Fotograaf: Danila Sviridov
Kuidas kohaneda pimedate talvepäevadega ja säilitada tasakaal töö ja puhkuse vahel? Kas uued toitumisharjumused võivad aidata tunda end teises riigis rohkem omas elemendis? Ja kas on üldse võimalik muutuda natuke eestlaslikuks, end samas minetamata? Neile ja teistele küsimustele vastab “Mosaiigi” uus külaline — Tom.
Tom sündis Belgia väikelinnas Genkis, mis asub riigi flaami osas. Seal möödus ka suurem osa tema lapsepõlvest. Hiljem kolis ta Hollandisse, kus õppis viis aastat hotellijuhtimist ning tegi praktikaid välismaal. Pärast õpinguid otsustas Tom alustada oma elus uut peatükki Eestis. Praegu töötab ta tiimijuhina restoranis ISSEI, mis asub Radisson Collection hotelli hoones.
Saime kokku kohvikus Must Puudel, Raekoja platsist mitte kaugel. Pärast tassi kohvi palusin Tomil näidata mulle oma lemmikkohti vanalinnas. Külastasime Kohtuotsa ja Patkuli vaateplatse ning jõudsime Toomparki. Seal, leides vaikse koha vaatega Schnelli tiigile, alustasime intervjuud.
Kuidas sa esimest korda Eestist teada said?
Pärast bakalaureusekraadi omandamist Hollandis otsisin midagi äriga seotut. Kui hakkasin programme uurima, avastasin, et Eestis on väga palju unikaalseid võimalusi. Nii sain ma esimest korda teada, mida Eesti võib pakkuda.
Lõpuks astusin magistriõppesse, mis oli tihedalt seotud juhtimise ja väikeettevõtetega — peamiselt idufirmadega, millega Eesti on väga tuntud. Valisin Estonian Business Schooli (EBS), kus rühmad koosnesid umbes 20–25 tudengist. Kui oleksin õppinud sarnasel erialal Belgias, satuksin suurde gruppi — 60 kuni 100 inimest. Seetõttu otsustasin valida teistsuguse lähenemise: tulla Eestisse ja õppida personaalsemas keskkonnas, kus on palju meeskonnatööd, ärijuhtumeid ja reaalseid praktilisi ülesandeid, mitte ainult loengud professoriga auditooriumis.
Lõpuks astusin magistriõppesse, mis oli tihedalt seotud juhtimise ja väikeettevõtetega — peamiselt idufirmadega, millega Eesti on väga tuntud. Valisin Estonian Business Schooli (EBS), kus rühmad koosnesid umbes 20–25 tudengist. Kui oleksin õppinud sarnasel erialal Belgias, satuksin suurde gruppi — 60 kuni 100 inimest. Seetõttu otsustasin valida teistsuguse lähenemise: tulla Eestisse ja õppida personaalsemas keskkonnas, kus on palju meeskonnatööd, ärijuhtumeid ja reaalseid praktilisi ülesandeid, mitte ainult loengud professoriga auditooriumis.
Mis sind selles riigis eriti köitis?
Eelkõige muidugi õpingud. Aga kui rääkida riigist endast, siis on siin kogemus tõesti väga eriline.
Sa elad linnas, kuid piisab sellest, kui sõidad kakskümmend minutit või isegi vähem — ja oled juba looduses, keset metsa.
See kombinatsioon — elada suurlinnas nagu Tallinn ja samal ajal omada võimalust sõna otseses mõttes igal hetkel loodusesse minna, et end välja puhata — on Euroopa mõistes tõeliselt ainulaadne.
Belgias võib kogeda midagi sarnast, kuid minu arvates on see palju keerulisem, sest seal on kõik rohkem turismile kohandatud. Eestis aga jääb loodus ehtsaks, metsikuks ja puutumatuks.
Belgias võib kogeda midagi sarnast, kuid minu arvates on see palju keerulisem, sest seal on kõik rohkem turismile kohandatud. Eestis aga jääb loodus ehtsaks, metsikuks ja puutumatuks.
Kuidas su pere ja sõbrad Belgias sellele sammule reageerisid?
Pere ja sõbrad olid muidugi alguses minu otsusest üllatunud. Sõbrad toetasid mind üldiselt alati ega muretsenud eriti. Küll aga oli perel mõningaid kõhklusi.
