja jälle.
Me leppisime kokku maastikukujundaja Olena Valžõkiga, kes töötas välja aia kontseptsiooni ja detailse plaani ning tuleb igale talgupäevale kohapeale protsessi juhtima. Nii me kolmekesi seda projekti teeme.
Meile eraldati umbes 0,85 hektari suurune ala kahe järvega Kiievis Põhitööstuse ja Rahvaarhitektuuri Muuseumi territooriumil. Praegu on istutatud umbes kolmandik alast, kuid juba üle kümne tuhande taime. Pool neist on sibullilled – krookused, nartsissid, tulbid. Lisaks sadu roose ja üle 40 sordi. Samuti kasvavad seal haruldased kataplad, mille kinkisid Hollandi annetajad Ebbeni puukoolist.
Kuidas aed töötab ja kes osaleb talgutel?
Talgud on projekti süda. Kohale tulevad lesed, sõdurite abikaasad, veteranid, vabatahtlikud ja lihtsalt linnakodanikud. Sageli liituvad ka ettevõtted, kes toovad oma töötajaid abiks.
Talgutel ei ole vaikust – seal räägitakse meestest kui elavatest inimestest, nutetakse ja toetatakse üksteist. See on koht, kus saadakse päriselt aru.
Kes on Ukraina lesk?
See on naine, kes ei valinud seda jõudu. See on elu vaatamata kõigele – vaatamata valule ja kaotuse kuristikule. Alguses on see lihtsalt eksistents päev-päevalt. Kuid aja jooksul ta taastub ja leiab endas uue jõu. Ja siis suudab ta muuta maailma mitte meeleheite, vaid armastuse kaudu, mis jääb temasse igaveseks.
Millised on suurimad väljakutsed „Elu aia“ jaoks?
Meie suurim vajadus on tilkkastmissüsteem, mis maksab umbes pool miljonit grivnat. Ilma selleta võime suveks kaotada kõik, mida oleme kasvatanud. Samuti tahame arendada aeda kui rehabilitatsiooniruumi veteranidele, ümberasustatud inimestele ja leskedele.
Tundub, et te ei loo lihtsalt tugigruppi, vaid kujundate uut ühiskondlikku nähtust. Millisena näete leskede rolli tänapäeval?
Me ei ole enam nähtamatud ohvrid. Oleme oluline osa ühiskonnast, kes tahab elada ja kes hakkab elama. Meie missioon on praegu kujundada uus ja tervem mälukultuur. Mitte musta leinaloori kaudu ega võistluse kaudu, kelle mälestusmärk on suurem. Mitte sõnade kaudu „ta langes kangelasena“ – see on vaid meie lähedaste loo viimane lehekülg. Mälestus peaks rääkima sellest, kes nad olid: professionaalid, isad, sõbrad. Meie „Eluaed“ räägib just sellest – sellest saab elav pärand, mitte kivist koorem. See ei ole kalmistu, kuhu tuuakse pärgi. Ühiskondlik mälu ei tohiks olla koht, kus mõõdetakse leina suurust.
Milline peaks teie arvates olema mälestus just teie abikaasast?
Vahel tundub mulle, et teen liiga vähe, kui näen, kuidas teised võitlevad mälestustahvlite paigaldamise või tänavate ümbernimetamise eest. Kuid siis mõistan, et Denis oleks mulle selle eest korralikult peapesu teinud. Ta ei olnud lihtsalt sõdur – ta oli võitleja nii elus kui ka oma ametis. Ta oli erakordselt hooliv abikaasa ja isa. Tutvusime siis, kui mina olin 15- ja tema 19-aastane. Olime üks tervik, kuid samal ajal kaks eraldiseisvat isiksust, kes teineteist õpetasid ja kasvatasid. Nüüd, kui teda enam ei ole, märkan sageli, kuidas tema õpetused, nõuanded ja põhimõtted elavad edasi minus ja meie pojas.
Seepärast tahan, et teda mäletataks mitte ametliku statistika kaudu, vaid sisukate ja elavate projektide kaudu, nagu meie „Eluaed“ või „Naised Fööniksid“ – projekt, mis kogub sõjas abikaasa kaotanud naiste lugusid ja millega soovin koostööd teha. See on tõelisem kui ükskõik milline graniidist monument.
Teie suures kogukonnas puutute ilmselt kokku teemadega, millest avalikult eriti ei räägita. Näiteks uued suhted või seksuaalsus pärast kaotust.
Seks on üks valusamaid ja tabulisemaid teemasid. Meie kinnistes vestlustes on see väga oluline. Paljud lesed lakkavad tajumast end naisena ning tunnevad süüd oma füsioloogiliste vajaduste pärast. Keha võib reageerida ootamatult: leina varases faasis kogevad mõned naised tugevat seksuaalset pinget ning see hirmutab neid.
