„Viimne reliikvia“, „Kevade“ ja vanaema retsepti järgi tehtud pirukad: tee Eestisse ilma sõnaraamatuta

See ei olnud tegelikult plaanitud, see lihtsalt juhtus kuidagi. Kui ma hakkasin lõpetama ülikooli Itaalias, siis läksin Saksamaale saksa keele suvekooli. Seal kohtusin paari eestlasega, kes õppisid tol ajal Eestis ühes väikeses ülikoolis, mille nimi oli Eesti Humanitaarinstituut. Nüüd on see osa Tallinna Ülikoolist. Just sel ajal nad hakkasid seal avama uut eriala – itaalia keel ja kultuur.

Olin Itaalias õppinud filosoofiat, nii et italianistika polnud üldse minu eriala, aga nad tegid mulle ettepaneku: "Tule õpetama ja vaata, mis saab!" Ja ma mõtlesin – miks mitte? Olin just ülikooli lõpetamas, lõpetasin ära ja tulin siia. Alguses arvasin, et olen natukene aega, saan selle kogemuse ja siis vaatan edasi. Aga noh, üks asi viis teiseni ja lõpuks jäin siia.

Esimene kord, kui ma üldse siia tulin, olin lihtsalt suvel külas ja puhkusel – see oli aastal 1994. Püsivamalt hakkasin Eestis elama ja töötama umbes 1997. aastal. Siis läksin Tartusse doktorantuuri ja sain aru, et tahan siia jääda ja teha akadeemilist karjääri. Alguses mul puudus kindel plaan. Selle aja jooksul veetsin pikad perioodid ka Saksamaa, Itaalia ja ka USA ülikoolides teadustööd tegemas. Olen huviga jälginud kogu seda muutust, mis Eestis on toimunud alates 1990ndatest.

See oli väga eriline kogemus. Me tulime ühe sõbraga – just see suvi, 1994 – lendasime Helsingisse ja sealt tulime laevaga Tallinna. Oli juuni ja esimene suur kogemus siin oli valgus, need valged ööd. Meie Eesti sõbrad ootasid meid sadamas. See oli natuke naljakas – parkla oli täiesti tühi ja seal seisis ainult üks Moskvitš või Žiguli, ei mäleta täpselt. See oli takso, millega me sõitsime Lasnamäele, sest nende korter oli seal. Läksime magama ja hommikul ärgates, kui ma aknast välja vaatasin – Lasnamäe oli midagi täiesti teistsugust kui see, millega ma harjunud olin.

Juba algusest peale olid kaks asja, mis mulle väga meeldisid. Üks oli loodus – niivõrd puutumatu. Sõidad linnast välja ja kohe on mets. Teine asi oli see vabaduse tunne. Siin tundus mulle kohe, et kõik on võimalik. Kui sul on initsiatiiv, siis on lihtne midagi saavutada.

Ma ei ütleks, et kultuurišokk, pigem naljakad kogemused. Mäletan hästi, kuidas me sõbraga esimest korda Eestis sauna sattusime. See oli Muhu saarel. Meile öeldi:

See tundus meile väga imelik! Aga nüüd olen täielik sauna-fänn. Mulle meeldis kohe võimalus viibida palju aega maal. Olen üles kasvanud suures linnas, Milanos, ja kõik, mis puudutas maaelu – suured ühised tööd ja söömaajad, olid minu jaoks täiesti uued kogemused. Tänapäeval ma enam kartuleid korjata ei viitsi, ehkki ma ikka teen seda, aga tol ajal oli see kõik uus ja huvitav. Mäletan, kuidas käisime mu elukaaslase vanaema juures – ta tegi oma ahjus imelisi pirukaid. Me tegime tööd, sõime pirukaid, jõime vanaema lehmapiima ja käisime saunas. See oli väga vahva.

Mul oli õnne – ma sattusin kohe algusest peale inimeste juurde, kes minust hoolisid. Ma ei tundnud end kunagi üksi või võõrana. Mulle meeldis väga see ruum ja vabadus, mis mulle siin anti. Tundsin kohe, et hingan siin vabamalt – mitte ainult sellepärast, et Milanos on väga halb õhukvaliteet, vaid sellepärast, et siin on rohkem ruumi eneseväljenduseks ja eneseteostuseks.

Natukene küll, aga mulle tegelikult sobib nii. Siin on vähem ühiskondlikku survet – see on asi, mida Itaalias on rohkem tunda.

Samas on sul õigus – mulle meeldib inimeste lähedus, ka füüsiline. Mulle meeldib, et kui ma suhtlen kellegagi, siis ma kasutan ka füüsilist kontakti – võtan käsivarrest kinni või panen käe õlale, nii nagu itaallased teevad. See on viis näidata, et oleme lähedased ja toetame üksteist. Eestis on see keerulisem, kuna inimesed vahel pelgavad füüsilist kontakti ning tunnevad ennast siis ebamugavalt ja ahistatuna. Meie segaperes on natuke teistsugused kombed – lapsed on kasvanud üles nii, et kõik lebavad koos risti-rästi diivanil, keegi ei tunne ennast ebamugavalt ega hoia distantsi.

