Autor ja fotograaf: Danila Sviridov
Kas on võimalik tunda end „omana“ riigis, kus sa pole sündinud, mille keelt sa pole lapsepõlvest rääkinud ja kus su südames elavad hoopis teised maastikud? Kus algab kuuluvustunne – passis, keeles, lapsepõlvemälestustes või hoopis laulus, mis sulle meeldima hakkas enne, kui sa sõnadest aru said?
Selles artiklis räägime Daniele loost – inimesest, kes tuli Eestisse õpetama, kuid jäi, sest leidis siit midagi enamat kui lihtsalt töö. Vestlesime temaga keelest kui sillast ja tõkkest, sellest, miks „Viimne reliikvia“ võib olla elumuutev hetk, ning iga inimese õigusest oma identiteedile, isegi kui see ei mahu ametlikesse piiridesse.
Kohtusime Danielega tema töökohal – Tallinna Ülikoolis, kus ta töötab semiootika ja tõlketeaduse professorina. Ilm oli sel päeval vihmane, nii et otsustasime intervjuu teha tema kabinetis. Mugavalt istet võtnud, alustasime vestlust.
Olin Itaalias õppinud filosoofiat, nii et italianistika polnud üldse minu eriala, aga nad tegid mulle ettepaneku: "Tule õpetama ja vaata, mis saab!" Ja ma mõtlesin – miks mitte? Olin just ülikooli lõpetamas, lõpetasin ära ja tulin siia. Alguses arvasin, et olen natukene aega, saan selle kogemuse ja siis vaatan edasi. Aga noh, üks asi viis teiseni ja lõpuks jäin siia.
Esimene kord, kui ma üldse siia tulin, olin lihtsalt suvel külas ja puhkusel – see oli aastal 1994. Püsivamalt hakkasin Eestis elama ja töötama umbes 1997. aastal. Siis läksin Tartusse doktorantuuri ja sain aru, et tahan siia jääda ja teha akadeemilist karjääri. Alguses mul puudus kindel plaan. Selle aja jooksul veetsin pikad perioodid ka Saksamaa, Itaalia ja ka USA ülikoolides teadustööd tegemas. Olen huviga jälginud kogu seda muutust, mis Eestis on toimunud alates 1990ndatest.
Juba algusest peale olid kaks asja, mis mulle väga meeldisid. Üks oli loodus – niivõrd puutumatu. Sõidad linnast välja ja kohe on mets. Teine asi oli see vabaduse tunne. Siin tundus mulle kohe, et kõik on võimalik. Kui sul on initsiatiiv, siis on lihtne midagi saavutada.
„Minge nüüd sinna, see on 100 kraadi. Võtate end paljaks, kadakavihad on valmis ja siis hakkate end nendega peksma.“
Mul oli õnne – ma sattusin kohe algusest peale inimeste juurde, kes minust hoolisid. Ma ei tundnud end kunagi üksi või võõrana. Mulle meeldis väga see ruum ja vabadus, mis mulle siin anti. Tundsin kohe, et hingan siin vabamalt – mitte ainult sellepärast, et Milanos on väga halb õhukvaliteet, vaid sellepärast, et siin on rohkem ruumi eneseväljenduseks ja eneseteostuseks.
Samas on sul õigus – mulle meeldib inimeste lähedus, ka füüsiline. Mulle meeldib, et kui ma suhtlen kellegagi, siis ma kasutan ka füüsilist kontakti – võtan käsivarrest kinni või panen käe õlale, nii nagu itaallased teevad. See on viis näidata, et oleme lähedased ja toetame üksteist. Eestis on see keerulisem, kuna inimesed vahel pelgavad füüsilist kontakti ning tunnevad ennast siis ebamugavalt ja ahistatuna. Meie segaperes on natuke teistsugused kombed – lapsed on kasvanud üles nii, et kõik lebavad koos risti-rästi diivanil, keegi ei tunne ennast ebamugavalt ega hoia distantsi.
Arvan, et oleks tore, kui ka eestlased natuke rohkem oma hoolivust näitaksid. Ma tean, et nad hoolivad ja mõtlevad hästi, aga tihti nad ei julge seda väljendada ja jätavad kõik enda teada. See on võib olla seotud kasvukeskkonnaga. Kui inimene kasvab üles keskkonnas, kus ei tunnustata ega märgata, siis ei õpita ka tunnustust väljendama. Mina siiski ei kurda, kuna olen saanud palju tunnustust erinevatelt inimestelt ja institutsioonidelt ning tunnen ennast hästi. Aga kui ma vaatan noori, siis mõtlen, kui tähtis on, et nad saaksid kasvada keskkonnas, mis toetab ja annab positiivseid emotsioone.
