Make inimene great again
Tehisintellekt (edaspidi TI), kirjutab luuletusi ajal, mil maailm on leekides. Miljonärid unistavad Marsist, vaesed aga konditsioneerist. Me kõik tunneme, et tulevikust on saanud luksuskaup. See kriis ei ole tehnoloogiline, see on kogu ühiskonnakorralduse kriis. Enne kui masinad meid välja vahetavad, võiksime ehk küsida, miks me nad üldse lõime. Mis siis, kui TI ei olegi probleem, vaid peegel, mis näitab, kui kaugele me oleme jõudnud? Sellest kirjutab oma essees Stanislav Biler.
Õuduslugude lemmikvõte on muuta õudusunenägu tegelikkuseks. Miski tuttav, mis varem kuulus omaette maailma, kust oli võimalik ärgata, saab osaks maailmast, kust ärgata enam ei saa. Kõik need sünged hirmud, mida hoiame teadvuse müüride taga lukus, seisavad nüüd meie ees, ning taganeda pole enam kuhugi. Sama kurjakuulutavalt kõlab ka osa meie hirmudest tehisintellekti ajastu ees.
See on seesama unenägu, kus keegi teine võtab sinu koha, elab sinu elu, ning sina ei ole enam kellelegi vajalik, keegi ei tunne sinust puudust. See teine on sinust kõiges isegi parem, ning sinu sõprade ja lähedaste seas armastatakse teda palju rohkem. Midagi sarnast võib juhtuda ka meiega. TI ei hakka üksnes “meie” tööd tõhusamalt tegema. Ta võib palju edukamalt kehastada meie maailma eesmärke ja väärtusi, mis on oma olemuselt ebainimlikud ning inimlike vajaduste suhtes vaenulikud. See viib meid taas sama küsimuse juurde: kes me oleme ja mida me siin planeedil üldse teeme?
Kui maailma mõte ei seisneks kasumis, kogumises, tõhususes ja majanduskasvus, kardaksime ehk vähem, et TI meid asendab või isegi kogemata hävitab. Ent tegelikkus on teistsugune. Ei pea omama andmekeskuse arvutusvõimsust, et mõista: tootmise kasvu ahela nõrgim lüli oleme meie ise.
Me ise mõõdame end arvuliste näitajate kaudu – nii üksikisikute kui ka ühiskonnana. Kõik peab olema optimeeritud ja võimalikult tõhus, sealhulgas meie kehad ja isiklik elu. Ent ühel hetkel põrkab optimeerimine kokku bioloogilise olemasolu piiridega. Sellest kõneleb näiteks kõigi majanduslikult “edukate” riikide langev demograafiline kõver. Kasvumajandus vajab „teisejärguliste” naudingute (näiteks vaba aja) optimeerimist, ning selle alla jääb lõpuks isegi inimese reproduktiivsus.
Õuduslugude lemmikvõte on muuta õudusunenägu tegelikkuseks. Miski tuttav, mis varem kuulus omaette maailma, kust oli võimalik ärgata, saab osaks maailmast, kust ärgata enam ei saa. Kõik need sünged hirmud, mida hoiame teadvuse müüride taga lukus, seisavad nüüd meie ees, ning taganeda pole enam kuhugi. Sama kurjakuulutavalt kõlab ka osa meie hirmudest tehisintellekti ajastu ees.
See on seesama unenägu, kus keegi teine võtab sinu koha, elab sinu elu, ning sina ei ole enam kellelegi vajalik, keegi ei tunne sinust puudust. See teine on sinust kõiges isegi parem, ning sinu sõprade ja lähedaste seas armastatakse teda palju rohkem. Midagi sarnast võib juhtuda ka meiega. TI ei hakka üksnes “meie” tööd tõhusamalt tegema. Ta võib palju edukamalt kehastada meie maailma eesmärke ja väärtusi, mis on oma olemuselt ebainimlikud ning inimlike vajaduste suhtes vaenulikud. See viib meid taas sama küsimuse juurde: kes me oleme ja mida me siin planeedil üldse teeme?
Kui maailma mõte ei seisneks kasumis, kogumises, tõhususes ja majanduskasvus, kardaksime ehk vähem, et TI meid asendab või isegi kogemata hävitab. Ent tegelikkus on teistsugune. Ei pea omama andmekeskuse arvutusvõimsust, et mõista: tootmise kasvu ahela nõrgim lüli oleme meie ise.
