Intellektuaalsetes ja ajakirjanduslikes ringkondades räägitakse üha enam poliitika tagasitulekust ja koos sellega ka ajaloo naasmisest. Läänelikust vaatenurgast paistis nn ajaloo lõpp pigem kui vahepaus, mida katab magus nostalgia. Tšehhi kontekstis sulandub see tunne küll üleminekuaastate entusiasmiga, kuid üks tollase ajastu ideelistest päranditest elab meiega siiani edasi – nimelt arusaam jätkusuutlikust arengust kui ajaloo lõpust.
Kuidas sai jätkusuutlikkus ülemaailmsete muutuste tööriistast üldiseks sildiks? Ja mida see räägib meie olevikust ja tulevikust?
Kuidas sai jätkusuutlikkus ülemaailmsete muutuste tööriistast üldiseks sildiks? Ja mida see räägib meie olevikust ja tulevikust?
Kui varem jäi jätkusuutlik areng pigem varju või suruti see (neo)liberaalse majandusloogika alla, siis täna kohtame seda mõistet igal sammul. „Jätkusuutlikkuse“ sildi all müüakse kõike: alates lemmikbrändist kuni paradiisisaarteni teisel pool maailma. Tundub, et ainuüksi terminist greenwashing enam ei piisa, et kogu seda kahtlast praktikat kokku võtta.
Aga kuidas üldse idee jätkusuutlikkuse alguse sai?
Mõistest “jätkusuutlikkus” saavad paljud erinevalt aru. Sageli aetakse seda segamini nn projekti jätkusuutlikkusega ehk olukorraga, kus toetuse saanud organisatsioon peab suutma projekti veel mõnda aega ise üleval hoida pärast rahastuse lõppu. Selline definitsioon erineb aga märkimisväärselt sellest, kuidas on jätkusuutlikkust mõistetud rahvusvahelisel tasandil.
Alusdokumentides – Rooma Klubi aruandes „Kasvu piirid“ (1972) ja ÜRO raportis „Meie ühine tulevik“ (1987) – seostati jätkusuutlik areng eelkõige teadlikkusega sellest, et lõputul majanduskasvul on keskkondlikud ja ressursipõhised (eeskätt energia ja toorainega seotud) piirid. Mõlemas tekstis eeldatakse, et kuigi maailma rahvaarv kasvab, on inimkond tervikuna juba piisavalt rikas, et lõpetada ülemaailmne vaesus. Selleks peavad aga jõukamad ühiskonnad muutma oma eluviisi nii, et see oleks planeedi ökosüsteemide taluvuspiiridega kooskõlas. Samal ajal peab vähem arenenud riikidel olema võimalik saada õiglane osa globaalsest jõukusest. Lahenduste otsimine ei tähenda „staatilist jätkusuutlikku harmooniat“, vaid pidevat muutustega kohandumise protsessi, mille puhul tuleb arvestada meie tegude pikaajaliste tagajärgedega.
Niisiis on jätkusuutliku arengu ideel selge ajalooline taust. Seda ei tohiks segi ajada dünastilise võimu säilitamise püüdlustega ega sooviga olla „ajalooliste rahvuste“ kõrval võrdväärne mängija. Samuti pole mõistlik projitseerida seda mõistet minevikku: „Kõik tahtsid ju püsima jääda“ või „jätkusuutlikkus on lihtsalt progressi jätk teiste vahenditega“. Kuigi minevikust võib tõepoolest leida praktilisi jätkusuutlikkuse ilminguid, näiteks põllumajanduses, ressursside targal kasutamisel, linnaplaneerimises või kogukondade elukorralduses, on need pigem lokaalsed kui globaalsed lahendused. Just globaalsus, eelkõige planeedi ökoloogiliste piiride tähenduses, on jätkusuutliku arengu kontseptsiooni keskne element, erinevalt inimkonnast, mis on ajalooliselt jagunenud eri universalisme kandvateks kultuurilisteks süsteemideks, nagu kristlus või umma.
Tänapäeva jätkusuutlikkuse diskursust iseloomustab spetsiifiline, ehkki sageli varjatud arusaam ajaloolisusest. Nii ei ole see alati olnud. 1987. aasta ÜRO raportis rõhutati toona olukorra ainulaadsust: maailmas oli rekordarv alatoidetuid, kuigi toidutootmine inimese kohta oli saavutanud ajaloolise tipu; majanduskasvust tingitud reostus oli suurim, mida seni nähtud, ning kasvuhoonegaaside heide ohustas juba siis Maa keskmise temperatuuri tõusu. Aja jooksul hakkas aga kaduma arusaam sellest, et ollakse ajalooliselt otsustavas hetkes, millest lähtuti programmi Agenda 21 koostamisel 1992. aastal.
Kui seatud eesmärke ja vastavat poliitikat ei suudetud saavutada, hakkas see ajalooline perspektiiv hääbuma. Hiljem vastu võetud aastatuhande arengueesmärkide deklaratsioon (2000–2015) viitas juba iseendale kui „ajaloolisele hetkele“.