Arvan, et oleks tore, kui ka eestlased natuke rohkem oma hoolivust näitaksid. Ma tean, et nad hoolivad ja mõtlevad hästi, aga tihti nad ei julge seda väljendada ja jätavad kõik enda teada. See on võib olla seotud kasvukeskkonnaga. Kui inimene kasvab üles keskkonnas, kus ei tunnustata ega märgata, siis ei õpita ka tunnustust väljendama. Mina siiski ei kurda, kuna olen saanud palju tunnustust erinevatelt inimestelt ja institutsioonidelt ning tunnen ennast hästi. Aga kui ma vaatan noori, siis mõtlen, kui tähtis on, et nad saaksid kasvada keskkonnas, mis toetab ja annab positiivseid emotsioone.

See on ka see, mida ma oma ülikoolitöös püüan teha – mitte ainult teadmisi edasi anda, vaid aidata noortel end avada, laiendada nende silmaringi ja toetada nende kasvamist, nii intellektuaalselt kui ka emotsionaalselt. Oluline on, et nad tunneksid õppides end hästi, julgeksid rääkida ja ennast väljendada, ka siis, kui nad ei nõustu õppejõu arvamustega. Jah, vahel on see raske – mõnikord tuleb tudengeid veidi „raputada“, aga enamasti jõuame koos selleni, ja siis muutub õppimine palju huvitavamaks nii mulle kui neile.

Ma tulin sellisel ajal, mil naljalt ei olnud kursused ja õpikud kättesaadavad. Oli küll midagi vene keele õppe jaoks (kursuseid, õpikuid), aga tol ajal ma vene keelt ei osanud. Nii, et põhimõtteliselt õppisin ise. Nüüd on muidugi olukord muutunud ja vahendeid keele õppimiseks on palju rohkem. Põhjuseid oli mul mitu. Esiteks, mulle on keelte õppimine alati meeldinud ja mind huvitab keelte struktuur. Teiseks, sel ajal ei saanud Eestis inglise keelega kuigi hästi hakkama. Eesti keele õppimine oli vajalik, et inimestega suhelda. Kolmandaks, elasin eestikeelses keskkonnas ja kui juba elada mingis riigis, siis tahad aru saada, mis toimub su ümber.

Eesti keele selgeks õppimise eesmärk ei saa seega olla ümberrahvustumine, vaid võimalus osaleda täisväärtuslikult siinses ühiskondlikus elus.

Jah, nii see ongi. Praegune reform Eesti koolides õnnestub ainult siis, kui keelt õpetatakse praktilise ja pragmaatilise kommunikatsioonivahendina, mitte identiteedi määrajana. St, et eesti keele õppimine ei muuda inimest iseeneses “eestimeelseks”.

Loomulikult tuleb mõista, et eestlaste jaoks on keel olnud ajalooliselt kultuuriidentiteedi tuum ja nii see jääbki, miski seda ei ohusta. Samuti pole venekeelsete laste vanematel põhjust muretseda, et eesti keeles õppides võõranduvad noored vanemast põlvkonnast. Keeleoskus annab tööturul väga suure eelise, mitte ainult vene ja eesti, vaid ka teiste võõrkeelte oskamine.

Samas on arusaadav, et kui vanemad kodus eesti keelt ei räägi ja ei mõista, siis võib tunduda keeruline, kui lapse keeleks saab koolis eesti keel. Seal ta õpib kirjutama, mõtlema ja omandab keerulist sõnavara. See võib vanematele tekitada hirmu, et nad ei saa oma lapsega enam samal tasemel suhelda. See võiks, aga neid innustada oma eesti keele taset tõstma. Minu soovitus on alati:

See nõuab muidugi eesti emakeelega inimestelt kannatlikkust, et nad ei läheks kohe üle inglise või vene keelele, kui keegi püüab rääkida eesti keeles, ehkki vigaselt. Tuleb lihtsalt lubada inimestel õppida ja eksida – see on täiesti normaalne.

Jah, nagu ma ütlesin – üks suur raskus oli materjalide puudus. Mul oli tegelikult ainult kolm–neli põhilist materjali. Üks neist oli väga igav eesti keele grammatikaõpik saksa keele baasil. Ingliskeelseid materjale tol ajal ei olnud. Nii et ma kasutasin seda, et õppida keele struktuur, mis oli seal väga detailselt selgitatud.

Lisaks võtsin kätte Oskar Lutsu „Kevade“. Ma arvasin, et kuna tegemist on lasteraamatuga, on seda lihtne lugeda, aga tegelikult oli keel seal üsna vana ja keeruline – üldse mitte lihtne!