See on ka see, mida ma oma ülikoolitöös püüan teha – mitte ainult teadmisi edasi anda, vaid aidata noortel end avada, laiendada nende silmaringi ja toetada nende kasvamist, nii intellektuaalselt kui ka emotsionaalselt. Oluline on, et nad tunneksid õppides end hästi, julgeksid rääkida ja ennast väljendada, ka siis, kui nad ei nõustu õppejõu arvamustega. Jah, vahel on see raske – mõnikord tuleb tudengeid veidi „raputada“, aga enamasti jõuame koos selleni, ja siis muutub õppimine palju huvitavamaks nii mulle kui neile.
Pärast vestlust Daniele esimestest muljetest Eestist tekkis mul huvi teada, kuidas ta alustas eesti keele õppimist.

Keel on lõppude lõpus kõigepealt suhtlemise vahend, mitte mingi püha asi, mis ilmtingimata peaks määrama kõnelejate identiteedi.
Loomulikult tuleb mõista, et eestlaste jaoks on keel olnud ajalooliselt kultuuriidentiteedi tuum ja nii see jääbki, miski seda ei ohusta. Samuti pole venekeelsete laste vanematel põhjust muretseda, et eesti keeles õppides võõranduvad noored vanemast põlvkonnast. Keeleoskus annab tööturul väga suure eelise, mitte ainult vene ja eesti, vaid ka teiste võõrkeelte oskamine.
Samas on arusaadav, et kui vanemad kodus eesti keelt ei räägi ja ei mõista, siis võib tunduda keeruline, kui lapse keeleks saab koolis eesti keel. Seal ta õpib kirjutama, mõtlema ja omandab keerulist sõnavara. See võib vanematele tekitada hirmu, et nad ei saa oma lapsega enam samal tasemel suhelda. See võiks, aga neid innustada oma eesti keele taset tõstma. Minu soovitus on alati:
julgus keeleõppes! Tuleb lihtsalt õppida ja kohe rääkima hakata – ei tohi karta vigu.
Lisaks võtsin kätte Oskar Lutsu „Kevade“. Ma arvasin, et kuna tegemist on lasteraamatuga, on seda lihtne lugeda, aga tegelikult oli keel seal üsna vana ja keeruline – üldse mitte lihtne!
Aga mul vedas: mu elukaaslasel oli noorem õde, ta oli tollal umbes 14-aastane. Me vaatasime koos temaga palju telekat – see oli suurepärane harjutus: kuulasin eesti ja hispaania keelt samal ajal. Kui ma millestki eesti keeles aru ei saanud, aitas hispaania keel. Ja lapsega – mu elukaaslase noorema õega – ma julgesin kohe rääkida, ilma et oleksin kogu aeg mõelnud, kuidas midagi sõnastada või hääldada. Lihtsalt rääkisin. Ja rääkides õppisingi. Muidugi juhtus palju naljakaid asju – inimesed ei saanud aru, kes ma olen: räägin vigast eesti keelt, vene keelest ei saa aru… Et kes ma siis olen? Ei eestlane ega venelane.
Tollal ei olnud väga palju teisi variante, aegamisi olukord muutus. Ja üks asi, mida ma soovitan: tuleb kõrvale jätta need asjad, mis tõesti tapavad õppimisindu. Mina jätsin näiteks välted kohe kõrvale. Koolis õpetatakse neid, tead küll – kas öelda „kooli“ või „koo(o)li“. Ma siiani ei tea. Ütlen lihtsalt intuitiivselt. See oli alguses suur takistus. Aga kui otsustasin sellest mitte hoolida, läks lihtsamaks. Sama lugu osastava ja omastava käändega – millal mida kasutada. Kui hakkasin selle üle mõtlema, ei suutnud lauset lõpetada. Lõpuks hakkasin neid lihtsalt suvaliselt kasutama. Eksin siiani, aga inimesed saavad aru.