Me ise mõõdame end arvuliste näitajate kaudu – nii üksikisikute kui ka ühiskonnana. Kõik peab olema optimeeritud ja võimalikult tõhus, sealhulgas meie kehad ja isiklik elu. Ent ühel hetkel põrkab optimeerimine kokku bioloogilise olemasolu piiridega. Sellest kõneleb näiteks kõigi majanduslikult “edukate” riikide langev demograafiline kõver. Kasvumajandus vajab „teisejärguliste” naudingute (näiteks vaba aja) optimeerimist, ning selle alla jääb lõpuks isegi inimese reproduktiivsus.
Demograafiline kollaps
Need, kes loobuvad laste saamisest, olgu see vabatahtlikult või mitte, võivad arvestada võimalike eelistega. Kaovad üleliigsed rahalised kulud, mille nimekiri on lõputu: toit, riided, huviringid, meelelahutus, lasteaiad, koolid, peaaegu kaks aastakümmet pidevaid väljaminekuid. Seda kõike ühe lapse kohta, arvestamata veel eluasemekulusid ja kinnisvaraturu probleeme, kus omanikud keelduvad lastega peredele kortereid üürimast. Koerad või kassid tunduvad kindlam valik, nemad ei trambi ega karju.
Just laste eest hoolitsemine tõrjub naisi kõige sagedamini tööturult kõrvale, aastateks või jäädavalt, mis tähendab madalamat sissetulekut kogu ülejäänud eluks. Lisame siia lakkamatu stressi, haigused, lasteaiavahet jooksmise, igavese unepuuduse ja väsimuse…
Seda loetelu võiks jätkata lõputult. Ent oluline on vähemalt tunnistada: iga ühiskond loob ja hoiab ise üleval oma väärtussüsteemi. Kui majandusliku õitsengu tulemuseks on demograafiline kokkuvarisemine, on see loogiline tagajärg süsteemis, kus inimesed optimeerivad omaenda elu. See ei tähenda muidugi, et ühiskondlik surve lapsi saada oleks kadunud. Selles lihtsalt puudub kooskõla ja mõte. Kui aga majandus on kõige keskne telg, on lihtne aru saada, milliseid valikuid ühiskond premeerib ja milliseid karistab.
Just laste eest hoolitsemine tõrjub naisi kõige sagedamini tööturult kõrvale, aastateks või jäädavalt, mis tähendab madalamat sissetulekut kogu ülejäänud eluks. Lisame siia lakkamatu stressi, haigused, lasteaiavahet jooksmise, igavese unepuuduse ja väsimuse…
Seda loetelu võiks jätkata lõputult. Ent oluline on vähemalt tunnistada: iga ühiskond loob ja hoiab ise üleval oma väärtussüsteemi. Kui majandusliku õitsengu tulemuseks on demograafiline kokkuvarisemine, on see loogiline tagajärg süsteemis, kus inimesed optimeerivad omaenda elu. See ei tähenda muidugi, et ühiskondlik surve lapsi saada oleks kadunud. Selles lihtsalt puudub kooskõla ja mõte. Kui aga majandus on kõige keskne telg, on lihtne aru saada, milliseid valikuid ühiskond premeerib ja milliseid karistab.
Omada kõike, ja palju
Samamoodi näeb välja maailma optimeerimine kliimakriisi tingimustes. Me teame selle põhjuseid. Oleme aastakümneid matemaatilise täpsusega modelleerinud selle hävitavaid tagajärgi. Me teame, mida tuleb teha, et katastroofi vältida. Kuid lahendus, mille eesmärk ei ole midagi vähemat kui ainsa teadaolevalt elamiskõlbliku planeedi päästmine universumis, põrkub majanduskasvu ja rikkuse kogumise prioriteetidega. Tulemuseks on kosmeetilised muudatused, mis hoiavad meid endiselt hukule viival kursil. Lihtsalt sellepärast, et esikohal ei ole inimeste elu. Või vähemalt mitte enamiku inimeste elu.
Globaalse majanduse toodetud rikkus kasvab pidevalt, kuid mitte igas hoovis. Inimkond ei ole kunagi varem elanud nii koletu ebavõrdsuse tingimustes. See kogumine, olgu materiaalne või sümboolne, ei kanna enam mingit muud eesmärki. Miljardäre tuleb juurde, aga maailm ei muutu sellest paremaks. Omada kõike ja võimalikult palju – sellest on saanud lõppeesmärk. Selle patoloogilise kogumise taga ei ole aga mingit kasu.