Esimene globaalne viieteistkümneaastane arengukava kitsendas jätkusuutlikkuse definitsiooni ja rõhutas sellistele arengumaailma vajadustele ja probleemidele nagu äärmise vaesuse ja nälja kaotamine, lapssuremuse vähendamine, alghariduse tagamine ning veel viis sarnast eesmärki. Kuigi need eesmärgid tõid mitmes valdkonnas märgatavaid tulemusi, oli neil ka soovimatu kõrvalmõju: kujunes mulje, justkui puudutaks jätkusuutlik areng vaid vaeseid riike, ning vahe jätkusuutliku arengu ja jätkusuutliku kasvu vahel hakkas hägustuma.
Vastutuse oma arengu eest tõi jätkusuutlikkuse diskursusesse tagasi juba järgmine globaalne arengukava, nimelt 2030. aasta tegevuskava, mida tuntakse eelkõige tänu 17 kestliku arengu eesmärgile (KAE). See tõi fookusesse tagasi põhimõtte „ühine, kuid eristatud vastutus“. See tähendab, et kõik riigid vastutavad mitte ainult oma arengu eest, vaid ka „inimkonna ühiste huvide“ eest, arvestades sealjuures nende erinevat, sealhulgas ajaloolist rolli ökoloogilise kahju tekkimisel.
Sellegipoolest korratakse ÜRO aastakonverentsidel ikka ja jälle: maailm ei liigu seatud eesmärkide suunas ning praegune olukord peaks olema selge hoiatussignaal, mis nõuab kiiret tegutsemist. ÜRO peasekretäri Antonio Guterrese aruande kohaselt tehti eelmisel aastal progressi vaid 12% puhul 140-st KAE alam-eesmärgist (kokku on neid 169; ülejäänute kohta puuduvad andmed). Umbes 50% eesmärkide osas pole edusamme täheldatud, ja 30% puhul on seis halvem kui 2015. aastal.
Seda silmas pidades hakkavad poliitilised avaldused üha enam meenutama nn optimistide koolkonda – filosoofe, kes leidsid lootust tulevikule just tänapäeva pessimismist, nii nagu seda kunagi kirjeldas Stanisław Lem. Fookus struktuuridel ja tsüklitel võiks huvi pakkuda Annaalide koolkonna pooldajatele, kuna inimkonna järjest süvenev mõju planeedi taluvuspiiridele muudab sotsiaalsete tsüklite ja „geoloogilise aja“ vahele jääva lõhe üha vähem ületamatuks.
Alusdokumentides – Rooma Klubi aruandes „Kasvu piirid“ (1972) ja ÜRO raportis „Meie ühine tulevik“ (1987) – seostati jätkusuutlik areng eelkõige teadlikkusega sellest, et lõputul majanduskasvul on keskkondlikud ja ressursipõhised (eeskätt energia ja toorainega seotud) piirid. Mõlemas tekstis eeldatakse, et kuigi maailma rahvaarv kasvab, on inimkond tervikuna juba piisavalt rikas, et lõpetada ülemaailmne vaesus. Selleks peavad aga jõukamad ühiskonnad muutma oma eluviisi nii, et see oleks planeedi ökosüsteemide taluvuspiiridega kooskõlas. Samal ajal peab vähem arenenud riikidel olema võimalik saada õiglane osa globaalsest jõukusest. Lahenduste otsimine ei tähenda „staatilist jätkusuutlikku harmooniat“, vaid pidevat muutustega kohandumise protsessi, mille puhul tuleb arvestada meie tegude pikaajaliste tagajärgedega.
Niisiis on jätkusuutliku arengu ideel selge ajalooline taust. Seda ei tohiks segi ajada dünastilise võimu säilitamise püüdlustega ega sooviga olla „ajalooliste rahvuste“ kõrval võrdväärne mängija. Samuti pole mõistlik projitseerida seda mõistet minevikku: „Kõik tahtsid ju püsima jääda“ või „jätkusuutlikkus on lihtsalt progressi jätk teiste vahenditega“. Kuigi minevikust võib tõepoolest leida praktilisi jätkusuutlikkuse ilminguid, näiteks põllumajanduses, ressursside targal kasutamisel, linnaplaneerimises või kogukondade elukorralduses, on need pigem lokaalsed kui globaalsed lahendused. Just globaalsus, eelkõige planeedi ökoloogiliste piiride tähenduses, on jätkusuutliku arengu kontseptsiooni keskne element, erinevalt inimkonnast, mis on ajalooliselt jagunenud eri universalisme kandvateks kultuurilisteks süsteemideks, nagu kristlus või umma.
Tänapäeva jätkusuutlikkuse diskursust iseloomustab spetsiifiline, ehkki sageli varjatud arusaam ajaloolisusest. Nii ei ole see alati olnud. 1987. aasta ÜRO raportis rõhutati toona olukorra ainulaadsust: maailmas oli rekordarv alatoidetuid, kuigi toidutootmine inimese kohta oli saavutanud ajaloolise tipu; majanduskasvust tingitud reostus oli suurim, mida seni nähtud, ning kasvuhoonegaaside heide ohustas juba siis Maa keskmise temperatuuri tõusu. Aja jooksul hakkas aga kaduma arusaam sellest, et ollakse ajalooliselt otsustavas hetkes, millest lähtuti programmi Agenda 21 koostamisel 1992. aastal.