Oluline on see, et keskkond, kus sa elad, toetab sind. Mitte nii, et öeldakse: „No mis keeles sa räägid, nii halvasti?“ Või et on kogu aeg mingi stress, et tuleb jälle mingi eksam teha. Kes ikka jaksab kogu aeg eksameid teha? Oleks hea, kui keelt saaks õppida kogukonna toel. Aga näen ka sageli ülikoolis, et tudengid ootavad tundi: eestikeelsed on ühel pool ust ja venekeelsed teisel pool. Nii ei teki suhtlust ega õpita keelt.
Seejärel rääkisime Danielega sellest, kuidas tema enesetunnetus on muutunud pärast Eestisse kolimist, miks ei saa identiteeti taandada ainult rahvusele või keelele ning kui oluline on, et igaüks saaks ise määratleda, kes ta on.
inimene on põhimõtteliselt see, mida ta ise oma eluga teeb. Las teised otsustavad, kes ma nende jaoks olen – kas itaallane, eestlane, professor, isa või midagi muud. Identiteet on nii mitmekesine.
Inimestel peaks olema vabadus ise otsustada, kes nad on – või ka mitte otsustada, kui nad nii soovivad. Ei tohiks eeldada, et kui kellegi emakeel on vene keel, siis on ta automaatselt venelane.
Eesti kultuuri ei saa määratleda kindlate reeglite või tingimuste järgi. Kui mõtleme näiteks Arvo Pärdile – eestlased peavad teda suureks eesti heliloojaks ja õigusega. Aga kui kuulata tema muusikat, on raske öelda, mis seal konkreetselt on „eestlaslikku“. See polegi oluline – tema muusika on ilus ja puudutab kuulajaid terves maailmas, see ongi peamine. Kui ma käin laulupeol, siis on see alati minu jaoks väga emotsionaalne kogemus. Mitte seepärast, et mõtleksin: „see on eesti identiteedi pühamu“, vaid sest me oleme seal kõik koos, kuulame muusikat – ja muusika on universaalne keel, mis meid ühendab. Kindlasti, kui küsiks laulupeol osalejatelt, mida see neile tähendab, saaks palju erinevaid vastusi, mis ilmselt seostuvad isiklike mälestuste ja kogemustega. Nii see peabki olema.
Kunst ja kultuur ongi ühelt poolt väga isiklikud ja samas ka universaalsed.
Kultuur on palju laiem. See võib tähendada ka seda, et sul on siin oma lemmikjalgpalliklubi, seltskond, kellega reedeti õhtuti baaris istuda, kitarrikursus – kõik need asjad on osa kultuurist, milles sa elad. Ja see muutub ajas: võib-olla vahetad jalgpallihuvi lauluhuvi vastu. Iga uus koht, tegevus ja seltskond kujundab mingi osa sinust veidi ümber.
Seejärel räägib Daniele oma suhtest eesti keelega, oma lemmiksõnast ning selgitab, miks Eestis „mitte viitsida“ ei tähenda alati laiskust, vaid pigem austust oma sisemise seisundi vastu.

Mulle tundub, et Eestis on justkui lubatud mitte viitsida, see on sisemine tunne, mida respekteeritakse, st inimestel on justkui õigus mitte viitsida.
Kui ma eesti keeles avaldatava teksti kirjutan, siis vahel toimetajad ütlevad: “See on huvitav sõna, aga eesti keeles seda ei eksisteeri.” Kuid minu meelest võiks ju olla! Normeerimine on üldse minu jaoks keeruline teema, jälle see anarhism…
Ma saan aru, et on vaja keelenormi, aga samas arvan, et kõige tähtsam on loov keelekasutus – see hoiab keele elavana.
Teine asi, millest ma siin olen natuke loobunud, on söömise sotsiaalne pool. Enne oli mulle väga tähtis, et söömine on ühine hetk – kõik istuvad koos, mitte ainult ei sööda, vaid räägitakse, arutatakse. Aga nüüd... siin ülikoolis ma söön tihti üksi, oma toidukarbi kõrvalt. Kiirelt, kuna aega pole. Isegi kodus juhtub vahel nii, et igaüks teeb endale söögi erinevatel aegadel, kuna elurütmid on erinevad. Aga siis on mõned hetked – näiteks nädalalõpus –, kui me tõesti istume rahulikult kõik koos. Sellised hetked on ikka olulised.