Aga mul vedas: mu elukaaslasel oli noorem õde, ta oli tollal umbes 14-aastane. Me vaatasime koos temaga palju telekat – see oli suurepärane harjutus: kuulasin eesti ja hispaania keelt samal ajal. Kui ma millestki eesti keeles aru ei saanud, aitas hispaania keel. Ja lapsega – mu elukaaslase noorema õega – ma julgesin kohe rääkida, ilma et oleksin kogu aeg mõelnud, kuidas midagi sõnastada või hääldada. Lihtsalt rääkisin. Ja rääkides õppisingi. Muidugi juhtus palju naljakaid asju – inimesed ei saanud aru, kes ma olen: räägin vigast eesti keelt, vene keelest ei saa aru… Et kes ma siis olen? Ei eestlane ega venelane.

Tollal ei olnud väga palju teisi variante, aegamisi olukord muutus. Ja üks asi, mida ma soovitan: tuleb kõrvale jätta need asjad, mis tõesti tapavad õppimisindu. Mina jätsin näiteks välted kohe kõrvale. Koolis õpetatakse neid, tead küll – kas öelda „kooli“ või „koo(o)li“. Ma siiani ei tea. Ütlen lihtsalt intuitiivselt. See oli alguses suur takistus. Aga kui otsustasin sellest mitte hoolida, läks lihtsamaks. Sama lugu osastava ja omastava käändega – millal mida kasutada. Kui hakkasin selle üle mõtlema, ei suutnud lauset lõpetada. Lõpuks hakkasin neid lihtsalt suvaliselt kasutama. Eksin siiani, aga inimesed saavad aru.

Oluline on see, et keskkond, kus sa elad, toetab sind. Mitte nii, et öeldakse: „No mis keeles sa räägid, nii halvasti?“ Või et on kogu aeg mingi stress, et tuleb jälle mingi eksam teha. Kes ikka jaksab kogu aeg eksameid teha? Oleks hea, kui keelt saaks õppida kogukonna toel. Aga näen ka sageli ülikoolis, et tudengid ootavad tundi: eestikeelsed on ühel pool ust ja venekeelsed teisel pool. Nii ei teki suhtlust ega õpita keelt.

Kindlasti on see muutunud. Aga pean ausalt ütlema, et kultuuriline identiteet on minu jaoks tänapäeval üsna probleemne mõiste. Ma usun, et

Kui kultuur on näiteks see, mida me sööme, mida me armastame lugeda ja kuulata või nädalalõpus teha, siis ma arvan, et “kultuuriline identiteet” on alati segu mitmest erinevatest mõjudest. Näiteks Eestis sündinud inimene, kes õhtuti õpib tangot tantsima, armastab itaalia toitu, kuulab K-popi ja loeb enamasti Skandinaavia krimkasid, kuid käib loomulikult iga viie aasta taga ka laulupeol ja regulaarselt saunas. Sellise inimese kultuuriline maailm on segu paljudest tema isiklikest kokkupuudetest erinevate maailma kultuuride nähtustega. Ja me tänapäeval oleme vist kõik sellised inimesed. Minu jaoks on kõige halvem suhtumine see, kui hakatakse dikteerima, mida peab tegema, et olla kultuuriliselt eestlane. Et pead täitma mingid kriteeriumid – tegema seda, toda ja kolmandat. See tundub mulle täiesti absurdne. Inimeste kultuuriline identiteet ei saa kindlasti taandada mingile kindlale ja suletud omaduste loetelule.

Emakeele mõiste on muide tänapäeval kahtlane – lingvistidki väldivad selle kasutamist. Tunnen inimesi, kelle emakeel on vene keel, aga kes on väga suured Eesti patrioodid.

Eesti kultuuri ei saa määratleda kindlate reeglite või tingimuste järgi. Kui mõtleme näiteks Arvo Pärdile – eestlased peavad teda suureks eesti heliloojaks ja õigusega. Aga kui kuulata tema muusikat, on raske öelda, mis seal konkreetselt on „eestlaslikku“. See polegi oluline – tema muusika on ilus ja puudutab kuulajaid terves maailmas, see ongi peamine. Kui ma käin laulupeol, siis on see alati minu jaoks väga emotsionaalne kogemus. Mitte seepärast, et mõtleksin: „see on eesti identiteedi pühamu“, vaid sest me oleme seal kõik koos, kuulame muusikat – ja muusika on universaalne keel, mis meid ühendab. Kindlasti, kui küsiks laulupeol osalejatelt, mida see neile tähendab, saaks palju erinevaid vastusi, mis ilmselt seostuvad isiklike mälestuste ja kogemustega. Nii see peabki olema.

