Narvamus

Mida me saaksime süüa väljäsuremise asemel

Illustreeris Elizaveta Iakovleva

Toidukriisi teema on viimasel ajal muutunud üha aktuaalsemaks: millised globaalsed sündmused kujutavad suurimat ohtu toiduvarudele, millised uuenduslikud lahendused võiksid inimkonnale abiks olla ning millised on alternatiivsed toiduallikad. Nendele küsimustele leiate vastused meie tekstist.

Viimastel aastatel on üha sagedamini kerkinud esile küsimus meie tsivilisatsiooni vastupidavusest globaalsetele katastroofidele – nii looduslikele kui ka inimtekkelistele. Tuumakeemiale spetsialiseerunud keemikuna otsustas Vojtěch Brínych oma teadmisi rakendada just selles valdkonnas. ALLFEDi (Alliance to Feed the Earth in Disasters – Katastroofides Maa Toitmise Liit) vabatahtlikuna osaleb ta kriisistsenaariumide puhul toiduga kindlustatuse tagamise strateegiate uurimises ja väljatöötamises.
Vojtěch, kuidas sa täpsemalt osaled mittetulundusühingu ALLFED tegevuses?
Liitusin ALLFEDi tegevusega vabatahtlikuna 2020. aasta veebruaris. Avaldust esitades arvasin, et minu erialased teadmised tuumakeemia vallas osutuvad eriti kasulikuks. Alguses osalesin vastupidavate toiduainete toiteväärtuse hindamises, mis viis toitumisstsenaariumite väljatöötamiseni päikesevalguse järsu vähenemise korral “Toitumine järsu päikesevalguse vähenemise stsenaariumides: ettekujutus tasakaalustatud toitumisest vastupidavatel toiduainetel” uurimistöö raames. Teadmised tuumakeemiast kulusid ära hiljem, eriti pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse, kui kirjutasin selgitusi selle kohta, millal tuleks kasutada jooditablette, millised on ioniseeriva kiirguse detektorite tüübid ja millal neid kasutada.
Miks tundub sulle just toidujulgeoleku valdkond eriti oluline?
Kaasaegne maailm seisab silmitsi enneolematute probleemidega, millest enamik on peamiselt põhjustatud inimtegevuse, mitte loodusõnnetuste poolt. See ohtlik pööre annab meile ka ainulaadse eelise: inimeste käitumist peaks olema lihtsam muuta kui loodusseadusi.

Toit ja vesi on inimese kõige põhilisemad vajadused. Ajalugu on täis näiteid tsivilisatsioonidest, mis varisesid kokku toidupuuduse tõttu, mida kiirendasid mitmesugused katastroofid. Kuigi tahaksime mõelda, et sellised õnnetused kuuluvad minevikku, on meie üleilmselt seotud tsivilisatsioon praegu nende riskide suhtes haavatavam kui kunagi varem. Üksainus kriis võib vallandada tõrgete ahela, millest ei ole enam võimalik taastuda. Minu eesmärk on aidata ennetada selliseid laastavaid sündmusi.
Organisatsiooni eesmärk on tagada inimestele kogu maailmas juurdepääs toitvatele toiduainetele ülemaailmsete katastroofide ajal. Kas saaksid kirjeldada, millised globaalsed sündmused võivad toidutarneid tõsiselt häirida?
Meie keskendume peamiselt viiele stsenaariumile. Esimene on päikesekiirguse järsk vähenemine, mis võib olla põhjustatud asteroidide või komeetide langemisest, tuumasõjast või vulkaanipursetest. Teine on kaasaegse infrastruktuuri haavatavus, näiteks päikesetormide, kõrgelt tekitatud elektromagnetimpulsside, tuuma- või küberrünnakute tõttu. Kolmas on tehnoloogilised ja bioloogilised riskid, nagu bioterrorism või laborilekete kaudu levivad patogeenid. Neljas hõlmab põllumajanduse katastroofe, sealhulgas ülitugevate umbrohtude või taimede superhaiguste ilmnemist, kasulike mullamikroorganismide massilist hävimist või tolmeldajate populatsiooni järsku vähenemist. Viies on äärmuslikud ilmastikunähtused, mis on seotud kliimamuutustega.

Lisaks on võimalik süvamere ringluse lagunemine, mis on varem juba aset leidnud ja põhjustanud ühe kontinendi temperatuuri languse umbes 10 kraadi võrra kümnendi jooksul. Samuti võib märkimisväärne globaalne soojenemine 5–10 kraadi võrra, kuigi see toimub aeglasemalt kui teised meie käsitletavad katastroofid, tõsiselt häirida toiduvarustust.
Kui üks neist katastroofidest peaks juhtuma, kui palju aega on meil alternatiivsete toodete või lähenemisviiside rakendamiseks?
Äärmuslike katastroofide ajal on aega vähe. Päikesevalguse järsu vähenemise stsenaariumi korral hakkab saak mõne kuu jooksul kaduma, mis tähendab, et sel perioodil tuleb reageerida. Kriitilise infrastruktuuri kokkuvarisemise korral tuleb reageerida esimese kolme päeva jooksul, eriti kui see puudutab joogiveevarustussüsteeme.
COVID-19 pandeemia ajal oleme näinud ootamatuid tagajärgi: tarnehäired, tühjad supermarketite riiulid, tööjõupuudus ja saagikadu. Arvestades, et tulevikus võib aset leida veelgi tõsisemaid katastroofe, milliseid strateegiaid peaksime juba praegu kasutama, et toidupuuduseks valmistuda?
Selleks, et toidupuuduseks valmistuda, on vaja valmisolekut valitsuste ja vabaühenduste tasandil. Tuleks välja töötada reageerimisplaanid, mis on sarnased muude ohtude, näiteks tsunamide või üleujutuste puhul kehtivatega. On vaja varuda toitu, seemneid, väetisi ja seadmeid. Investeeringud jätkusuutlikesse tootesüsteemidesse ja kiiretesse ehitustehnoloogiatesse on olulised. Seadusandlus võiks toetada merevetikate kasvatamist, taimejääkidest suhkrute tootmist ja maagaasi valguks muundamist.