Ja muidugi – cappuccino! Ma joon seda siis, kui tahan, ükskõik mis kell. Kuid ananassiga pitsat ma endiselt jälestan. Mitte sellepärast, et see oleks mingi "kohutav pühaduse rikkumine", vaid lihtsalt sellepärast, et selliste maitsete kombinatsioon on minu jaoks kohutav.
Nii et kokkuvõttes ma ei ole vist väga tüüpiline itaallane, kellel on iga tegevuse juures oma kindlad rituaalid. Aga tead, üks asi, mis on jäänud, on žestikuleerimine. See tuleb täiesti iseenesest, see on kehas sees. Sa ei mõtle, et “nüüd ma teen mingi žesti” – see lihtsalt tuleb. See ongi nn kehakeel. Ma ei ole pingutanud, et sellest vabaneda, ega ka selle nimel, et seda säilitada. See lihtsalt on – nii sügavalt kehasse kirjutatud, et tuleb spontaanselt.
Vahel kasutan teadlikult kindla tähendusega žeste, jah – rohkem nalja pärast. Enamasti ma lihtsalt “joonistan” kätega õhku, nagu mingi orkestri dirigent, kes peab kuidagi ruumis tempot või rütmi hoidma. Ja ma olen märganud, et õpetamisel see tegelikult töötab – žestid aitavad auditooriumi tähelepanu üleval hoida ja mõtet paremini kohale viia.
On vist ainult üks olukord, kus ma kasutan Eestis avalikult ebaviisakad žeste ja itaaliakeelseid roppsõnu - see on siis kui jooksen, et saada bussi või trammi peale, aga mu nina all suletakse uksed ning jäetakse maha, kuna bussijuhil on kiire või kes teab mis põhjusel. See juhtub siin päris sageli, kuid
see on minu jaoks hoolimatuse ja tuimuse kvintessents, mis väärib ropendamist.

Ma arvan, et kui keegi soovib võtta eesti keele oma identiteedi keskseks osaks – suurepärane. See on väga ilus ja paljudele eestlastele väga oluline. Aga kui see muutub eksklusiivseks ja tõrjuvaks – et kui sul pole eesti keelt suus, siis sa ei saa olla “üks meist” –, siis on asi minu jaoks juba ebameeldiv. Minu arvates on kõik identiteedi aspektid, mis aitavad inimestel õnnelikult koos elada ja toimetada, head. Aga need, mis sulgevad uksed ning kehtestavad füüsilisi ja sümboolseid piire, on pigem kahjulikud. Identiteet võiks olla mitmetahuline ja avatud. Tihti kardetakse, et kui me lahutame keele identiteedist, siis keel kaob. Mina arvan vastupidi. Kui me suudame mõtestada eesti keelt kui ühiskonna ühist keelt, mille abil me kõik – sõltumata taustast – saame suhelda, siis see aitab eesti keelel hoopis elus püsida ja areneda. Kui me aga käsitleme eesti keelt ainult kui rahvusliku identiteedi tuuma, siis see paratamatult tõrjub eemale paljusid neid, kes muidu võiksid keelt omaks võtta. Eesti puhul võikski mõelda kahes suunas: ühelt poolt on keel osa isiklikust ja kogukondlikust identiteedist, teisalt aga ka riigikeel, mida kasutatakse ametlikus suhtluses, dokumentides ja ühiskondlikus elus. Riigikeel ei saa olla vaid ühe grupi identiteedi sümbol – see peab olema ühine suhtlusvahend kõigi nende jaoks, kes siin elavad. Eesti keele omandamine tagab kõigile võrdsemad võimalused hariduses, tööturul jne ning suurendab seega ühiskondlikku sidusust. Aga mis kujuneb “oma” kultuuriks ja identiteediks, selle otsustavad inimesed ise. Riik ei saa dikteerida, mis on „päris Eesti kultuur“ – see kujuneb isiklikul teel.
Näiteks, meil siin ülikoolis oleks vaja rohkem tuge Itaalia riigilt – nii õpetamiseks, uurimistööks kui ka teadusürituste korraldamiseks. Sama kehtib ka ülikooli välise kultuuritegevuse kohta. Kui vaadata teisi Euroopa riike, nagu Prantsusmaad, Hispaaniat või Saksamaad – neil kõigil on Tallinnas oma kultuuriinstituudid, millel on korralikud eelarved ja mis korraldavad aktiivselt erinevaid kultuuriüritusi. Itaalia puhul aga selline institutsioon Eestis puudub.