Mind häirib, kui inimesed tahavad kohe määratleda ja lahterdada – „Sa oled itaallane, järelikult oled selline või selline“. Kui kohtun kellegagi, Eestis või mujal, siis ma ei taha teada, kust ta pärit on, vaid see, milline inimene ta on. Mis on tema viis olla inimene? Minu enda jaoks tähendab kultuuriline identiteet kõike seda, mida mulle meeldib teha – süüa, kuulata, lugeda, milliste inimestega ma suhtlen, jne. Kõik need asjad ja inimesed on pärit eri kohtadest ja minus segunenud. Ma ei tunne, et peaksin esindama Itaalia kultuuri. Ja kui inimesed on huvitatud ainult sellest, et olen Itaaliast, ja siis loetlevad mulle kõiki asju, mida nad Itaaliast teavad, siis on see minu jaoks väga igav vestlus. Mind huvitab, kuidas inimesed elavad, mõtlevad ja tunnevad – see on palju sisukam kui lihtsalt rahvuse järgi defineerimine. Mõned inimesed on avatud ja tore on nendega suhelda. Teised on rohkem suletud, vahel introvertsed või hirmul, ja see on ka mõistetav. Mina ise tunnen, et me kõik oleme kuni lõpuni teel – ja ma ei tea täpselt, kes ma olen. Ja ei peagi teadma. Isegi pärast meie elu lõppu kujundavad teised inimesed edasi seda, kes me olime. Kui sa küsid, kuidas elu Eestis on mind muutnud – ma olen väga õnnelik, et tulin siia. Kui oleksin jäänud Lääne-Euroopasse, oleks mu maailmavaade palju kitsam. Ma oleksin jäänud oma mugavustsooni – tüüpiline lääne vasakpoolne intellektuaal. Aga siia tulles olen õppinud nägema maailma erinevast perspektiivist.

Täiesti nõus. Kui inimene ütleb, et „mulle ei meeldi kultuur selles riigis, kus ma elan“, siis see eeldab, et kultuur on mingi ette määratud komplekt asju, mille keegi kuskil on paika pannud – võtta või jätta. Aga kui ma elan mingis kohas, siis järelikult on seal midagi, mis mulle meeldib – olgu see siis naabruskond, inimesed mu ümber või restoran teisel pool teed. Need kõik on osa kohalikust kultuurist, nimetagem seda siis Eesti kultuuriks või milleks iganes. See ongi paradoks: kui keegi ütleb, et „mulle ei meeldi Eesti kultuur“, siis me kipume mõtlema ainult rahvatantsule, rahvariietele või mingile kirjandus- ja kunstiteosele, mis noori enam ei kõneta. Aga see on nii kitsas vaade.

Minu meelest on kõige tähtsam tunda end selle juures hästi. Aga kui sulle pidevalt öeldakse, kuidas sa peaksid olema – et olla õige, lojaalne, aktsepteeritud, ja nii edasi, siis ongi raske end hästi tunda. Miks peaks keegi otsustama, et ma pole piisavalt eestlane või piisavalt midagi muud?

Kui minult on seda küsitud, siis olen alati öelnud, et mulle meeldib näiteks sõna viitsima. Ma arvan, et see sobib väga hästi kokku sellega, miks mulle Eestis hakkas meeldima. Teistes keeltes on tavaliselt nii, et kui sa ütled “ma ei taha seda teha”, siis see kõlab nagu taunitav laiskus või ülbus “Miks sa ei taha? Sa ju pead!” Aga viitsima on midagi teistsugust – see on kuidagi hägusam.

Mõistagi see kehtib täiskasvanute puhul, lastega on teine asi. Mulle meeldib ka kõnekeel üldiselt – noortekeel, släng, igasugune loominguline keelekasutus. Väga huvitav on kuulata, kuidas noored keelt kasutavad, kuidas nad seda teiste keeltega vahel miksivad. Noored on seda alati teinud, mul pole sellega probleeme. Mulle meeldib keelega mängida. Kui ma hakkasin Eestis õpetama olin väga noor ja tudengid olid enam-vähem minuvanused. Me saime sõpradeks, käisime koos väljas – ei olnud väga suurt vahet ülikoolielu ja muu elu vahel. Meil oli siis selline mäng: vahetasime liitsõnade esimesi tähti. Näiteks kui oli lihapirukas, siis tegime sellest pihalirukas. Või rummikook muutus kuumirookiks. Me mängisime, kes leiab kõige naljakama variandi. Siis läksime poodi ja tellisimegi nii, näiteks: “Palun üks pihalirukas.” Ja vaatasime, kas meist saadakse aru või mitte. Mõni müüja ei pannud üldse tähele, mõni jäi mõtlema, mõni küsis üle.