Mõttetu mäng sünnitab kannatusi ja ärevust tasakaalust välja viidud looduse kupli all. Aga me jätkame. Oleks väga naiivne oodata kaastunnet andmekeskuste tehislikult “teadvuselt”. Lootus, et kunstlik mõtlemisvorm päästab meid iseenda käest, ei erine kuigi kaugel mineviku uskumustest, mil katku ja nälja eest otsiti pääsu ohvriandidest ning palvetest jumalate poole.
Globaalse majanduse toodetud rikkus kasvab pidevalt, kuid mitte igas hoovis. Inimkond ei ole kunagi varem elanud nii koletu ebavõrdsuse tingimustes. See kogumine, olgu materiaalne või sümboolne, ei kanna enam mingit muud eesmärki. Miljardäre tuleb juurde, aga maailm ei muutu sellest paremaks. Omada kõike ja võimalikult palju – sellest on saanud lõppeesmärk. Selle patoloogilise kogumise taga ei ole aga mingit kasu.
Mõttetu mäng sünnitab kannatusi ja ärevust tasakaalust välja viidud looduse kupli all. Aga me jätkame. Oleks väga naiivne oodata kaastunnet andmekeskuste tehislikult “teadvuselt”. Lootus, et kunstlik mõtlemisvorm päästab meid iseenda käest, ei erine kuigi kaugel mineviku uskumustest, mil katku ja nälja eest otsiti pääsu ohvriandidest ning palvetest jumalate poole.
Külmalt ja emotsioonideta
Varem olid hädadeks looduslikud või salapärased nähtused. Täna aga palume päästmist katastroofidest, mille oleme ise loonud ja mida loome endiselt edasi. See, mida me kardame, oleme meie ise ja maailm, mille oleme oma kätega valmis ehitanud. Selle maailma eesmärgid ja väärtused on oma olemuselt amoraalsed ning puhtalt tehnilised. Neid võib täita kes tahes, ilma igasuguse teadvuseta. See on veelgi parem: kapitalism tunneb end autokraatliku Hiina võimu all isegi mugavamalt, sest seal ei sega turgu valimised ega kodanike ebaloogilised nõudmised. Probleemsed inimesed saab alati vangi panna või maha lasta. Milline kergendus! Mõte, et demokraatia pidurdab õitsengut, on tänaseks saanud Silicon Valley tehnoloogia oligarhide seas populaarseks narratiiviks. Aga sellest hiljem.
Me oleme juba ammu liikunud suunas, mis sobib TI-le hästi: oleme viinud majanduse ühiskonnast välja ja ajanud moraali ärist välja kui sentimentaalse igandi. “Külmalt ja emotsioonideta” on muutunud “küpsuse” märgiks. Kui kuulutame emotsioonid lapsikuks ja jätame need oma tegevusest välja, dehumaniseerime osaliselt ka iseennast. TI ei pea enam inimliku pärast muret tundma. Optimeerimise ja kulude kärpimise käigus võib sama “külmalt ja emotsioonideta” ära lõigata kõik, mis inimlikkusest on alles jäänud. Ja TI-d ei ole võimalik ebainimlikkuses süüdistada, sest ta lihtsalt viib ellu meie enda eesmärke.
TI võib meid täielikult asendada. Oleme ju ehitanud maailma, mis on tema jaoks ideaalne. Lõpuks võib ta meid alles hoida ka lihtsalt lõbuks. Nagu kasse, kes jahivad seinal valguslaiku. Nagu koeri, kes kummardavad maiuse nimel.
Ei ole põhjust oodata, et miski, mida nimetatakse tehisintellektiks, võtaks meid tõsiselt, kui me ise ennast tõsiselt ei võta.
Me oleme juba ammu liikunud suunas, mis sobib TI-le hästi: oleme viinud majanduse ühiskonnast välja ja ajanud moraali ärist välja kui sentimentaalse igandi. “Külmalt ja emotsioonideta” on muutunud “küpsuse” märgiks. Kui kuulutame emotsioonid lapsikuks ja jätame need oma tegevusest välja, dehumaniseerime osaliselt ka iseennast. TI ei pea enam inimliku pärast muret tundma. Optimeerimise ja kulude kärpimise käigus võib sama “külmalt ja emotsioonideta” ära lõigata kõik, mis inimlikkusest on alles jäänud. Ja TI-d ei ole võimalik ebainimlikkuses süüdistada, sest ta lihtsalt viib ellu meie enda eesmärke.