Kui olen osalenud Itaaliaga seotud algatustes või projektides olen kogenud palju huvi inimeste poolt. Aga just materiaalne tugi on see, millest kõige enam puudust tuntakse. See toetus võiks osaliselt tulla ka Eestist, kuid suuremas osas võiks see siiski tulla Itaalia riigilt, et ka siin elav itaalia kogukond oleks hoitud ja lapsed saaksid näiteks oma itaalia keele oskust arendada. Praegu paraku see nii ei ole.
Jah, inimestel on juba oma kujutlus Itaaliast.
Itaalia ei ole ainult päike ja pasta, vaid seal on ka tõsised probleemid, keeruline ajalugu, palju vägivalda. See on osa kultuurist, millest tihti ei räägita.
Itaalia riik aga eelistab inimesi, kes soovivad puhkust veeta, mitte neid, kes soovivad kultuuri sügavamalt mõista.
Mind huvitab, kuidas me saaksime võimalikult palju nautida ja ka kasu saada sellest mitmekeelsest ja -kultuursest ühiskonnast, kus me elame, selle asemel, et seda ohuks pidada. Olen igal võimalikul moel püüdnud panustada mitmekesisuse edendamisse. Ma tahan ise elada keskkonnas, mis on võimalikult mitmekesine – nii et mingis mõttes on see ka isiklik, egoistlik soov. See kehtib ka arvamuste paljususe kohta. Olen teatud hetkel hakanud kirjutama arvamusartikleid just seetõttu, et tundus, et mõningaid vaatepunkte Eestis lihtsalt ei esindata. Tahtsin neid diskussiooni tuua.
2024. aastal tunnustas Itaalia president ametlikult professor Daniele Monticelli teenuseid. Tunnustusena tema panuse eest akadeemilisse kogukonda ning Eesti ja Itaalia kultuurisidemete edendamisse anti talle kõrge riiklik autasu. See sai sümboliks tema teadustöö ja õppetöö rahvusvahelisele tunnustusele.

Mida rohkem keeli oskad, seda mitmemõõtmelisem inimene sa oled.
Suhtlus ongi järgmine oluline asi ja seda masinad sinu eest ära ei tee. Mida rohkem me suhtleme erinevate taustadega inimestega, seda rohkem me harjume kultuurilise mitmekesisusega. Kõige hullem on see, kui jääme ainult oma „kajakambrisse“ – suhtleme vaid nendega, kes mõtlevad samamoodi kui meie, räägivad sama keelt, jagavad meie huvisid. Siis me ei märkagi enam, et maailmas on ka teistsuguseid vaatenurki, teisi mõtteviise, teisi väärtusi.
Selle vastu aitab ka lugemine, informeeritus, soov mõista. Koolides võiks olla palju rohkem nn maailmaharidust – teadmisi selle kohta, miks maailmas toimuvad konfliktid, kuidas erinevad religioonid ja ideoloogiad kujundavad inimeste mõtlemist, mis on selle ajaloolised põhjused.
Kui me seda mõistame, siis on meil lihtsam suhelda inimesega, kellel on meist erinev taust. Ta ei ole lihtsalt „võõras inimene teise nahavärvi ja arusaamatu keelega“, vaid inimene, keda ma suudan mõista. See ei tähenda, et ma aktsepteerin kõike või loobun oma tõekspidamistest, aga ma olen võimeline dialoogi astuma.
Seega – uudishimu kõige selle vastu, mis meie ümber toimub, silmad lahti, kõrvad lahti, suu lahti ja mõistagi pea ka lahti. Räägi kaasa, väljenda oma arvamust, aga õpi kuulama ka teisi.
Kahtle, isegi neis asjades, mis tunduvad sulle täiesti kindlad tõed. Õpi otsima ja analüüsima. Siis oled paremini valmis elama mitmekesises ühiskonnas – ja tunned end seal ka turvalisemalt.
Ma ei kuulu nende sekka, kes ütlevad, et „noored on hukas“. Vastupidi – noored on väga toredad. Ma olen õnnelik, et saan nendega igapäevaselt töötada.
Aga üks asi, mida ma noortele siiski soovitan –
proovige olla rohkem reaalses maailmas kohal. Suhelge päriselt, näost näkku. Mitte ainult virtuaalselt.