Kui ma eesti keeles avaldatava teksti kirjutan, siis vahel toimetajad ütlevad: “See on huvitav sõna, aga eesti keeles seda ei eksisteeri.” Kuid minu meelest võiks ju olla! Normeerimine on üldse minu jaoks keeruline teema, jälle see anarhism…

Kui mõelda mingist kindlast rituaalist, mis oleks tüüpiliselt itaaliapärane... Mingil hetkel oleksin kindlasti öelnud, et püüan süüa “normaalsetel” aegadel. Ma ei söö lõunat kell 12 ega õhtusööki kell 6. Aga eks see ole ka ajas muutunud. Samas – enne kella seitset õhtul ei suuda ma siiski süüa.

Teine asi, millest ma siin olen natuke loobunud, on söömise sotsiaalne pool. Enne oli mulle väga tähtis, et söömine on ühine hetk – kõik istuvad koos, mitte ainult ei sööda, vaid räägitakse, arutatakse. Aga nüüd... siin ülikoolis ma söön tihti üksi, oma toidukarbi kõrvalt. Kiirelt, kuna aega pole. Isegi kodus juhtub vahel nii, et igaüks teeb endale söögi erinevatel aegadel, kuna elurütmid on erinevad. Aga siis on mõned hetked – näiteks nädalalõpus –, kui me tõesti istume rahulikult kõik koos. Sellised hetked on ikka olulised.

Ja muidugi – cappuccino! Ma joon seda siis, kui tahan, ükskõik mis kell. Kuid ananassiga pitsat ma endiselt jälestan. Mitte sellepärast, et see oleks mingi "kohutav pühaduse rikkumine", vaid lihtsalt sellepärast, et selliste maitsete kombinatsioon on minu jaoks kohutav.

Nii et kokkuvõttes ma ei ole vist väga tüüpiline itaallane, kellel on iga tegevuse juures oma kindlad rituaalid. Aga tead, üks asi, mis on jäänud, on žestikuleerimine. See tuleb täiesti iseenesest, see on kehas sees. Sa ei mõtle, et “nüüd ma teen mingi žesti” – see lihtsalt tuleb. See ongi nn kehakeel. Ma ei ole pingutanud, et sellest vabaneda, ega ka selle nimel, et seda säilitada. See lihtsalt on – nii sügavalt kehasse kirjutatud, et tuleb spontaanselt.

Vahel kasutan teadlikult kindla tähendusega žeste, jah – rohkem nalja pärast. Enamasti ma lihtsalt “joonistan” kätega õhku, nagu mingi orkestri dirigent, kes peab kuidagi ruumis tempot või rütmi hoidma. Ja ma olen märganud, et õpetamisel see tegelikult töötab – žestid aitavad auditooriumi tähelepanu üleval hoida ja mõtet paremini kohale viia.

On vist ainult üks olukord, kus ma kasutan Eestis avalikult ebaviisakad žeste ja itaaliakeelseid roppsõnu - see on siis kui jooksen, et saada bussi või trammi peale, aga mu nina all suletakse uksed ning jäetakse maha, kuna bussijuhil on kiire või kes teab mis põhjusel. See juhtub siin päris sageli, kuid

Nagu ma enne mainisin – kõigepealt peab aru saama, et mitte kõik rahvad ei seosta identiteeti nii tugevasti keelega, nagu eestlased seda teevad. On rahvaid, kelle jaoks keel on tõesti identiteedi tuum, aga on ka neid, kelle jaoks see nii ei ole. Näiteks itaallaste puhul – itaalia keel ei ole identiteedi kese. Varem oli selleks pigem dialekt. See, kust sa pärit oled ja mis murret sa räägid – kas oled Milanost, Palermost või mujalt – määras sinu kultuurilise kuuluvuse. Tänapäeval noored enam dialekti ei räägi ja domineerib pigem standardne itaalia keel, mida kõik enam-vähem valdavad. Aga enamik itaallasi ei ütleks, et itaalia keel on nende identiteedi kõige tähtsam osa. Ma arvan, et ka eestlaste puhul ei ole keel ainus identiteedi määratleja. On erinevaid viise, kuidas inimene saab end eestlasena tunda. Mõne jaoks on võtmeküsimus: “Kas sinu emakeel on eesti keel?” Kui jah, siis oled eestlane. Mõne jaoks piisab sellest, et räägid keelt hästi või oled kasvanud eesti peres. Mulle isiklikult ei meeldi see „tingimuslik“ lähenemine identiteedile. Võtame näiteks need eestlased, kes elavad Ameerikas. Nad ei pruugi eesti keelt rääkida, aga tähistavad 24. veebruari, küpsetavad pirukaid, laulavad laulupeol koorides. Nad õpivad laulud ära isegi siis, kui nad ei saa sõnadest hästi aru. See on nende viis olla eestlane. Miks peaks keegi ütlema, et see ei kehti, sest “eesti keele oskus puudub”? Igaüks peaks saama oma rahvuslikku identiteeti määrata ja seda talle sobival viisil väljendada.