Sellegipoolest nad toetasid mind ja toetavad siiani. Aga nende jaoks on see veidi keerulisem. Holland ja Belgia asuvad teineteisele suhteliselt lähedal, kuid kui rääkida Tallinnast ja Belgiast, siis on vahemaa juba märksa suurem. See, mis varem oli kahe- või kolmetunnine autosõit, on nüüd kahe- või kolmetunnine lennureis. See pole enam nii mugav kui lihtsalt autosse istuda ja nädalavahetuseks külla sõita.
Sellegipoolest nad toetasid mind ja toetavad siiani. Aga nende jaoks on see veidi keerulisem. Holland ja Belgia asuvad teineteisele suhteliselt lähedal, kuid kui rääkida Tallinnast ja Belgiast, siis on vahemaa juba märksa suurem. See, mis varem oli kahe- või kolmetunnine autosõit, on nüüd kahe- või kolmetunnine lennureis. See pole enam nii mugav kui lihtsalt autosse istuda ja nädalavahetuseks külla sõita.
Mis sind esimestel päevadel või nädalatel pärast kolimist üllatas? Kas esines ka raskusi?
Tuleb mainida, et ma olin Eestis juba varem käinud, seega polnud see minu „esimene mulje“.
Aga loomult on eestlastega üsna keeruline kontakti luua — see esimene suhtlusbarjäär pole lihtne.
Alguses ei ole nad võõrastega väga spontaansed ega avatud. Nendega peab tõesti tuttavaks saama ja tasapisi sellest algsest barjäärist läbi murdma. Kuid kui see juhtub, võivad vestlused nendega olla hoopis teistsugused. Seda märkasin juba siis, kui tutvusin uute kolleegide, teiste tudengite ja üldse inimestega. Igapäevaelus on see veidi keerulisem, kuid näiteks ühiskontorites või muudes ühisruumides on natuke lihtsam — seal inimesed mõistavad, et te näete üksteist regulaarselt ja aja jooksul avanete.
Aga kui kohtad võõraid, ütleme, uues seltskonnas või lihtsalt tänaval, on kõik hoopis teistmoodi. Belgias on täiesti normaalne kellegagi poes juttu alustada. Kui teha sama Eestis, vaatavad inimesed sind nagu hullumeelset. See on kindlasti suur erinevus. Ja ma olen sellega nii harjunud, et nüüd, kui naasen Belgiasse ja inimesed hakkavad minuga poes rääkima, mõtlen ma isegi:
Aga kui kohtad võõraid, ütleme, uues seltskonnas või lihtsalt tänaval, on kõik hoopis teistmoodi. Belgias on täiesti normaalne kellegagi poes juttu alustada. Kui teha sama Eestis, vaatavad inimesed sind nagu hullumeelset. See on kindlasti suur erinevus. Ja ma olen sellega nii harjunud, et nüüd, kui naasen Belgiasse ja inimesed hakkavad minuga poes rääkima, mõtlen ma isegi:
„Miks sa minuga räägid?“
Nii et kolme aastaga olen ma isegi selle kohaliku suhtlusstiili omaks võtnud.
Millised kultuurilised raskused sul alguses tekkisid? Kas need püsivad siiani?
Kõige suurem erinevus — mitte ainult Eesti ja Belgia kultuuri vahel, vaid ka võrreldes mu kogemusega Hollandis — on otsekohesus. Hollandis võivad inimesed olla väga otsekohesed: nad lihtsalt ütlevad, mida nad mõtlevad. Kui keegi teeb märkuse, võtab teine inimene seda rahulikult:
kõigil on nii-öelda „paks nahk“ ja lõpuks muutub kõik naljaks.
Siin nii ei tehta ja see on üks suurimaid erinevusi. Eestis on inimesed tundlikumad selle suhtes, mida teised neist arvavad või räägivad, ka siis, kui jutt käib arvamustest. Sellega pidin ma tõesti harjuma. Ja ma arvan, et tunnen seda erinevust siiani. Kuid minu enda suhtumine on kolme aasta jooksul väga palju muutunud. Ka töös — kuna olen ju juhtival ametikohal — on täielikult muutunud see, kuidas ma oma tiimiga suhtlen, võrreldes sellega, milline ma olin alguses. Ma mõistan nüüd palju paremini inimeste reaktsioone.