Ma saan aru, et mõnele noorele võib see tunduda ebamugav. Mõned ütlevad, et nad ei vajagi kontakti. Aga ma ei usu seda. Ma arvan, et nad lihtsalt kardavad – ennast väljendada, sattuda olukorda, kus nad tunnevad ennast ebakindlalt. See on mõistetav, kuid sageli aitavad just sellised olukorrad meil avastada endast ja teisi.
В завершение нашей беседы я попросил Даниэле представить, какой могла бы стать эстонская культура через десять лет. Что он хотел бы в ней видеть? Какие процессы считает важными? И — чуть более личный вопрос — если бы он сам стал частью культурного ландшафта Эстонии, то чем именно?
Mulle meeldiks, kui Eesti kultuur suudaks minna vastuvoolu, kui vaja — olgu see siis kõrghariduses, teatris, kunstis või mujal.
Keeled on väga oluline osa sellest. Ülikoolide kohta kurdavad poliitikud vahel, et kõik räägivad ja kirjutavad ainult inglise keeles. Näiteks Tallinna Ülikooli ja kuulake ise – siin räägitakse ja õpitakse palju erinevaid keeli, kaugeltki mitte ainult inglise keel. Ja on palju teise päritolu tudengid, õppejõud, teadlased, kes on eesti keele ära õppinud.
Loodan, et Eesti kultuur liigub edasi avatuse ja mitmekesisuse suunas. Julgus katsetada ja mängida, loominguline lähenemine – ka omaenda traditsioonidele – on väga tähtis. Traditsioonid ei pea olema kivisse raiutud.
Võib-olla... paekivi. Ma ei tea, kas ma ise tahaksin olla just paekivi, aga mulle meeldivad need omadused, mis paekiviga koos käivad – ta ei ole glamuurne nagu marmor, pigem tagasihoidlik, vaesem materjal, siiski on tal lihtsuse ilu. Paekivi on pehme, kuid samas vastupidav. Paekivist on ju ehitatud suur osa Tallinna vanalinn – see ütleb nii mõndagi.
Aga muidugi, laulud... Eesti laulud on väga ilusad. Kui ma siia tulin, kuulasin neid palju ja need olid minu jaoks olulised siinse kultuuri ja ühiskonna sisse elamiseks. Alguses kuulasin palju ka laulva revolutsiooni laule.
Mul on alati keeruline vastata küsimusele „kes on su lemmik?“, sest mul on palju lemmikuid ja need muutuvad ajas. Eestis on mitmeid artiste, kes mulle meeldivad. Hetkel kuulan palju näiteks Mari Jürjensi. Väga toredad tekstid ja nii ilus hääl!
Sama asi raamatutega, ma ei ütleks, et mul on üks kindel lemmik eesti kirjandusest. Üks raamat on mulle aga eriti südamelähedane – Oskar Lutsu “Kevade”. Nagu ütlesin see oli esimene raamatu, mida ma lugesin eesti keeles ja seostub minu jaoks eesti keele õppimise ja laiemalt minu esimese aastaga Eestis, kui kõik oli uus ja väga intensiivne. Samuti esimene eesti film, mida ma vaatasin “Viimne reliikvia”. Oled Sa näinud? Seal on ka suurepärased laulud. Kui peaksin valima ühe laulu, mis minu jaoks Eestiga kõige rohkem seostub, siis see oleks just sealt fimis: “Põgene, vaba laps”. Mulle meeldib eriti see versioon, mida esitab Vennaskond – Eesti punkbänd. “Viimne reliikvia” laulude sõnad kirjutas Paul-Eerik Rummo, tuntud Eesti luuletaja.
Film ise on naljakas ja lõbus. Koos muusika ja selle ajaga, mil mina sellega tutvusin, jäi see mulle lihtsalt väga tugevalt meelde.
Ma arvan, et eestlased oleksid selle vastusega rahul, kuna “Kevade” ja “Viimne reliikvia” kuuluvad eesti kultuuri nö põhitekstide sekka, millest kõik oskavad mingit tuntud lauset tsiteerida.
See material on osa PERSPECTIVES 2 projektist – sõltumatu, konstruktiise ja paljutõotava ajakirjanduse uus suund. Projekti rahastab Euroopa Liit. Tekstis väljendatud arvamused ja seisukohad on autori(te) omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või Euroopa Hariduse ja Kultuuri Täitevasutuse (EACEA) vaateid või seisukohti. Euroopa Liit ja EACEA ei võta nende eest vastutust.
