Lühike sissejuhatus ökodramaturgiasse

Maa elanikest koosnev kogukond on mitmekesine: meid eristavad nii elutingimused kui ka vastutus planeedi seisundi eest. Keskkonnaohud ei mõjuta meid võrdselt, vaid tabavad inimesi ebaühtlaselt. Meie suhe Maaga on pidevas muutumises: see sõltub kliimast, isiklikest kogemustest loodusega, ja sellest, kui kaugel asub lähim tehas ja kuivõrd me sellest sõltume, ning lõpuks ka sellest, milline on planeedi olukord nagu ka meie lemmikmetsa seisukord. Siin mängivad rolli ka identiteet, religioon, elustiil ja paljud teised tegurid. Küll aga on kindel see, et me kõik oleme omavahel seotud ning igaüks kogeb neid keerulisi suhteid omal moel. Teatriinimesed ja kunstnikud on sellest teadlikud ning pööravad üha rohkem tähelepanu „looduse“ temaatikale. Just selleks ongi kasutusele võetud mõiste ökodramaturgia, mis koondab eriilmelised looduse ja teatrikunsti põimumise praktikad.

Ameerika teadlase Theresa J. May poolt kasutusele võetud mõiste viitab lavakunsti ja teatri valdkonna teostele, mis otseselt või kaudselt käsitlevad inimese ja planeedi Maa vahelisi suhteid. Kuid kuidas saab sellist suhet peegeldada kunstivormis, mis on algselt keskendunud just inimesele ja tema probleemidele, näiteks teatris? Vastus on lihtne: õiget vastust ei ole olemas.

Alustada tuleks ausast küsimusest iseendale: miks ma tahan luua teoseid just ökodramaturgia raames? Mis mind tegelikult puudutab, häirib, liigutab või ärritab? Muidugi võib alati lavale tuua teose maastikust, ilma et sellel oleks tõeline seos loodusega, aga kas sellest piisab?

Eesmärgi selgitamiseks võiks endalt küsida: Kas ma tahan harida publikut? Tõsta esile mõne keskkonnaprobleemi? Pakkuda välja võimalikke lahendusi? Otsida viise, kuidas olla looduse suhtes hoolivam? Tähistada looduse ilu? Või väljendada loomingulist protesti?

Samal ajal tasub endalt küsida ka järgmisi küsimusi:

See pole ainult hea teema ja meisterlikkuse küsimus. Sama tähtsad on ka sügavam huvi ja teema mõistmine, isiklik seotus, uudishimu, piisav aeg kunstiliseks uurimistööks, ettevalmistus ja teostus, töösse suhtumise eetika ning tundlikkus nii käsitletava teema kui ka kogu meeskonna suhtes.

Brasiilia kunstnik Gabriela Carneiro da Cunha on loonud oma kunstilise meetodi, mille keskmes on mitteinimlike tegutsejate kannatuste kuulamine. Selleks et jäädvustada Amazonase piirkonna Xingu jõe legacy-olemust tunnistust, tegi ta põhjalikku uurimistööd: kogus faktilist teavet jõe kohta, töötas koos teadlastega, vestles kohalike kogukondadega ja koges keskkonda vahetult oma keha ja meelte kaudu. Tema kunstiline uurimisprotsess kestis seitse aastat.

Selle tulemusena sündis teos Altamira 2042 – ühtaegu protestina kõlav lavastus ja omalaadne „tehno-šamanistlik“ rituaal, mis keskendub Brasiilia suurimale hüdroelektrijaamale Belo Montele. Selle tammi ehitamisega kaasnes ulatuslik ökoloogiline häving ning see muutis kohalike elanike elu tundmatuseni.

Lavastus mõjus erinevalt sõltuvalt kontekstist: ühtemoodi piirkonnas, mida see otseselt puudutas, teisiti Rio de Janeiros ning omal moel ka Wiener Festwocheni teatrifestivalil. Tõenäoliselt oleks see kõnetanud hoopis teisel viisil, kui selle oleks loonud Euroopa lavastaja tavapäraste prooviperioodide raames.

Tuginedes Theresa J. May määratlustele võib välja tuua mitu konkreetset viisi, kuidas teatrilooja saab suhestuda inimese ja planeedi vaheliste suhetega.