Kas sul on mõni „väike rituaal“ või harjumus, mis aitab sul Belgia sidet hoida?
Meil on oma harjumused, eriti toiduga seotud, ja arvan, et just see seob mind praegu kõige rohkem Belgiaga. Sellised väga stereotüüpsed asjad nagu Belgia šokolaad, friikartulid, armastus magusa ja magustoitude vastu.
Peresidemete mõttes on ühendust hoida aga keerulisem, sest ainus inimene minu perest, kes endiselt Belgias elab, on vanaema. Ma külastan teda vähemalt kord aastas. See on võib-olla minu peamine side Belgia endaga. Aga mingisuguseid rituaale või traditsioone mul otseselt pole. Püüan hoida sidet oma kultuuriga toidu kaudu, sest ma olen just see „food person“ — inimene, kelle jaoks toit on väga oluline.
Peresidemete mõttes on ühendust hoida aga keerulisem, sest ainus inimene minu perest, kes endiselt Belgias elab, on vanaema. Ma külastan teda vähemalt kord aastas. See on võib-olla minu peamine side Belgia endaga. Aga mingisuguseid rituaale või traditsioone mul otseselt pole. Püüan hoida sidet oma kultuuriga toidu kaudu, sest ma olen just see „food person“ — inimene, kelle jaoks toit on väga oluline.
Kas sa saad öelda, et tunned end Eestis nagu kodus? Kui jah, siis mis on sellele kaasa aidanud?
Osaliselt küll. Aga mingis mõttes pole see nii lihtne. Ma märkasin, et pere mängib selles väga suurt rolli. Loomulikult on see osa välismaale kolimisest ja seal elamisest, kuid siiski on raske öelda, et Eestis tunneksin ma täpselt seda sama, mida Belgias oma perega koos olles. Seda sidet ei ole võimalik sõpradega täielikult asendada.
Ma arvan, et enamik välismaal elavaid inimesi tunneb seda samamoodi.
Aga üldiselt ütleksin — jah, kindlasti. Eestis, eriti Tallinnas, tunnen ma ennast kodus, selles mõttes, et see on koht, kus mul on tõeliselt hea olla. Ja mis aitab end „kodusemalt“ tunda, on eelkõige inimesed sinu ümber, kellega side tekib. Alguses on see üsna keeruline, nagu ma juba mainisin, aga kui sellest barjäärist läbi murda, kutsutakse sind pidudele, kohtumistele, üritustele ja tutvud uute inimestega. Järk-järgult kujuneb oma kogukond. See aitas mul väga kodust tunnet leida. Ja loomulikult mängis suurt rolli ka tutvumine kohaliku toidukultuuriga.
Jalutuskäigu ajal osutas Tom ühele kõrghoonele ja ütles, et seal asub tema töökoht ning et talle meeldib Tallinna kõrgemalt vaadata. Ma täpsustasin, et ma pole kunagi ühessegi neist üles sõitnud. Seda kuuldes pakkus Tom välja, et läheksime restorani, kus ta töötab, et ma saaksin linnale pilgu heita. Sellest ettepanekust ei saanud ma muidugi keelduda.
Liikusime rahulikult Radisson Collectioni hotelli hoone poole. Jalutades küsisin Tomilt, kas tema arusaam oma kultuurilisest identiteedist on pärast mitut aastat välismaal elamist muutunud, kas Eestis ja Belgias suhtutakse kultuurilisse mitmekesisusse erinevalt ning mida tema arvates võiksid belglased eestlastelt õppida.
Kuidas on sinu arusaam oma kultuurilisest identiteedist pärast siin elamist muutunud? Kas oli hetki, mil mõtlesid: „Nüüd olen ma natuke eestlane“?
Ütleksin, et minu tajumine on kindlasti muutunud. Sest
kui sa saad ekspadiks või otsustad elada teises riigis, muutub su identiteet paratamatult.
See on eriti märgatav siis, kui suhtled teiste inimestega, kes on läbi teinud sama kogemuse — ka nende vaated paljudele asjadele muutuvad.
Isiklikult tundsin seda kõige enam selles, et mu toitumisharjumused on muutunud rohkem „eestilikuks“.