Kui seatud eesmärke ja vastavat poliitikat ei suudetud saavutada, hakkas see ajalooline perspektiiv hääbuma. Hiljem vastu võetud aastatuhande arengueesmärkide deklaratsioon (2000–2015) viitas juba iseendale kui „ajaloolisele hetkele“.
Esimene globaalne viieteistkümneaastane arengukava kitsendas jätkusuutlikkuse definitsiooni ja rõhutas sellistele arengumaailma vajadustele ja probleemidele nagu äärmise vaesuse ja nälja kaotamine, lapssuremuse vähendamine, alghariduse tagamine ning veel viis sarnast eesmärki. Kuigi need eesmärgid tõid mitmes valdkonnas märgatavaid tulemusi, oli neil ka soovimatu kõrvalmõju: kujunes mulje, justkui puudutaks jätkusuutlik areng vaid vaeseid riike, ning vahe jätkusuutliku arengu ja jätkusuutliku kasvu vahel hakkas hägustuma.
Vastutuse oma arengu eest tõi jätkusuutlikkuse diskursusesse tagasi juba järgmine globaalne arengukava, nimelt 2030. aasta tegevuskava, mida tuntakse eelkõige tänu 17 kestliku arengu eesmärgile (KAE). See tõi fookusesse tagasi põhimõtte „ühine, kuid eristatud vastutus“. See tähendab, et kõik riigid vastutavad mitte ainult oma arengu eest, vaid ka „inimkonna ühiste huvide“ eest, arvestades sealjuures nende erinevat, sealhulgas ajaloolist rolli ökoloogilise kahju tekkimisel.
Sellegipoolest korratakse ÜRO aastakonverentsidel ikka ja jälle: maailm ei liigu seatud eesmärkide suunas ning praegune olukord peaks olema selge hoiatussignaal, mis nõuab kiiret tegutsemist. ÜRO peasekretäri Antonio Guterrese aruande kohaselt tehti eelmisel aastal progressi vaid 12% puhul 140-st KAE alam-eesmärgist (kokku on neid 169; ülejäänute kohta puuduvad andmed). Umbes 50% eesmärkide osas pole edusamme täheldatud, ja 30% puhul on seis halvem kui 2015. aastal.
Seda silmas pidades hakkavad poliitilised avaldused üha enam meenutama nn optimistide koolkonda – filosoofe, kes leidsid lootust tulevikule just tänapäeva pessimismist, nii nagu seda kunagi kirjeldas Stanisław Lem. Fookus struktuuridel ja tsüklitel võiks huvi pakkuda Annaalide koolkonna pooldajatele, kuna inimkonna järjest süvenev mõju planeedi taluvuspiiridele muudab sotsiaalsete tsüklite ja „geoloogilise aja“ vahele jääva lõhe üha vähem ületamatuks.
Me elame oleviku režiimis, mida ei määra enam ei minevik ega tulevik, vaid üksnes režiim ise. Indikaatorite read, mis peegeldavad nii positiivseid kui negatiivseid trende, venitavad selle „praeguse“ pikaks kontiinumiks, mis algab mõõtmispunktidest ja hargneb võimalike stsenaariumidena. Just nende tulevikuprojektsioonide kaudu püüame üha sagedamini mõista, millises olevikus me parasjagu asume, eriti kui seda läbib rahutu, pakiline tunne.
Jan Mareš (snd 1987) on hariduselt ajaloolane. Aastatel 2014–2023 töötas ta Tšehhi Vabariigi valitsuse kantseleis ning seejärel Keskkonnaministeeriumis, kus tegeles jätkusuutliku arengu päevakorra edendamisega, keskendudes strateegilisele planeerimisele. Alates 2023. aasta oktoobrist töötab ta Tehnoloogiasiirde keskuses, otsides viise, kuidas parandada teaduslike teadmiste edastamist ja rakendamist ühiskonna- ja humanitaarteadustes.
Tõlkinud ja kohandanud: Margarita Skripkina
______________
See material on osa PERSPECTIVES 2 projektist – sõltumatu, konstruktiise ja paljutõotava ajakirjanduse uus suund. Projekti rahastab Euroopa Liit. Tekstis väljendatud arvamused ja seisukohad on autori(te) omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või Euroopa Hariduse ja Kultuuri Täitevasutuse (EACEA) vaateid või seisukohti. Euroopa Liit ja EACEA ei võta nende eest vastutust.
______________
See material on osa PERSPECTIVES 2 projektist – sõltumatu, konstruktiise ja paljutõotava ajakirjanduse uus suund. Projekti rahastab Euroopa Liit. Tekstis väljendatud arvamused ja seisukohad on autori(te) omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või Euroopa Hariduse ja Kultuuri Täitevasutuse (EACEA) vaateid või seisukohti. Euroopa Liit ja EACEA ei võta nende eest vastutust.