TI võib meid täielikult asendada. Oleme ju ehitanud maailma, mis on tema jaoks ideaalne. Lõpuks võib ta meid alles hoida ka lihtsalt lõbuks. Nagu kasse, kes jahivad seinal valguslaiku. Nagu koeri, kes kummardavad maiuse nimel.
Ei ole põhjust oodata, et miski, mida nimetatakse tehisintellektiks, võtaks meid tõsiselt, kui me ise ennast tõsiselt ei võta.
Meie ja nemad
Kui TI otsustaks inimkonna kõrvaldada, kiirendaks ta vaid protsessi, mille oleme juba ammu käivitanud. Meie armetud katsed kliimat päästa näevad selle protsessi taustal välja nagu läbikukkumine või isegi demonstratiivne allaandmine. Me käitume edasi nii, nagu biosfäär ja kliima stabiilsus ei oleks elu seisukohalt olulised. Erinevus seisneb ainult selles, et TI ei vaja neid päriselt. Talle piisab andmekeskuste kunstlikust mikrokliimast. Hapnikku ei ole tal samuti tarvis.
Meie hirm tumeda TI tuleviku ees peegeldab ka sügavamat ärevust: uus võimuvorm võib hakata meiega ümber käima samamoodi, nagu meie käime ümber teistega. Meie ja nemad – on siin võtmesõnad, sest seekord võime domineerimise objektideks osutuda meie ise: lääne ühiskonnad, riigid, kodanikud. Äkki satume palestiinlaste või mõne teise rahva olukorda, keda koheldakse kulumaterjalina, justkui nad ei olekski päris inimesed. Nagu Ameerika põlisrahvad, kes jälgisid võõraste maabumist laevadelt. Nagu Austraalia aborigeenid või Aafrika ühiskonnad, mille Euroopa impeeriumid tükkideks rebisid. Nagu kõik need, kellel on teine nahavärv, teine sugu, teine religioon või lihtsalt teistsugune versioon inimlikkusest.
Võib olla just seetõttu ütlemegi ühelt poolt “tehisintellekt” ja teiselt poolt “inimkond”, nagu eksisteeriks mingi ühtne inimkond ühiste huvidega. Ent lugematud näited, eriti kliimakriisiga seotud näited, näitavad vastupidist: sellist ühtsust ei ole. Kõige rohkem kahju teevad kõige rikkamad. Ja selle eest maksavad kõige vaesemad.
Meie hirm tumeda TI tuleviku ees peegeldab ka sügavamat ärevust: uus võimuvorm võib hakata meiega ümber käima samamoodi, nagu meie käime ümber teistega. Meie ja nemad – on siin võtmesõnad, sest seekord võime domineerimise objektideks osutuda meie ise: lääne ühiskonnad, riigid, kodanikud. Äkki satume palestiinlaste või mõne teise rahva olukorda, keda koheldakse kulumaterjalina, justkui nad ei olekski päris inimesed. Nagu Ameerika põlisrahvad, kes jälgisid võõraste maabumist laevadelt. Nagu Austraalia aborigeenid või Aafrika ühiskonnad, mille Euroopa impeeriumid tükkideks rebisid. Nagu kõik need, kellel on teine nahavärv, teine sugu, teine religioon või lihtsalt teistsugune versioon inimlikkusest.
Võib olla just seetõttu ütlemegi ühelt poolt “tehisintellekt” ja teiselt poolt “inimkond”, nagu eksisteeriks mingi ühtne inimkond ühiste huvidega. Ent lugematud näited, eriti kliimakriisiga seotud näited, näitavad vastupidist: sellist ühtsust ei ole. Kõige rohkem kahju teevad kõige rikkamad. Ja selle eest maksavad kõige vaesemad.