Isiklikult tundsin seda kõige enam selles, et mu toitumisharjumused on muutunud rohkem „eestilikuks“.
On toiduaineid, mida ma varem poleks kunagi poest ostnud või restoranis tellinud, kuid nüüd söön ma neid regulaarselt.
Ja iseloomu poolest olen samuti muutunud, arvan ma. Nagu ma juba mainisin, siis kui ma nüüd Belgiasse tagasi lähen, märkan, et olen uute inimestega veidi tagasihoidlikum — see on selline tüüpiline eestlaslik joon. Üldiselt on need erinevused tõesti tuntavad.
Samas muutub ka mõtteviis palju avaramaks. Hakkad vaatama asju laiemast vaatenurgast. Kui elad ainult ühes riigis, näiteks Belgias, on su arusaam paratamatult piiratum: eeldad, et kõigil ümberringi on sama kultuurikogemus. Eestis hakkan ma automaatselt mõtlema avaramalt ja võtma arvesse rohkem erinevaid perspektiive.
Samas muutub ka mõtteviis palju avaramaks. Hakkad vaatama asju laiemast vaatenurgast. Kui elad ainult ühes riigis, näiteks Belgias, on su arusaam paratamatult piiratum: eeldad, et kõigil ümberringi on sama kultuurikogemus. Eestis hakkan ma automaatselt mõtlema avaramalt ja võtma arvesse rohkem erinevaid perspektiive.
Kas Eestis ja Belgias suhtutakse kultuurilisse mitmekesisusse erinevalt?
Jah, erinevus on olemas. Belgias on kultuuriline mitmekesisus ajalooliselt palju sügavamalt juurdunud. Eestis olen ma aga märganud tohutuid muutusi — isegi võrreldes ajaga, mil ma esimest korda siia tulin. Siis oli välismaalastel üsna raske leida üritusi või tegevusi, milles osaleda. Ja inglise keelt ei kasutatud sugugi nii palju.
Täna on Eesti oma positsiooni välismaalaste ja siia saabuvate inimeste jaoks märgatavalt tugevdanud.
Tunneb, et rahvusvaheline kogukond on väga palju kasvanud ning toimub palju rohkem ingliskeelseid üritusi, ja kohalikud on muutunud välismaalaste suhtes palju avatumaks. Samas on vanem põlvkond oma vaadetes veidi ettevaatlikum. Ma mõtlen seda, et
kui sa töötad Eestis, kuid ei räägi eesti keelt, siis mõned inimesed — peamiselt vanemad — eeldavad, et sa õpid selle ära, sõltumata sellest, kui kaua sa siin elad.
On teatav vastuseis, sest nende jaoks on äärmiselt oluline säilitada Eesti identiteet ja kultuur. Noorem põlvkond seevastu on uskumatult avatud — peaaegu kõik räägivad inglise keelt ja on valmis seda kasutama, kui sa eesti keelt ei oska.
Belgias on olukord veidi teistsugune, sest meil on kolm ametlikku keelt. Inimesed tõesti räägivad mitut keelt ja võtavad välismaalasi üldiselt kergemini omaks, peamiselt seetõttu, et mitmekesisus on olnud ühiskonna osa juba väga kaua. On viienda või isegi kuuenda põlvkonna inimesi, kelle esivanemad saabusid kunagi mujalt, aga täna on nad belglased. Eestis on see, minu arvates, veel üsna uus nähtus: enamik välismaalasi on siin esimene või teise põlvkonna sisserändajad.
Belgias on olukord veidi teistsugune, sest meil on kolm ametlikku keelt. Inimesed tõesti räägivad mitut keelt ja võtavad välismaalasi üldiselt kergemini omaks, peamiselt seetõttu, et mitmekesisus on olnud ühiskonna osa juba väga kaua. On viienda või isegi kuuenda põlvkonna inimesi, kelle esivanemad saabusid kunagi mujalt, aga täna on nad belglased. Eestis on see, minu arvates, veel üsna uus nähtus: enamik välismaalasi on siin esimene või teise põlvkonna sisserändajad.
Mida võiks eestlastelt õppida ja mis võib-olla belglastel puudub?
Ma arvan, et eestlastel on suurepärane oskus „hoida poker face’i“.