Ma arvan, et kui keegi soovib võtta eesti keele oma identiteedi keskseks osaks – suurepärane. See on väga ilus ja paljudele eestlastele väga oluline. Aga kui see muutub eksklusiivseks ja tõrjuvaks – et kui sul pole eesti keelt suus, siis sa ei saa olla “üks meist” –, siis on asi minu jaoks juba ebameeldiv. Minu arvates on kõik identiteedi aspektid, mis aitavad inimestel õnnelikult koos elada ja toimetada, head. Aga need, mis sulgevad uksed ning kehtestavad füüsilisi ja sümboolseid piire, on pigem kahjulikud. Identiteet võiks olla mitmetahuline ja avatud. Tihti kardetakse, et kui me lahutame keele identiteedist, siis keel kaob. Mina arvan vastupidi. Kui me suudame mõtestada eesti keelt kui ühiskonna ühist keelt, mille abil me kõik – sõltumata taustast – saame suhelda, siis see aitab eesti keelel hoopis elus püsida ja areneda. Kui me aga käsitleme eesti keelt ainult kui rahvusliku identiteedi tuuma, siis see paratamatult tõrjub eemale paljusid neid, kes muidu võiksid keelt omaks võtta. Eesti puhul võikski mõelda kahes suunas: ühelt poolt on keel osa isiklikust ja kogukondlikust identiteedist, teisalt aga ka riigikeel, mida kasutatakse ametlikus suhtluses, dokumentides ja ühiskondlikus elus. Riigikeel ei saa olla vaid ühe grupi identiteedi sümbol – see peab olema ühine suhtlusvahend kõigi nende jaoks, kes siin elavad. Eesti keele omandamine tagab kõigile võrdsemad võimalused hariduses, tööturul jne ning suurendab seega ühiskondlikku sidusust. Aga mis kujuneb “oma” kultuuriks ja identiteediks, selle otsustavad inimesed ise. Riik ei saa dikteerida, mis on „päris Eesti kultuur“ – see kujuneb isiklikul teel.

Ma arvan, et esimene ja suurim takistus ei tule mitte Eestist, vaid just Itaalia poolt. Probleem on selles, et Itaalia riik ei taju piisavalt selgelt, et kultuur ja keel on samuti olulised – mitte ainult kaubandus ja majanduslik koostöö. Seetõttu ei investeerita piisavalt vahendeid kultuuri ja keele levitamisse.

Näiteks, meil siin ülikoolis oleks vaja rohkem tuge Itaalia riigilt – nii õpetamiseks, uurimistööks kui ka teadusürituste korraldamiseks. Sama kehtib ka ülikooli välise kultuuritegevuse kohta. Kui vaadata teisi Euroopa riike, nagu Prantsusmaad, Hispaaniat või Saksamaad – neil kõigil on Tallinnas oma kultuuriinstituudid, millel on korralikud eelarved ja mis korraldavad aktiivselt erinevaid kultuuriüritusi. Itaalia puhul aga selline institutsioon Eestis puudub.

Kui olen osalenud Itaaliaga seotud algatustes või projektides olen kogenud palju huvi inimeste poolt. Aga just materiaalne tugi on see, millest kõige enam puudust tuntakse. See toetus võiks osaliselt tulla ka Eestist, kuid suuremas osas võiks see siiski tulla Itaalia riigilt, et ka siin elav itaalia kogukond oleks hoitud ja lapsed saaksid näiteks oma itaalia keele oskust arendada. Praegu paraku see nii ei ole.

Me oleme tegelikult teinud juba päris palju. Mind kutsutakse tihti kultuurisündmustele, avalikele loengutele üle Eesti ja meediasse, kus olen rääkinud Itaalia kultuurist, ühiskonnast, ajaloost ja poliitikast. Lisaks oleme palju tegelenud ka itaalia kirjanduse tõlkimisega eesti keelde – kirjastused küsivad tihti nõu, mida võiks tõlkida, ja ülikoolis koolitame ka uusi tõlkijaid. Praegu on meil selline algatus nagu Itaalia-Eesti Kultuuriakadeemia, mille juhatuses olen ka mina. Ma küll ise aktiivselt ürituste korraldamises ei osale, aga akadeemia on hakanud näiteks siin ülikoolis pühapäeviti korraldama itaalia keele kursusi Itaaliast pärit lastele, kes elavad Eestis. See on nagu pühapäevakool, kus neil on võimalus itaalia keelt õppida või arendada. See toimib tänu vabatahtlikele õpetajatele, ilma Itaalia riigi toetuseta. Lisaks oleme korraldanud ühisüritusi karnevali, lihavõtete ja jõulude puhul. Nendel koosviibimistel räägime ka lastele Itaalia traditsioonidest – see on olnud väga tore ja kõigile tähendusrikas. Tegelikult ei ole huvi Itaalia kultuuri ja keele vastu Eestis üldse probleem – see on suur. Aga jah, Itaalia ise ei pea end väga "reklaamima", sest kõigil on mingi ettekujutus sellest, mis Itaalia on.