Hävingu kiirendamine
Pärast seda, kui sotsiaalmeedia raputas tervet maailma, ei oota keegi tehnoloogia miljardäridelt enam empaatiat ega humanismi. Möödunud on aastaid sellest, kui Mark Zuckerberg, Meta kaasasutaja, kuulutas eraelu iganenuks. See, mis kunagi šokeeris, on muutunud argipäevaks. Elon Musk ostis Twitteri ja tegi sellest eraomandis prügimäe, kus levivad paremäärmuslikud, konservatiivsed ja vandenõulised narratiivid. Sotsiaalmeedia reguleerimine on puhas fiktsioon. Sisu reguleeritakse täpselt nii palju, kui omanikud seda soovivad.
Nüüd astume ajastusse, kus mängu tuleb midagi veel võimsamat, ning kulisside taga on samad tegelased. Seda, mida siin on kirjeldatud maailma groteskse seisundina, näevad nemad viljaka pinnasena selle hävingu kiirendamiseks. Isegi planeedi ja inimühiskonna kokkuvarisemine ei ole nende radikaalsetes fantaasiates probleem, vaid soovitud tulemus.
Meenutagem Silicon Valley investori Peter Thieli kurikuulsat tsitaati: “Ma ei usu enam, et vabadus ja demokraatia on omavahel ühildatavad.” See ei pane enam isegi kulmu kergitama. See kirjeldab lihtsalt maailma, kus demokraatia segab üha rohkem ülirikaste vabadust. Sotsiaalmeedia hiilgeajal peideti end veel demokraatia taha. Täna ei vaevu sellega enam keegi. Paljud tehnoloogia oligarhid irvitavad juba avalikult mõtte üle, et kõik inimesed on võrdsed ja väärivad samu õigusi. Valitsema peavad tugevamad ja rikkamad. Maailm peab naasma hierarhia juurde, kus on selgelt eristatud need, kes käsutavad, ja need, kes alluvad. Seda ideoloogiat tuntakse tänapäeval nimetuste “tume valgustus” ja “neoreaktsioon” all.
See eitab progressi kui liikumist vabaduse ja võrdsuse poole. Vastupidi, see kutsub tagasi autoritaarsete struktuuride juurde. See seob kokku vaba turu, tehnoloogia ja korporatiivse autoritaarse juhtimise. Nii sünnivad mõisted nagu reaktsiooniline modernism või tehnofeodalism. Ajaloolase Roger Griffini sõnul kujunes fašism sajand tagasi umbes samamoodi: modernismi, reaktsiooni ja vasakpoolsete võrdsusideede hirmu sulamina.
Tänapäeva radikaalid lähevad veel kaugemale. Mõned, näiteks Nick Land, väidavad, et kapitalistlike protsesside ja tehnoloogiliste muutuste kiirenemine viib ühiskonna radikaalse ümberkujundamiseni ning võib-olla ka postinimliku tulevikuni. Mis seisab teel ees? Võrdsus ja demokraatia. Kes takistab? Sina.
Nüüd astume ajastusse, kus mängu tuleb midagi veel võimsamat, ning kulisside taga on samad tegelased. Seda, mida siin on kirjeldatud maailma groteskse seisundina, näevad nemad viljaka pinnasena selle hävingu kiirendamiseks. Isegi planeedi ja inimühiskonna kokkuvarisemine ei ole nende radikaalsetes fantaasiates probleem, vaid soovitud tulemus.
Meenutagem Silicon Valley investori Peter Thieli kurikuulsat tsitaati: “Ma ei usu enam, et vabadus ja demokraatia on omavahel ühildatavad.” See ei pane enam isegi kulmu kergitama. See kirjeldab lihtsalt maailma, kus demokraatia segab üha rohkem ülirikaste vabadust. Sotsiaalmeedia hiilgeajal peideti end veel demokraatia taha. Täna ei vaevu sellega enam keegi. Paljud tehnoloogia oligarhid irvitavad juba avalikult mõtte üle, et kõik inimesed on võrdsed ja väärivad samu õigusi. Valitsema peavad tugevamad ja rikkamad. Maailm peab naasma hierarhia juurde, kus on selgelt eristatud need, kes käsutavad, ja need, kes alluvad. Seda ideoloogiat tuntakse tänapäeval nimetuste “tume valgustus” ja “neoreaktsioon” all.
See eitab progressi kui liikumist vabaduse ja võrdsuse poole. Vastupidi, see kutsub tagasi autoritaarsete struktuuride juurde. See seob kokku vaba turu, tehnoloogia ja korporatiivse autoritaarse juhtimise. Nii sünnivad mõisted nagu reaktsiooniline modernism või tehnofeodalism. Ajaloolase Roger Griffini sõnul kujunes fašism sajand tagasi umbes samamoodi: modernismi, reaktsiooni ja vasakpoolsete võrdsusideede hirmu sulamina.
