Poliitika ühistranspordi valdkonnas on poliitika LGBTQ+ suhtes: sümbiootiline seos liikuvuse ja kvääridentiteedi vahel

Linnu kujutatakse sageli kohtadena, kus on koondunud LGBTQ+ sotsiaalne, kultuuriline ja erootiline infrastruktuur ning kus kväär-inimesed leiavad varjupaiga sageli heteronormatiivsest perekesksest keskkonnast, mis on tavaliselt seotud väiksemate asulate ja maapiirkondadega. Kuigi binaarsust „kväär-linn” ja „heteroseksuaalne küla” on geograafid ja teised sotsiaalteadlased kritiseerinud üldnimetuse „metronormatiivsus” all, jäävad linnad siiski ruumideks, kus asuvad suured gei- ja lesbibaarid, soovahetuse kliinikud, kväär-aktivistide vabaühendused ning kohad, kus LGBTQ+ inimesed tunnevad end turvaliselt kohtingutel, tööotsingul ja muudes igapäevaelu olukordades.

Mitmetel põhjustel, sealhulgas sageli suurtes linnades taskukohase eluaseme puudumise tõttu, elab palju Euroopa LGBTQ+ kogukonda väljaspool suuri metropole ehk „kväär-keskusi“. Kuigi kväär-ruumid tekivad kõikjal, sealhulgas maapiirkondades, ja ei sõltu ainult formaalselt eraldatud LGBTQ+ infrastruktuurist, jääb enamik sugulise ja soolise vähemuse liikmeid siiski mingil määral sõltuvaks linnadest. Seda sõltuvust põhjustavad mitmed tegurid: soov külastada sõpru, käia kväär-kohvikutes ja -baarides, kogeda kuuluvustunnet, saada spetsialiseeritud tervisehoiuteenuseid jne. Võib öelda, et maapiirkondades elav LGBTQ+ elanikkond sõltub oma heaolu tagamiseks linnadest rohkem kui nende „heteroseksuaalsed analoogid“.

See „linn–küla“ dünaamika ja linnadele sõltuvus muudavad kväär-subjekte eriti tundlikuks liikuvusküsimuste suhtes: autojuhtimise, rongiga sõitmise või lennukiga reisimise võimalus tähendab võimalust liituda uute kväär-kogukondadega ja teostada oma identiteeti. Usaldusväärne, taskukohane ja sagedane transpordi infrastruktuur soodustab sümbiootselt kväär-identiteedi kujunemist mittemetropoolsetes piirkondades.

Transpordi Infrastruktuuri tagamine muutub eriti keeruliseks Euroopa postsotsialistlikes riikides. Enamik ELi postsotsialistlikke riike sõltub transporti valdkonnas tugevalt autodest, mis on saanud isikliku vabaduse ja autonoomia sümboliks, mis varasemate režiimide ajal oli piiratud. 1990. ja 2000. aastate alguses kogesid Euroopa postsotsialistlikud riigid järsku autostumise kasvu, aktiivseid investeeringuid teede ehitamisse ning alainvesteeringuid ühistranspordi infrastruktuuri, näiteks raudteedesse.

Need ajaloolised transpordi protsessid on mõjutanud ka LGBTQ+ kogukonda. Mõned minu uurimuses osalejad tõid välja, et auto omamine on seotud isikliku vabadusega ning võimaldab oma seksuaalset identiteeti iseseisvamalt elada. Näiteks intervjueerisin Timi – umbes kahekümneviieaastast kväär-meest, kes elab väikeses külas vanematega, kuid sõidab sageli pealinna sõpradega kohtumiseks. Tema jaoks on autojuhtimine osa ka tema strateegiast tulla välja pere ees:

Minu etnograafiliste välitööde käigus mitmes Euroopa riigis, kus uurisin muu hulgas LGBTQ+ liikuvuspraktikaid maapiirkondades, kohtasin üsna palju inimesi, kellel puudus juhiluba. Kuigi kvantitatiivsed uuringud ei viita LGBTQ+ hulgas auto omamise madalamale tasemele, väärivad kuuldud lood tähelepanu.

Näiteks rääkisin lesbilisest naisest, kes ei saa tihti oma tüdruksõpra teises linnas külastada, kuna ei ole autokooli lõpetanud. Ta tundis end kohaliku autokooli juhendaja tõttu hirmutatuna. Tema sõnul oli juhendaja „macho“ ja tekitas talle ebamugavust peente kommentaaridega tema välimuse kohta. Juhiloa saamise protsess eeldab intensiivset koosolemist piiratud ruumis juhendajaga. Selline tihe suhtlus võib olla hirmutav kväär-inimestele, kelle keha mõnikord ei mahu normidesse. Veelgi enam, üldine hirm kväärihaatuse, vägivalla ja ahistamise ees takistab mõnel minu uurimuses osalenud inimesel end juhendajate läheduses enesekindlalt tundmast.

