Illustreeris Daria Taranzhina
Suured tekstiilivabrikud on suletud, kuid mood Eestis pole kadunud — see muutub. Mahu ja kiiruse asemel astuvad esile jätkusuutlikkus, väljendusrikkus ja vastutus. See materjal käsitleb projekte, inimesi ja sündmusi, mis kujundavad Eesti uut moekultuuri.
Tekstiilitootmine on Eestis arenenud alates 19. sajandist ning 20. sajandil, Nõukogude Liidu ajal, muutus see osaks suuremast tööstussüsteemist. Suured vabrikud Narvas, Tallinnas ja Tartus tootsid kangaid ja rõivaid kogu NSV Liidu jaoks. Turumajandusele ülemineku, varasemate majandussidemete kokkuvarisemise, erastamise ja tehnoloogilise mahajäämuse tõttu hakkas tekstiilitööstus riigis aga kiiresti langema. 2010. aastaks olid peaaegu kõik suured tehased suletud, sealhulgas legendaarne Kreenholm. Kangaste ja rõivaste masstootmine Eestis praktiliselt kadus.
Sarnast olukorda täheldati kogu Euroopas: alates 20. sajandi lõpust hakkas massiline tekstiili- ja rõivatootmine kiiresti vähenema. Tuhanded tehased suleti, eriti riikides, kus tööjõud on kallis ja keskkonna- ning töötingimuste nõuded ranged. Tootmine on nihkunud Aasiasse, kus tööjõud on odavam, keskkonnapiirangud on minimaalsed või puuduvad üldse ning logistika on integreeritud globaalsetesse tarneahelatesse. Kuid koos majandusliku kasuga said järjest nähtavamaks ka negatiivsed tagajärjed: saastatus, tööjõu ärakasutamine, ressursside kurnamine ja tekstiilijäätmete kasv — nii tootmise kui ka tarbimise järel.
Kui hakati paremini mõistma kogusel, kiirusel ja kulude vähendamisel põhineva mudeli tagajärgi, hakkas mitmes riigis, sealhulgas Eestis, arenema jätkusuutliku disaini suund. See lähenemine mõtestab rõiva teekonna uuesti läbi — alates ideest kuni kandmiseni — pidades silmas töötingimusi, kasutusiga ja kahjuliku mõju vähendamist, säilitades samas mugavuse, esteetika ja kättesaadavuse. Kuigi Eestis enam massilist rõivatootmist ei toimu, mõjutavad kohalikud disainerid, teadlased, õppejõud ja tudengid jätkuvalt moemaailma, arendades jätkusuutlikke praktikaid, õpetades, ühendades ning pakkudes alternatiivseid lähenemisi.
Üks Eesti olulisemaid panuseid jätkusuutlikku moodi on UPMADE® süsteem, mille töötas välja disainer ja teadlane Reet Aus. Traditsioonilises tootmises läheb ligikaudu 18% tekstiili raisku; UPMADE® võimaldab aga muuta need jäätmed ressursiks ning luua neist uusi kvaliteetseid tooteid. Süsteemi on rakendatud erinevate riikide tehastes ning seda arendatakse aktiivselt ka digisuunal, et suurendada tarneahelate läbipaistvust ja parandada tootmisjäätmete haldust.
Reet Aus ei ole mitte ainult doktorikraadiga disainer, vaid ka aktivist, kes juhib tähelepanu moetööstuse süsteemsetele probleemidele. Üheks tema aktivismi vormiks on dokumentaalfilm „Out of Fashion“, mille režissöörid on Jaak Kilmi ja Lennart Laberenz. Kaamera jälgib Reeti teekonda Tallinnast Euroopa moelavadeni näidates, kuidas globaalne moesüsteem tegelikult toimib, ja millist mõju see avaldab inimestele ja keskkonnale, läbi Lõuna-Ameerika puuvillapõldude ja Bangladeshi massitootmisvabrikute. Filmi „Out of Fashion“ kasutatakse aktiivselt haridusprogrammides ja avalikes aruteludes probleemi mõistmise ja lahenduste leidmise vahendina.
Jätkusuutlik lähenemine on üha rohkem esindatud Eesti moe- ja tekstiilhariduses. Tallinna Tehnikaülikoolis on tekstiili- ja rõivatootmise tehnoloogia õppekava. Eesti Kunstiakadeemia (EKA) koolitab moe-, tekstiili-, tööstus- ja keskkonnadisainereid, pöörates erilist tähelepanu ringmajandusele, teadlikule materjalivalikule ja toote elutsüklile. 2024. aastal avati akadeemias ringdisaini magistriõppekava. Akadeemia juures tegutseb ka jätkusuutliku disaini ja materjalide labor DiMa: siin viiakse läbi rahvusvahelisi projekte, mis on seotud taaskasutamise, rõivaste eluea pikendamise ja tekstiili ümbertöötlemisega; sealhulgas jätkub ka rakenduslik ja teaduslik töö UPMADE® süsteemi arendamiseks.