Vajalikud on aktiivsemad riskihindamise tööriistad. Tuleb tugevdada luure- ja hoiatusvõimekust, et valitsustel oleks ülevaade globaalsetest trendidest ja sündmustest. Riskianalüüs ja prioriteetide seadmine peavad toimuma erinevate ministeeriumide koostöös. Vastupidavusplaanid peaksid hõlmama peamisi katastroofistsenaariume, mille alusel tuleks koostada riiklik toidujulgeoleku strateegia. Samuti tuleks koostada kavad põllumajandustehnika kütuse tagamiseks, et see toimiks pikaajaliselt ka juhul, kui turgu enam ei eksisteeri.
Kas te juba teete tulevaste otsuste kavandamiseks koostööd poliitikakujundajate, valdkonna juhtide või kogukondadega? Kuidas nad teie ettepanekutele reageerivad?
Teeme poliitikakujundajatega koostööd avaliku poliitika rakendamiseks, et suurendada vastupanuvõimet ülemaailmsetele toidukriisidele, sealhulgas tehes otseinvesteeringuid teadus- ja arendustegevusse ning kiirreageerimiskavade rakendamisse. Samuti teeme koostööd võtmetähtsusega tööstusharu tegelastega, et laiendada võimalusi jätkusuutlikkuse seisukohast oluliste tehnoloogiate arendamiseks, näiteks toodete tootmiseks mõeldud kiire ehituse pilootprojektide kaudu.

Kuigi me toetame ohtude ennetamise jõupingutusi, keskendub ALLFED peamiselt leevendusstrateegiatele, mis võivad olla hindamatud mitte ainult ülemaailmsete katastroofide, vaid ka riiklike või piirkondlike hädaolukordade ajal. Paljud „jätkusuutlikud tooted” on ka stabiilsemad.
Samuti oleks oluliseks võrdne juurdepääs toidule, sõltumata sissetulekust ja elukohast. Kuidas see praktikas juhtuda võiks, eriti katastroofilise stsenaariumi korral, kus valitseks kaos ja ebakindlus, või riikides, kus juurdepääs toidule pole tänapäeval ilmne?
Globaalsel kaubandusturul võib olla keeruline tagada rahvusvahelist koostööd ja hankimist viisil, mis tooks kasu kõigile. Läbi ajaloo on kriisiolukordades arvukalt kordi ekspordikeelde kehtestatud, mis on olukorda vaid hullemaks teinud. Meie uuringu kohaselt on võimalik kõiki toita. Me saame luua süsteeme, mis muudavad selle võimalikuks, kuid ainult siis, kui turg töötab. Loodame, et teave sellistest kogemustest motiveerib valitsusi tegema õigeid samme.

Mõned asjad, mida kõik riigid saaksid oma elanikkonna aitamiseks ülemaailmse näljahäda korral teha, isegi kui nad ei suuda toota jätkusuutlikke tooteid, on loomakasvatuses ja biokütusetööstuses kasutatavate toodete ümbersuunamine inimtoiduks ning varude säästev haldamine. Selline ratsionaliseerimine võib kõlada ebaintuitiivselt, kuid Teise maailmasõja ajal just see parandas Suurbritannias keskmise elanikkonna toitumisnäitajaid, kuna see võimaldas vaesematel inimestel pääseda ligi paremale toidule.
Kas sa oled ise proovinud alternatiivseid energiaallikaid? Mis maitse neil on?
Nisu, raps, kartul ja peet on head näited külmakindlatest taimedest, mida saab viia ekvaatorile lähemale. Vastupidavateks toiduaineteks on ka merevetikad ja seened. Ma arvan, et enamik meist on neid proovinud.

Samas oli kõige ainulaadsem vastupidav toiduallikas, mida ma proovinud olen, lehevalgu kontsentraat. Selle valmistamine on üllatavalt lihtne. Alustada võib söödavatest lehtköögiviljadest, näiteks spinatist või kapsast. Need tuleb purustada vedelaks, seejärel eraldada tahked osad läbi kanga ning vedelikku keeta umbes minut. Kui moodustuvad tahked valgutükid, siis need tuleb jälle kanga kaudu kurnata – ja tulemuseks on elastne toiduvorm.
Artikli autor on Ester Dobiašová, kes on juba kümme aastat kirjutanud veebiajakirjale JÁDU.
Tõlge tšehhi keelest ukraina keelde: Irina Zabijaka.
Tõlge eesti keelde: Angelina Gruzdeva.
______________

See material on osa PERSPECTIVES 2 projektist – sõltumatu, konstruktiise ja paljutõotava ajakirjanduse uus suund. Projekti rahastab Euroopa Liit. Tekstis väljendatud arvamused ja seisukohad on autori(te) omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või Euroopa Hariduse ja Kultuuri Täitevasutuse (EACEA) vaateid või seisukohti. Euroopa Liit ja EACEA ei võta nende eest vastutust.
EE Perspectives