Fotograaf: Danila Sviridov
Kuidas saab teise maa kultuuri kogeda, et seda päriselt mõista? Mida tähendab olla kodus, isegi kui elad kaugel kodumaast? Ja mida toovad Eestisse välismaalased? Nendele küsimustele aitab vastuseid leida Marzhan, Kasahstanist pärit tudeng, kes ühendab edukalt õpingud Tartu Ülikooli Narva kolledži teisel kursusel ja töö inglise keele õpetajana.
Kolimine Eestisse sai tema jaoks kogemuseks, mis avas uusi silmapiire, võimaldas tal integreeruda teise kultuuri ning samal ajal säilitada sideme oma pärimustraditsioonidega.
Me kohtusime Marzhaniga Narvas üliõpilasmaja juures ja liikusime Hermanni kindluse poole. Seal alustasime intervjuud küsimustega, miks Marzhan just Eesti õpinguteks valis, mida ta meie riigist enne kolimist teadis ning millised olid tema esimesed muljed ja raskused.
„Eesti? Kus see üldse on?“
Mina aeglaseid eestlasi kohanud ei ole — vastupidi, nad tunduvad mulle hoopis kiired.
Kuhu iganes ma ka ei läheks, avalikes kohtades on kõik korras ja hoolitsetud, ning see teeb mind väga rõõmsaks.
Mul oli raske aru saada, kas inimesed oskavad eesti, inglise või vene keelt ja mis keeles oleks parem küsimusi esitada.
Pärast lühikest jutuajamist Marzhani kolimisest Eestisse tekkis mul huvi teada saada, kuidas ta end tunneb, olles moslem riigis, mida sageli nimetatakse mitte ainult Euroopa, vaid ka kogu maailma üheks kõige vähem religioosseks.
Siin ei pööra inimesed su välimusele erilist tähelepanu.
Me salvestasime intervjuu 20. augustil, Eesti taasiseseisvumispäeval. Narvas toimus sel päeval palju üritusi ja oli palju turiste — mitte ainult erinevatest linnadest, vaid ka teistest riikidest. Me laskusime kindluse hoovist mööda treppe promenaadile ja kõndisime mööda jõge, pöörates tähelepanu sellele, kui kaunilt lehvis Eesti lipp sinise taeva taustal. Sel hetkel mõtlesin, et on paras aeg küsida Marzhanilt Kasahstani kultuuriliste eripärade ja traditsioonide kohta, samuti sellest, mis Eesti kultuurist on talle lähedasemaks saanud, kuidas edeneb keeleõpe ja kui oluline on kohalike inimeste toetus.
Me pühendame aega üksteisele isiklikult, mitte sotsiaalmeedias või telefoni teel.
Iga kord, kui ma suvel Kasahstani tagasi lähen, ütlen ma: „Ma sõidan koju,“ aga samal ajal, kui tulen Kasahstanist tagasi Eestisse, ütlen ma täpselt sama.
Mul on eesti keelega eriline lugu — peaaegu nagu romantika.
Aga siin on väga lahke rahvas.
Me otsustasime intervjuu lõpetada vaatega Narva linnusele. Tahtsin Marzhanilt küsida, mida tema arvates saavad välismaalased oma kultuuridest Eestisse tuua. Samuti rääkisime sellest, mida tähendab tema jaoks end koduselt tunda, millist Kasahstani kultuuri elementi ta tahaks selle riigi elanikele kinkida ning millise nõuande ta annaks neile, kes kavatsevad siia kolida.
Kodu on koht, kus ma võin end turvaliselt tunda ja teiste inimeste toetust kogeda.
Ma ei tea, kuidas on teistel, aga mina tunnen meie kultuuri just toidu kaudu. Seda proovides võib tunduda, nagu oleksid sattunud paika, kus sa kunagi varem ei ole olnud.
Esiteks — mitte midagi karta. Teiseks — võtta kaasa võimalikult palju sooje riideid.
Pärast salvestamist pakkus Marzhan, et võiksime külastada ühiselamut, et ta saaks mulle kasahhi toitu pakkuda. Ma nõustusin kohe. Ühisköögis hakkas Marzhan järjest välja tooma erinevaid maiustusi. Ma proovisin Құрт (kurt — soolaga kohupiim), Кішкентай бауырсақ (väikesed baursakid — traditsiooniline tainast valmistatud ja õlis praetud küpsetis), Қазы (kodune hobusevorst), šokolaadi — „Рахат“ ja „Қазақстан“. Võin kindlalt öelda, et toidu kaudu tundsin ma tõeliselt Kasahstani kultuurilist rikkust.