Teine haridus- ja kultuurikeskus, mis aktiivselt arendab jätkusuutliku moe teemat, on Tartus asuv Pallase kunstikool. Koostöös Loomeettevõtluse Keskuse ja Tartu Ülikooli Kultuuriakadeemiaga toimub siin igal aastal Estonian Fashion Festival — kolmepäevane sündmus, mis toob kokku tudengeid ja professionaalseid disainereid, kes töötavad jätkusuutlikkus võtmes.
Olulist rolli jätkusuutliku disainikultuuri kujundamisel mängib ka DisainiÖÖ festival, mis toimub juba kahe aastakümne vältel igal sügisel Tallinnas. Selle temaatika ulatub ökoloogilistest materjalidest ja roheinnovatsioonidest kuni tehisintellekti, sotsiaalse keskkonna ja rohepesu kriitikani. Festivali korraldajaks on Eesti Disainerite Liit (EDL), mis ühendab üle 180 disainispetsialisti. Organisatsiooni peamine eesmärk ei ole mitte tootmismahtude kasvatamine, vaid disaini rolli ümbermõtestamine kui kultuuri, tehnoloogia ja vastutustundliku ettevõtluse ühendav lüli.
Narva on samuti oluline osa Eestis arenevast jätkusuutliku moe dialoogist. Siin toimub festival Ida Mood, mis kasvas välja kohalikust algatusest ja on inspireeritud linna tekstiilialasest minevikust. Projekti meeskond töötab jätkusuutliku moe teemal, luues ruumi, kus kohtuvad noored disainerid ja kohalikud elanikud. Ida Mood uurib, kuidas mood saab olla ühtaegu kaasaegne ja väljendusrikas, jäädes samas keskkonnasõbralikuks ja eetiliseks. Festivali kavas on Eesti disainerite moeetendused, loengud ja Swap Pidu ehk avalik riiete vahetuspidu, kus esemed saavad uue elu ning mood muutub suhtluse, eksperimenteerimise ja tarbimise ümbermõtestamise ajendiks.
Need näited on vaid osa laiemast moemaailma muutumisest, mis toimub Eestis. Kuigi suur tekstiilitootmine on jäänud minevikku, vaadeldakse seda üha enam kui osa professionaalsest ja kultuurilisest pärandist. Sellel vundamendil sünnivad uued ideed, algatused ja õppevormid, mis kujundavad teistsugust lähenemist moele, kus loovus on ühendatud vastutusega ja praktilisus ei välista väljendusrikkust. Disainerid, tudengid, teadlased ja aktivistid juhivad seda protsessi: nad otsivad jätkusuutlikke lahendusi, viivad need ellu ja jagavad kogemusi.
Jätkusuutlikkus moes ei avaldu ainult professionaalses keskkonnas — see puudutab ka meie igapäevast suhestumist rõivastega. Keegi teeb teadlikke ostuotsuseid ja valib ainult seda, mida tõesti vajab; keegi hoolitseb oma rõivaste eest, pikendab nende eluiga, parandab neid või annab edasi; mõned toetavad neid, kes loovad moodi, austades tööd, ressursse ja autorlust, ning väldivad teadlikult rõivaid, mis põhinevad ekspluateerimisel ja tootmisel iga hinna eest.
Jätkusuutlik mood ei ole trend, vaid viis olla tähelepanelik: enda, teiste ja planeedi suhtes.
Sarnast olukorda täheldati kogu Euroopas: alates 20. sajandi lõpust hakkas massiline tekstiili- ja rõivatootmine kiiresti vähenema. Tuhanded tehased suleti, eriti riikides, kus tööjõud on kallis ja keskkonna- ning töötingimuste nõuded ranged. Tootmine on nihkunud Aasiasse, kus tööjõud on odavam, keskkonnapiirangud on minimaalsed või puuduvad üldse ning logistika on integreeritud globaalsetesse tarneahelatesse. Kuid koos majandusliku kasuga said järjest nähtavamaks ka negatiivsed tagajärjed: saastatus, tööjõu ärakasutamine, ressursside kurnamine ja tekstiilijäätmete kasv — nii tootmise kui ka tarbimise järel.