Tänapäeva radikaalid lähevad veel kaugemale. Mõned, näiteks Nick Land, väidavad, et kapitalistlike protsesside ja tehnoloogiliste muutuste kiirenemine viib ühiskonna radikaalse ümberkujundamiseni ning võib-olla ka postinimliku tulevikuni. Mis seisab teel ees? Võrdsus ja demokraatia. Kes takistab? Sina.
Ellujäämine Maal
Need väljendid on radikaalsed, aga mitte enam šokeerivad. Neis ei ole midagi põhimõtteliselt uut. Need viivad lihtsalt äärmuseni selle, mis meiega juba praegu toimub. See, mis meile paistab tarbimiskapitalismi ettenägematu tagajärjena, demograafiline langus ja kliimakatastroof, on nende jaoks eesmärk. Nad tahavad seda protsessi tehnoloogia abil kiirendada. Vanad aktseleratsionistid unistasid hüppest edasi, utoopilisse tulevikku. Uued unistavad hüppest varemetesse ja kokkuvarisemisse, mille järel rusud jäävad tänapäeva feodaalidele või muutuvad tehisliku teadvuse hüppelauaks, et põgeneda kosmosesse ja jätta Maa surnuna maha.
Sellises maailmapildis ei ole vaja kliimamuutustega võidelda. Vastupidi, nende kiirendamisest võib saada vahend olemasoleva korra purustamiseks. Ellujäämine Maal ei ole enam väärtus, kui pilk on suunatud postinimlikku tulevikku või Marsi koloniseerimisse. Vastupidi, mida halvem on siin, seda parem.
Selle kuristiku servale oleme jõudnud majandusliku ebavõrdsuse kaudu. Käputäis inimesi käsutab absurdset rikkust, ning see annab neile absurdse ja kontrollimatu võimu, ilma järelevalveta ja vastutuseta. Nad ehitavad üles omaenda mütoloogia, et õigustada oma tegusid ja kujutleda maailma, kus kogutud varandus ostab neile üleloomulikkuse. Tehisintellekt peab aitama neil sinna jõuda, protsessi kiirendada ja võib-olla ka ise saada postinimliku tsivilisatsiooni lõppeesmärgiks.
Sellises maailmapildis ei ole vaja kliimamuutustega võidelda. Vastupidi, nende kiirendamisest võib saada vahend olemasoleva korra purustamiseks. Ellujäämine Maal ei ole enam väärtus, kui pilk on suunatud postinimlikku tulevikku või Marsi koloniseerimisse. Vastupidi, mida halvem on siin, seda parem.
Selle kuristiku servale oleme jõudnud majandusliku ebavõrdsuse kaudu. Käputäis inimesi käsutab absurdset rikkust, ning see annab neile absurdse ja kontrollimatu võimu, ilma järelevalveta ja vastutuseta. Nad ehitavad üles omaenda mütoloogia, et õigustada oma tegusid ja kujutleda maailma, kus kogutud varandus ostab neile üleloomulikkuse. Tehisintellekt peab aitama neil sinna jõuda, protsessi kiirendada ja võib-olla ka ise saada postinimliku tsivilisatsiooni lõppeesmärgiks.
Tagasi steppidesse, tagasi metsadesse
Nende ideoloogia ei ole terviklik ega loogiliselt läbistamatu. Selle hirmutav jõud peitub banaalsuses: see on juhuslike ideede kogum, mis on süsteemitult kokku kleebitud nagu harakas, kes korjab kokku kõik läikiva lihtsalt sellepärast, et see läigib.
Aga miski sellest ei ole paratamatu. Nende ideoloogia ei ole terviklik ega loogiliselt murdmatu. Selle hirmutav jõud peitub hoopis banaalsuses: see on juhuslike ideede kimp, mis on süsteemitult kokku kleebitud nagu harakas, kes korjab kokku kõik läikiva lihtsalt sellepärast, et see läigib.