Ja mitte ainult autokoolidega seotud probleemide tõttu, mida mõned mainisid, on LGBTQ+ inimesed sageli majanduslikult haavatavamad kui heteronormatiivne elanikkond, mis piirab nende ligipääsu auto omamisele ja muudab nad sõltuvaks ühistranspordist, jalgratastest ja jalgsi liikumisest:

Turvalisuse probleem, nagu näitas minu uurimus ja teised tööd (nt Weintrob jt, 2021), ilmneb kui emotsionaalne hind, mida paljud kväär-inimesed peavad maksma, kasutades ühistransporti. Rongide, busside ja teiste transpordivahendite ootealad ning ise sõidukite salongid osutuvad tihti LGBTQ+ inimeste jaoks vaenulikeks ja ebaturvalisteks, eriti kogukonna kõige haavatavamate liikmete jaoks. On rohkesti tõendeid – nii ametlikult registreeritud kui ka mitteregistreeritud – verbaalsete (ja füüsiliste) rünnakute kohta kaasreisijatelt ja transpordi töötajatelt poolt.

Lisaks on postsotsialistlikes riikides maapiirkondadega ühendav transporditeenus (rongid ja bussid) sageli piiratud ja ei tööta hilisõhtustel tundidel. Samas on just ööelu linnades sageli kõige turvalisem aeg LGBTQ+ vähemuste esindajatele oma seksuaalsuse uurimiseks, kuna see annab tunde „peidus olemisest” enamuse eest. See tekitab tõsise probleemi neile, kes sõltuvad ühistranspordist: neil tuleb öösel pikalt oodata, näiteks rongi peale klubist lahkudes. Loomulikult ei eksisteeri sellised transpordiraskused ainult LGBTQ+ jaoks, kuid sageli kogevad nad neid eriti teravalt ja intensiivselt.

Ma pakun neli suunda, mis võimaldaksid sümbiootselt ühendada (eelkõige maapiirkondade) LGBTQ+ huvid ja transpordipoliitika postsotsialistlikes ELi riikides. Arvestades ühistranspordi infrastruktuuri nappust nendes riikides ja liigset sõltuvust autodest, ei tohiks juurdepääs juhilubadele ja autodele olla piiratud. Autokoolides võiks läbi viia LGBTQ+-teadlikkuse koolitusi, et luua kaasav õppekeskkond. Transpordiministeeriumid võiksid hakata väljastama „LGBTQ+-sõbralike“ autokoolide sertifikaate. Lisaks, et vähendada majanduslikke tõkkeid, võiksid olulise panuse anda kogukonnast alguse saanud LGBTQ+-suunitlusega autode jagamise rakendused.

LGBTQ+ turvalisuse tagamiseks ühistranspordis on vaja personali poolt põhjalikumat järelevalvet transpordiruumide üle. Samuti peaksid transporditöötajad, näiteks rongisaatjad, läbima LGBTQ+ teadlikkuse koolitusi. Ühistranspordiettevõtted võiksid mõelda laiemalt, luues näiteks LGBTQ+ turvalisuse tugitelefoni ja üle vaadates transpordivahendite disaini. Lisaks tuleks suurendada sõitude sagedust, ka öisel ajal, et paremini arvestada LGBTQ+ inimeste erinevate transpordivajaduste ja ajarütmidega.

Lõpuks on LGBTQ+ infrastruktuuri detsentraliseerimine võtmetähtsusega. Sageli pakuvad just teised, formaalselt kväär-teemaga mitteseotud vabaühendused ja kultuuriasutused maapiirkondades kväär-ruume ning omandavad sellega mitteformaalseid LGBTQ+ sõbralikke kohti. Sellised mitteformaalsed ruumid tuleks „kaardistada“ ja lisada riiklike LGBTQ+ strateegiate hulka.

Transpordipoliitika on samal ajal ka kväär-poliitika ning sellele tuleks läheneda just nii LGBTQ+ organisatsioonide kui ka teiste institutsioonide poolt. Lihtne liikumine ruumis ja ajas tähendab lihtsat ligipääsu kväär-kogukondadele ja teenustele, mis on vajalikud enda identiteedi täielikuks ja vabaavastavaks uurimiseks.

______________

See material on osa PERSPECTIVES 2 projektist – sõltumatu, konstruktiise ja paljutõotava ajakirjanduse uus suund. Projekti rahastab Euroopa Liit. Tekstis väljendatud arvamused ja seisukohad on autori(te) omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või Euroopa Hariduse ja Kultuuri Täitevasutuse (EACEA) vaateid või seisukohti. Euroopa Liit ja EACEA ei võta nende eest vastutust.