Kui hakati paremini mõistma kogusel, kiirusel ja kulude vähendamisel põhineva mudeli tagajärgi, hakkas mitmes riigis, sealhulgas Eestis, arenema jätkusuutliku disaini suund. See lähenemine mõtestab rõiva teekonna uuesti läbi — alates ideest kuni kandmiseni — pidades silmas töötingimusi, kasutusiga ja kahjuliku mõju vähendamist, säilitades samas mugavuse, esteetika ja kättesaadavuse. Kuigi Eestis enam massilist rõivatootmist ei toimu, mõjutavad kohalikud disainerid, teadlased, õppejõud ja tudengid jätkuvalt moemaailma, arendades jätkusuutlikke praktikaid, õpetades, ühendades ning pakkudes alternatiivseid lähenemisi.
Üks Eesti olulisemaid panuseid jätkusuutlikku moodi on UPMADE® süsteem, mille töötas välja disainer ja teadlane Reet Aus. Traditsioonilises tootmises läheb ligikaudu 18% tekstiili raisku; UPMADE® võimaldab aga muuta need jäätmed ressursiks ning luua neist uusi kvaliteetseid tooteid. Süsteemi on rakendatud erinevate riikide tehastes ning seda arendatakse aktiivselt ka digisuunal, et suurendada tarneahelate läbipaistvust ja parandada tootmisjäätmete haldust.
Reet Aus ei ole mitte ainult doktorikraadiga disainer, vaid ka aktivist, kes juhib tähelepanu moetööstuse süsteemsetele probleemidele. Üheks tema aktivismi vormiks on dokumentaalfilm „Out of Fashion“, mille režissöörid on Jaak Kilmi ja Lennart Laberenz. Kaamera jälgib Reeti teekonda Tallinnast Euroopa moelavadeni näidates, kuidas globaalne moesüsteem tegelikult toimib, ja millist mõju see avaldab inimestele ja keskkonnale, läbi Lõuna-Ameerika puuvillapõldude ja Bangladeshi massitootmisvabrikute. Filmi „Out of Fashion“ kasutatakse aktiivselt haridusprogrammides ja avalikes aruteludes probleemi mõistmise ja lahenduste leidmise vahendina.
Jätkusuutlik lähenemine on üha rohkem esindatud Eesti moe- ja tekstiilhariduses. Tallinna Tehnikaülikoolis on tekstiili- ja rõivatootmise tehnoloogia õppekava. Eesti Kunstiakadeemia (EKA) koolitab moe-, tekstiili-, tööstus- ja keskkonnadisainereid, pöörates erilist tähelepanu ringmajandusele, teadlikule materjalivalikule ja toote elutsüklile. 2024. aastal avati akadeemias ringdisaini magistriõppekava. Akadeemia juures tegutseb ka jätkusuutliku disaini ja materjalide labor DiMa: siin viiakse läbi rahvusvahelisi projekte, mis on seotud taaskasutamise, rõivaste eluea pikendamise ja tekstiili ümbertöötlemisega; sealhulgas jätkub ka rakenduslik ja teaduslik töö UPMADE® süsteemi arendamiseks.
Teine haridus- ja kultuurikeskus, mis aktiivselt arendab jätkusuutliku moe teemat, on Tartus asuv Pallase kunstikool. Koostöös Loomeettevõtluse Keskuse ja Tartu Ülikooli Kultuuriakadeemiaga toimub siin igal aastal Estonian Fashion Festival — kolmepäevane sündmus, mis toob kokku tudengeid ja professionaalseid disainereid, kes töötavad jätkusuutlikkus võtmes.
Olulist rolli jätkusuutliku disainikultuuri kujundamisel mängib ka DisainiÖÖ festival, mis toimub juba kahe aastakümne vältel igal sügisel Tallinnas. Selle temaatika ulatub ökoloogilistest materjalidest ja roheinnovatsioonidest kuni tehisintellekti, sotsiaalse keskkonna ja rohepesu kriitikani. Festivali korraldajaks on Eesti Disainerite Liit (EDL), mis ühendab üle 180 disainispetsialisti. Organisatsiooni peamine eesmärk ei ole mitte tootmismahtude kasvatamine, vaid disaini rolli ümbermõtestamine kui kultuuri, tehnoloogia ja vastutustundliku ettevõtluse ühendav lüli.
Narva on samuti oluline osa Eestis arenevast jätkusuutliku moe dialoogist. Siin toimub festival Ida Mood, mis kasvas välja kohalikust algatusest ja on inspireeritud linna tekstiilialasest minevikust. Projekti meeskond töötab jätkusuutliku moe teemal, luues ruumi, kus kohtuvad noored disainerid ja kohalikud elanikud. Ida Mood uurib, kuidas mood saab olla ühtaegu kaasaegne ja väljendusrikas, jäädes samas keskkonnasõbralikuks ja eetiliseks. Festivali kavas on Eesti disainerite moeetendused, loengud ja Swap Pidu ehk avalik riiete vahetuspidu, kus esemed saavad uue elu ning mood muutub suhtluse, eksperimenteerimise ja tarbimise ümbermõtestamise ajendiks.