Kogu see areng sunnib meid taas silmitsi seisma iidsete küsimustega: kes me oleme, kui mitte see? Kui anname tehnokraatliku mõistuse võimu masinatele, kes on meist paremad kõiges, mis meist siis alles jääb? Kas see on veel päriselt inimlik? Kas meile jääbki ainult see, mida tsivilisatsioon on sajandeid püüdnud alla suruda – olemise emotsionaalne ja bioloogiline raskus? Võib olla, kui anname kontori võtmed algoritmidele, pöördume eneselegi märkamatult tagasi sinna, kust tulime: steppidesse ja metsadesse, keskkondadesse, mille oleme sajandeid kestnud enesehävitusliku käitumisega peaaegu hävitanud.
Just tagasitee kaudu võime aimata, milline peaks olema tulevik, kus on võimalik elada. Tehnoloogia oligarhid tahavad kapitalismi, mitte demokraatiat. Võrdsus ohustab nende vabadust. Planeeti ja elu käsitlevad nad kulumaterjalina. Sellest üksi piisab, et hakata ehitama midagi muud.
Ent kõigepealt peame jälle inimesteks saama. Sest just selle eest oleme kogu aeg põgenenud. Kogu oma ajaloo vältel.
Aga miski sellest ei ole paratamatu. Nende ideoloogia ei ole terviklik ega loogiliselt murdmatu. Selle hirmutav jõud peitub hoopis banaalsuses: see on juhuslike ideede kimp, mis on süsteemitult kokku kleebitud nagu harakas, kes korjab kokku kõik läikiva lihtsalt sellepärast, et see läigib.
Kogu see areng sunnib meid taas silmitsi seisma iidsete küsimustega: kes me oleme, kui mitte see? Kui anname tehnokraatliku mõistuse võimu masinatele, kes on meist paremad kõiges, mis meist siis alles jääb? Kas see on veel päriselt inimlik? Kas meile jääbki ainult see, mida tsivilisatsioon on sajandeid püüdnud alla suruda – olemise emotsionaalne ja bioloogiline raskus? Võib olla, kui anname kontori võtmed algoritmidele, pöördume eneselegi märkamatult tagasi sinna, kust tulime: steppidesse ja metsadesse, keskkondadesse, mille oleme sajandeid kestnud enesehävitusliku käitumisega peaaegu hävitanud.
Just tagasitee kaudu võime aimata, milline peaks olema tulevik, kus on võimalik elada. Tehnoloogia oligarhid tahavad kapitalismi, mitte demokraatiat. Võrdsus ohustab nende vabadust. Planeeti ja elu käsitlevad nad kulumaterjalina. Sellest üksi piisab, et hakata ehitama midagi muud.
Ent kõigepealt peame jälle inimesteks saama. Sest just selle eest oleme kogu aeg põgenenud. Kogu oma ajaloo vältel.
Autorist
Stanislav Biler
(*1982), Tšehhi sotsioloog, kirjanik ja publitsist. Ta on õppinud sotsioloogiat ning rahvusvahelisi suhteid ja Euroopa uuringuid. Biler on avaldanud tekste väljaannetes Finmag, Respekt ja Hospodářské noviny. Praegu töötab ta veebiväljaandes Alarm. 2017. aasta sügisel ilmus tema romaan „Parim kandidaat” (tšehhi keeles „Nejlepší kandidát”), poliitiline satiir presidendikandidaat Jan Novakist. 2021. aastal avaldas ta romaani „Destruktsioon” (tšehhi keeles „Destrukce”), mis nomineeriti Magnesia Litera auhinnale. Lisaks on ta kirjutanud raamatu oma armastatud Brnost: „111 kohta Brnos, mida peab nägema”.
______________
See material on osa PERSPECTIVES 3 projektist – sõltumatu, konstruktiise ja paljutõotava ajakirjanduse uus suund. Projekti rahastab Euroopa Liit. Tekstis väljendatud arvamused ja seisukohad on autori(te) omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või Euroopa Hariduse ja Kultuuri Täitevasutuse (EACEA) vaateid või seisukohti. Euroopa Liit ja EACEA ei võta nende eest vastutust.
See material on osa PERSPECTIVES 3 projektist – sõltumatu, konstruktiise ja paljutõotava ajakirjanduse uus suund. Projekti rahastab Euroopa Liit. Tekstis väljendatud arvamused ja seisukohad on autori(te) omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või Euroopa Hariduse ja Kultuuri Täitevasutuse (EACEA) vaateid või seisukohti. Euroopa Liit ja EACEA ei võta nende eest vastutust.