Täpselt. Enamik tahab sinna minna, puhata päikese all, süüa head toitu, osta Itaalia veini. Minu jaoks on oluline, et me läheksime ka natuke sügavamale –

Arendada tuleb arusaamist Itaaliast kui mitmetahulisest ja keerulisest riigist, kus on ka varjatud ja probleemseid külgi. Näiteks – sageli romantiseeritakse maffiat, aga tegemist on kohutava kriminaalse nähtusega, mis juhindub raha- ja võimuahnusest ning vägivallast, mitte “aukoodeksist”, vms.

Itaalia riik aga eelistab inimesi, kes soovivad puhkust veeta, mitte neid, kes soovivad kultuuri sügavamalt mõista.

Vist jah. Aga mitte ainult läbi itaalia kultuuri. Ma arvan, et olen alati püüdnud tuua siia uusi ja huvitavaid mõtteid ja lähenemisnurki – olgu siis akadeemilises keskkonnas või mujal. Näiteks mõne teooria või uurimismeetodi, mis on mujal maailmas osutunud viljakaks – miks mitte katsetada seda siin ka?

Mind huvitab, kuidas me saaksime võimalikult palju nautida ja ka kasu saada sellest mitmekeelsest ja -kultuursest ühiskonnast, kus me elame, selle asemel, et seda ohuks pidada. Olen igal võimalikul moel püüdnud panustada mitmekesisuse edendamisse. Ma tahan ise elada keskkonnas, mis on võimalikult mitmekesine – nii et mingis mõttes on see ka isiklik, egoistlik soov. See kehtib ka arvamuste paljususe kohta. Olen teatud hetkel hakanud kirjutama arvamusartikleid just seetõttu, et tundus, et mõningaid vaatepunkte Eestis lihtsalt ei esindata. Tahtsin neid diskussiooni tuua.

Esiteks – õppige keeli.

Kui me elame mitmekultuurilises ühiskonnas, siis keeled ongi sageli just need sillad, mille kaudu kultuurid toimivad ja arenevad.

Suhtlus ongi järgmine oluline asi ja seda masinad sinu eest ära ei tee. Mida rohkem me suhtleme erinevate taustadega inimestega, seda rohkem me harjume kultuurilise mitmekesisusega. Kõige hullem on see, kui jääme ainult oma „kajakambrisse“ – suhtleme vaid nendega, kes mõtlevad samamoodi kui meie, räägivad sama keelt, jagavad meie huvisid. Siis me ei märkagi enam, et maailmas on ka teistsuguseid vaatenurki, teisi mõtteviise, teisi väärtusi.

Selle vastu aitab ka lugemine, informeeritus, soov mõista. Koolides võiks olla palju rohkem nn maailmaharidust – teadmisi selle kohta, miks maailmas toimuvad konfliktid, kuidas erinevad religioonid ja ideoloogiad kujundavad inimeste mõtlemist, mis on selle ajaloolised põhjused.

Kui me seda mõistame, siis on meil lihtsam suhelda inimesega, kellel on meist erinev taust. Ta ei ole lihtsalt „võõras inimene teise nahavärvi ja arusaamatu keelega“, vaid inimene, keda ma suudan mõista. See ei tähenda, et ma aktsepteerin kõike või loobun oma tõekspidamistest, aga ma olen võimeline dialoogi astuma.

Seega – uudishimu kõige selle vastu, mis meie ümber toimub, silmad lahti, kõrvad lahti, suu lahti ja mõistagi pea ka lahti. Räägi kaasa, väljenda oma arvamust, aga õpi kuulama ka teisi.

Jah, kindlasti – küsi küsimusi, mis on sageli olulisemad kui vastused. Küsi teistelt ja küsi ka iseendalt.

Sageli hirm teadmatuse eest on see, mis paneb meid sulguma. Me kardame tundmatut, teistsugust. Kui suudaksime natuke rohkem avada ennast – võib-olla mitte täielik usaldus, aga vähemalt valmisolek teistsuguste inimestega suhelda – siis oleks juba väga suur samm edasi.

Ma ei kuulu nende sekka, kes ütlevad, et „noored on hukas“. Vastupidi – noored on väga toredad. Ma olen õnnelik, et saan nendega igapäevaselt töötada.

Aga üks asi, mida ma noortele siiski soovitan –

Füüsiline kohalolu ja kontakt on inimese olemise juures väga tähtis. See tekitab sellist koosolemise mõnu ja energia, mida ekraani vahendusel ei saa.

Ma saan aru, et mõnele noorele võib see tunduda ebamugav. Mõned ütlevad, et nad ei vajagi kontakti. Aga ma ei usu seda. Ma arvan, et nad lihtsalt kardavad – ennast väljendada, sattuda olukorda, kus nad tunnevad ennast ebakindlalt. See on mõistetav, kuid sageli aitavad just sellised olukorrad meil avastada endast ja teisi.