• Üks võimalus on otsida olemasolevatest näidenditest ja kirjandusteostest varjatud keskkonnateemasid ning tuua esile ökoloogilist maailmavaadet. See võib viia klassikatekstide uute tõlgenduste, aga ka nende adaptsioonide ja ümberkirjutusteni.

Näideteks sobivad Henrik Ibseni näidendid nagu “Rahvavaenlane” ja “Metspart”; Anton Tšehhovi “Onu Vanja” ja “Kirsiaed”; Jean Giraudoux’ The Madwoman of Chaillot”; Samuel Becketti “Lõppmäng” ja “Õnnelikud päevad” ning paljud teised. Samuti kuuluvad siia klassikateoste adaptsioonid, nagu näiteks “Anthropos, Tyrann – Ödipus” Alexander Eisenachilt ning “Volksfeind for Future” – tõlgendus Ibseni loomingust, mille autorid on Lothar Kittstein ja Volker Loesch. Oluliselt keerulisem on aga leida ökoloogilisi alltekste sellistest teostest nagu Shakespeare’i “Kuningas Lear”, Euripidese “Bakhandid” või Tammsaare “Tõde ja õigus”.

• Vaadelda loomise protsessi kui ruumi, kus tänapäeva keskkonnaprobleemid saavad nähtavaks. Olgu tegu isikliku näidendikirjutamise ja lavastamisega, kollektiivse tööga lavastuse kallal või performatiivse lähenemisega — teemade ja meetodite valik on tõepoolest piiritu.

Näiteks käsitleb David Finnigan lavastuses “Scenes from the Climate Era” kogu kliimakriisi kui nähtust, samas kui Silke Huysmans ja Hannes Dereere keskenduvad oma dokumentaallavastuses “Mining Stories” konkreetsele ökoloogilisele katastroofile — kaevandusõnnetusele. Manuela Infante uurib teoses “Estado Vegetal” puude intelligentsust, Rimini Protokolli kollektiiv annab lavaruumi kaheksajalaga kohtumiseks lavastuses “Temple du présent ning”, ja David Weber Krebs seab eesli oma lavastuse keskmesse. Paljud nn ökofiktsiooni teosed (näiteks Richard Powersi “The Overstory”) ootavad endiselt oma teatriversiooni.

• Arvesse tuleks võtta ka loomingulise töö materiaalset poolt ning tõsiasja, et iga lavastus jätab endast maha ökoloogilise jalajälje. Tuleks otsida loovaid viise selle mõju vähendamiseks ning arendada uusi lähenemisi materjalide kasutamisele, mõistes, et iga lavakujundus, isegi kõige läbimõeldum ja keskkonnasõbralikum, muutub ühel hetkel jäätmeks.

Näiteks tegeleb ökoloogilisema lavakujunduse võimalustega Tanja Beer, praktilisel tasandil on sellele pühendunud ka Andrea Carr ja Donayle Werle. Mõlemad töötavad taaskasutatavate, looduslike ja alternatiivsete materjalidega. Inspiratsiooni pakuvad mitmesugused juhendid, sealhulgas käesolev, ning kõige tuntum ja vabalt kättesaadav Theatre Green Book.

Kokkuvõtteks tuleb rõhutada, et ökodraama ei ole kindlate teemade loetelu, ammugi mitte formaalsete kunstiliste võtetega piiratud valem või lihtsalt selle essee soovituste ja näpunäidete järgimine. Pigem on see elav ja uurimuslik praktikavõrgustik, kus erinevad lähenemised üksteist inspireerivad, toetades teed keskkonnateadlikuma ühiskonna poole. Seejuures ei lähtuta jäigast raamistikust, vaid otsitakse uusi võimalusi kunstiliseks mõtiskluseks — ka siis, kui see tähendab eksimise riski.

______________

See material on osa PERSPECTIVES 2 projektist – sõltumatu, konstruktiise ja paljutõotava ajakirjanduse uus suund. Projekti rahastab Euroopa Liit. Tekstis väljendatud arvamused ja seisukohad on autori(te) omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või Euroopa Hariduse ja Kultuuri Täitevasutuse (EACEA) vaateid või seisukohti. Euroopa Liit ja EACEA ei võta nende eest vastutust.