Nad oskavad väga hästi oma emotsioone mitte näidata ja kasutada seda oskust enda kasuks keerulistes olukordades. Belgialased on seevastu palju emotsionaalsemad ja väljendavad oma tundeid tunduvalt sagedamini ka igapäevastes vestlustes.
Kui peaksid kirjeldama Eestit kolme sõnaga, siis millised need oleksid?
Kindlasti loodus, sest siin on kõik nii roheline ja mitmekesine. Kontrast linnaelu ja looduse vahel on minimaalne. Teine sõna oleks hubasus. Kõik Eesti linnad on väga kompaktsed ja sisuliselt tunnevad kõik üksteist. Isegi pealinnas — piisab, kui kõnnid kesklinnas ringi, ja sa kohtad kindlasti mõnda tuttavat. Vahel on see isegi natuke tüütu, tekib mõte:
„Jälle kedagi juhuslikult tänaval kohtasin!“
Ja ilmselt kolmas sõna oleks külm. Muidugi talvede tõttu: väga lühikesed päevad ja uskumatult madalad temperatuurid. Sellega pidin ma tõesti harjuma. Igal aastal kulub mitu nädalat uuesti kohanemiseks. See on suur erinevus võrreldes Belgiaga, kus kõige külmemal aastal võib oodata miinus kuut–seitset kraadi. Eestis on aga öösiti miinus kakskümmend —
see on täiesti teisel tasemel külm.
Kui sinu elu Eestis oleks laul, siis millise laulu sa valiksid ja miks?
Arvatavasti Måneskini „Supermodel“. Põhjus on selles, et kui ma oma tüdrukuga kohtama hakkasin, oli see üks tema lemmiklugusid ja kõlas kogu aeg. Praegu kõlab ta harvem, sest laul on juba vana, kuid aeg-ajalt tuleb ta ikka tagasi. Paljud hetked on olnud selle lauluga seotud. Seetõttu ütleksin, et minu jaoks on sellel laulul Eestiga tugev side.
Kujutleme, et sinu Belgia sõber küsib: „Miks ma peaksin Eestisse elama kolima?“ — mida sa talle vastaksid?
Ma ütleksin ilmselt, et siin on meeldiv elada, kuid tuleb mõista, et
see ei ole New York.
Siinne kogukond on üsna tihe ning kui sa ületad selle esimese etapi, mil inimesed võivad olla natuke ettevaatlikud, saab väga kiiresti tutvusi.
Kui sa tahad paremat töö- ja eraelu tasakaalu, rohkem aega perele ja sõpradele, siis on see tõesti suurepärane paik.
Elutempo pole siin nii kiire ja mulle tundub, et Eestis on lihtne lõõgastuda ja liikuda omas rütmis. Mujal on vahel keeruline pidevast töö-, kodu- ja kohustuste keerisest välja murda; siin aga toetab keskkond tasakaalu töö ja eraelu vahel ning annab rohkem vaimset vabadust ja ruumi.
Danila (tema/temat) on fotograaf ja algaja ajakirjanik. Mustvalgete kaadrite armastaja ning Perspectives 2 projekti liige, kes töötab kultuurilise identiteedi ja enesemääratluse teemadega. Oma töös uurib ta, kuidas visuaalsed pildid võivad peegeldada inimese sisemaailma ja tema seost ümbritseva maailmaga.
______________
See material on osa PERSPECTIVES 2 projektist – sõltumatu, konstruktiise ja paljutõotava ajakirjanduse uus suund. Projekti rahastab Euroopa Liit. Tekstis väljendatud arvamused ja seisukohad on autori(te) omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või Euroopa Hariduse ja Kultuuri Täitevasutuse (EACEA) vaateid või seisukohti. Euroopa Liit ja EACEA ei võta nende eest vastutust.
See material on osa PERSPECTIVES 2 projektist – sõltumatu, konstruktiise ja paljutõotava ajakirjanduse uus suund. Projekti rahastab Euroopa Liit. Tekstis väljendatud arvamused ja seisukohad on autori(te) omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või Euroopa Hariduse ja Kultuuri Täitevasutuse (EACEA) vaateid või seisukohti. Euroopa Liit ja EACEA ei võta nende eest vastutust.