Need näited on vaid osa laiemast moemaailma muutumisest, mis toimub Eestis. Kuigi suur tekstiilitootmine on jäänud minevikku, vaadeldakse seda üha enam kui osa professionaalsest ja kultuurilisest pärandist. Sellel vundamendil sünnivad uued ideed, algatused ja õppevormid, mis kujundavad teistsugust lähenemist moele, kus loovus on ühendatud vastutusega ja praktilisus ei välista väljendusrikkust. Disainerid, tudengid, teadlased ja aktivistid juhivad seda protsessi: nad otsivad jätkusuutlikke lahendusi, viivad need ellu ja jagavad kogemusi.
Jätkusuutlikkus moes ei avaldu ainult professionaalses keskkonnas — see puudutab ka meie igapäevast suhestumist rõivastega. Keegi teeb teadlikke ostuotsuseid ja valib ainult seda, mida tõesti vajab; keegi hoolitseb oma rõivaste eest, pikendab nende eluiga, parandab neid või annab edasi; mõned toetavad neid, kes loovad moodi, austades tööd, ressursse ja autorlust, ning väldivad teadlikult rõivaid, mis põhinevad ekspluateerimisel ja tootmisel iga hinna eest.
Jätkusuutlik mood ei ole trend, vaid viis olla tähelepanelik: enda, teiste ja planeedi suhtes.
Sarnast olukorda täheldati kogu Euroopas: alates 20. sajandi lõpust hakkas massiline tekstiili- ja rõivatootmine kiiresti vähenema. Tuhanded tehased suleti, eriti riikides, kus tööjõud on kallis ja keskkonna- ning töötingimuste nõuded ranged. Tootmine on nihkunud Aasiasse, kus tööjõud on odavam, keskkonnapiirangud on minimaalsed või puuduvad üldse ning logistika on integreeritud globaalsetesse tarneahelatesse. Kuid koos majandusliku kasuga said järjest nähtavamaks ka negatiivsed tagajärjed: saastatus, tööjõu ärakasutamine, ressursside kurnamine ja tekstiilijäätmete kasv — nii tootmise kui ka tarbimise järel.
Kui hakati paremini mõistma kogusel, kiirusel ja kulude vähendamisel põhineva mudeli tagajärgi, hakkas mitmes riigis, sealhulgas Eestis, arenema jätkusuutliku disaini suund. See lähenemine mõtestab rõiva teekonna uuesti läbi — alates ideest kuni kandmiseni — pidades silmas töötingimusi, kasutusiga ja kahjuliku mõju vähendamist, säilitades samas mugavuse, esteetika ja kättesaadavuse. Kuigi Eestis enam massilist rõivatootmist ei toimu, mõjutavad kohalikud disainerid, teadlased, õppejõud ja tudengid jätkuvalt moemaailma, arendades jätkusuutlikke praktikaid, õpetades, ühendades ning pakkudes alternatiivseid lähenemisi.
Kui hakati paremini mõistma kogusel, kiirusel ja kulude vähendamisel põhineva mudeli tagajärgi, hakkas mitmes riigis, sealhulgas Eestis, arenema jätkusuutliku disaini suund. See lähenemine mõtestab rõiva teekonna uuesti läbi — alates ideest kuni kandmiseni — pidades silmas töötingimusi, kasutusiga ja kahjuliku mõju vähendamist, säilitades samas mugavuse, esteetika ja kättesaadavuse. Kuigi Eestis enam massilist rõivatootmist ei toimu, mõjutavad kohalikud disainerid, teadlased, õppejõud ja tudengid jätkuvalt moemaailma, arendades jätkusuutlikke praktikaid, õpetades, ühendades ning pakkudes alternatiivseid lähenemisi.
Tõlge: Angelina Gruzdeva
______________
See material on osa PERSPECTIVES 2 projektist – sõltumatu, konstruktiise ja paljutõotava ajakirjanduse uus suund. Projekti rahastab Euroopa Liit. Tekstis väljendatud arvamused ja seisukohad on autori(te) omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või Euroopa Hariduse ja Kultuuri Täitevasutuse (EACEA) vaateid või seisukohti. Euroopa Liit ja EACEA ei võta nende eest vastutust.
See material on osa PERSPECTIVES 2 projektist – sõltumatu, konstruktiise ja paljutõotava ajakirjanduse uus suund. Projekti rahastab Euroopa Liit. Tekstis väljendatud arvamused ja seisukohad on autori(te) omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või Euroopa Hariduse ja Kultuuri Täitevasutuse (EACEA) vaateid või seisukohti. Euroopa Liit ja EACEA ei võta nende eest vastutust.