Väga raske on öelda, nagu alati. Aga mulle meeldiks näha Eestit kultuuriruumina, kus on võimalik piiramatult katsetada ja uudsust luua. Kus kultuuri tegijad julgevad minna raamidest välja, puudutada tabuteemasid, mis on Eesti ühiskonnas sageli varju jäänud - hetkel näiteks vaesus. Kultuur, mis püüab kõnetada ja kaasata võimalikult paljusid ja ei lepi Eesti piiridega, vaid saab tunnustust ka mujal maailmas.

Igapäevasel tasandil võiks kultuur muutuda veelgi mitmekesisemaks: rohkem maailmakööki, maailmamuusikat, rahvusvahelist kunsti. Rohkem huvitavaid näitusi, rahvusvahelisi festivale, rohkem avatud meelestatust. Et inimesed tunneksid end siin hästi – eestlastena, aga ka maailmakodanikena – ja et neil oleks võimalus katsetada erinevate kogemustega: maitsed, helid, kombed, keeled.

Keeled on väga oluline osa sellest. Ülikoolide kohta kurdavad poliitikud vahel, et kõik räägivad ja kirjutavad ainult inglise keeles. Näiteks Tallinna Ülikooli ja kuulake ise – siin räägitakse ja õpitakse palju erinevaid keeli, kaugeltki mitte ainult inglise keel. Ja on palju teise päritolu tudengid, õppejõud, teadlased, kes on eesti keele ära õppinud.

Loodan, et Eesti kultuur liigub edasi avatuse ja mitmekesisuse suunas. Julgus katsetada ja mängida, loominguline lähenemine – ka omaenda traditsioonidele – on väga tähtis. Traditsioonid ei pea olema kivisse raiutud.

Väga hea küsimus. Kindlasti mitte mingi ametlik sümbol, nagu lipp, vapp või hümn – ei, seda kindlasti mitte.

Võib-olla... paekivi. Ma ei tea, kas ma ise tahaksin olla just paekivi, aga mulle meeldivad need omadused, mis paekiviga koos käivad – ta ei ole glamuurne nagu marmor, pigem tagasihoidlik, vaesem materjal, siiski on tal lihtsuse ilu. Paekivi on pehme, kuid samas vastupidav. Paekivist on ju ehitatud suur osa Tallinna vanalinn – see ütleb nii mõndagi.

Aga muidugi, laulud... Eesti laulud on väga ilusad. Kui ma siia tulin, kuulasin neid palju ja need olid minu jaoks olulised siinse kultuuri ja ühiskonna sisse elamiseks. Alguses kuulasin palju ka laulva revolutsiooni laule.

Mul on alati keeruline vastata küsimusele „kes on su lemmik?“, sest mul on palju lemmikuid ja need muutuvad ajas. Eestis on mitmeid artiste, kes mulle meeldivad. Hetkel kuulan palju näiteks Mari Jürjensi. Väga toredad tekstid ja nii ilus hääl!

Sama asi raamatutega, ma ei ütleks, et mul on üks kindel lemmik eesti kirjandusest. Üks raamat on mulle aga eriti südamelähedane – Oskar Lutsu “Kevade”. Nagu ütlesin see oli esimene raamatu, mida ma lugesin eesti keeles ja seostub minu jaoks eesti keele õppimise ja laiemalt minu esimese aastaga Eestis, kui kõik oli uus ja väga intensiivne. Samuti esimene eesti film, mida ma vaatasin “Viimne reliikvia”. Oled Sa näinud? Seal on ka suurepärased laulud. Kui peaksin valima ühe laulu, mis minu jaoks Eestiga kõige rohkem seostub, siis see oleks just sealt fimis: “Põgene, vaba laps”. Mulle meeldib eriti see versioon, mida esitab Vennaskond – Eesti punkbänd. “Viimne reliikvia” laulude sõnad kirjutas Paul-Eerik Rummo, tuntud Eesti luuletaja.

Film ise on naljakas ja lõbus. Koos muusika ja selle ajaga, mil mina sellega tutvusin, jäi see mulle lihtsalt väga tugevalt meelde.

Ma arvan, et eestlased oleksid selle vastusega rahul, kuna “Kevade” ja “Viimne reliikvia” kuuluvad eesti kultuuri nö põhitekstide sekka, millest kõik oskavad mingit tuntud lauset tsiteerida.

______________

See material on osa PERSPECTIVES 2 projektist – sõltumatu, konstruktiise ja paljutõotava ajakirjanduse uus suund. Projekti rahastab Euroopa Liit. Tekstis väljendatud arvamused ja seisukohad on autori(te) omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või Euroopa Hariduse ja Kultuuri Täitevasutuse (EACEA) vaateid või seisukohti. Euroopa Liit ja EACEA ei võta nende eest vastutust.