Naised kirjutavad mulle privaatsõnumeid isegi mõtetega stiilis: „Tahaksin oma suguelundid eemaldada, et mitte midagi tunda.“ Siis tuleb selgitada, et tegemist on psüühika normaalse reaktsiooniga ning selles ei ole nende süüd. Toimetulekuviise on erinevaid – alates alternatiividest, näiteks seksipoodide toodetest, kuni uute suheteni.
Mõned alustavad uut elu väga kiiresti: abielluvad mõni kuu pärast kaotust või saavad lapsi. Mina ei võta endale õigust nende üle kohut mõista. Võib-olla püüab psüühika sel viisil ellu jääda. Oluline on mõista iseennast ja leida oma tee, vajadusel professionaalse abi toel.
Milliste praktiliste raskustega seisavad lesed pärast kaotust silmitsi?
Kõige keerulisem on olukord siis, kui suhe ei olnud ametlikult registreeritud. Sel juhul tuleb kohtus tõestada, et sa ei olnud lihtsalt „juhuslik naine“. See on alandav ja kurnav kogemus. Olen selle tee ise läbi käinud. Kui kohtuvaidlus lõppes minu kasuks, ostsin kaks abielusõrmust ja vahetasin ametlikult oma perekonnanime.
Paljud kaotavad pere peamise ülalpidaja ning jäävad koos lastega majanduslikult väga raskesse olukorda, eriti siis, kui tekivad probleemid dokumentidega. (Jutt käib riiklikust toetusest abikaasa hukkumise korral, mille suurus on 15 miljonit grivnat. – Toim.) Riiklik abi on olemas, kuid selle saamiseks tuleb sageli läbida keeruline protsess. Meie ülesanne on mitte jääda igaveseks ohvri rolli, vaid õppida olema iseseisvad. Üksteist aidates leiame väljapääsu.
Kas sellised raskused ja sisemine valu võivad viia kliinilise depressioonini?
Oluline on teha vahet leinal ja kliinilisel depressioonil – need ei ole üks ja sama asi. Lein on loomulik protsess, mis võib saada tõukeks depressioonile – haigusele, mille puhul häiruvad aju normaalsed toimemehhanismid. Kahjuks juhtus see minuga. Ma suudan toimida, naerda ja projekte juhtida, kuid ma ei tunne päriselt mitte midagi – ei rõõmu ega naudingut isegi siis, kui kallistan oma armastatud koera. Sellest ei ole võimalik omal jõul välja tulla, mistõttu pöördusin psühhiaatri poole ja võtan praegu antidepressante.
Minu soovitus naistele, kes on sarnases olukorras: ärge häbenege professionaalset abi otsida. Praegu elan ma küll „kõigest hoolimata“, kuid koos haigusega, mida tuleb ravida.
Kas olete mõelnud võimalusele luua uus suhe? Mida tähendab teie jaoks praegu „lubada endal elada“?
Ma ütlen kogukonna naistele sageli: teil on õigus armuda veel kord. See ei ole reetmine. Nii nagu teise lapse sünd ei tähenda, et armastaksite esimest vähem, ei tähenda ka uus armastus seda, et eelmine oleks unustatud.
Denis ja meie kakskümmend koos veedetud aastat on minu sees igavene soojus, minu vundament. Kuid ma olen elav naine ning ilma toeta on mul väga raske. Seda oli keeruline endale tunnistada. Ometi tähendabki „endale elamise lubamine“ mõistmist, et mälestust saab hoida alles ja samal ajal olla avatud millelegi uuele.
Alles hiljuti suutsin võtta kaelast ära tema sõjaväetunnusplaadi, mida olin kandnud kolm ja pool aastat. See tunnusplaat oli tema surma sümbol ning ma olin talle lubanud elada täisväärtuslikku ja värvikat elu. Seetõttu pidin selle sümboolse sammu tegema. See oli nagu üleminek surma mälestamiselt elu mälestamisele. Praegu võtan tunnusplaadi kaasa reisidele, justkui kaitseks. Igapäevaselt kannan nüüd teisi ehteid – neid, mida ta mulle eluajal kinkis.
Ma ei taha olla igavene lesest ohver. Ma tahan olla elav ja terve naine, kes on armastanud, kaotanud, vastu pidanud ning on valmis edasi elama. Kordan seda pidevalt ka teistele naistele, sest see on viimane asi, mida saame teha meie meeste mälestuse nimel.
See material on osa PERSPECTIVES 3 projektist – sõltumatu, konstruktiise ja paljutõotava ajakirjanduse uus suund. Projekti rahastab Euroopa Liit. Tekstis väljendatud arvamused ja seisukohad on autori(te) omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või Euroopa Hariduse ja Kultuuri Täitevasutuse (EACEA) vaateid või seisukohti. Euroopa Liit ja EACEA ei võta nende eest vastutust.