Narvamus

Saan Targaks: oboemängijast eesti keele õpetajaks

Fotograaf: Danila Sviridov

Mida tähendab elada ja töötada Eestis, säilitades oma individuaalsuse ning olles samal ajal avatud uutele kultuuridele? Vastuseid neile ja paljudele teistele küsimustele otsisime koos Anastasia Polubotkoga — eesti keele veebikooli Saan Targaks asutaja ja inimesega, kelle jaoks Eesti on saanud uueks koduks.

Üheksa aastat tagasi kolis Nastja Venemaalt Eestisse. Selle aja jooksul õppis ta mitte ainult eesti keele selgeks, vaid muutis selle õppimise ka oma elukutseks: oma veebikeskkonnas õpetab ta teisi, aidates eri riikidest pärit õpilastel tunda end osana uuest kultuurist. Nastja kogemus näitab, et keeleõpe on alati midagi enamat kui lihtsalt tunnid — see on tee integratsioonini, uute tutvusteni ja tunde tekkimiseni, et võõras riik muutub samm-sammult koduks.

Me kohtusime Tallinnas, et arutleda selle üle, kuidas keel peegeldab riigi kultuuri ja ajalugu, millised on veebipõhise hariduse eelised ning kuidas rände kogemus kujundab inimese identiteeti, avades uusi võimalusi nii isiklikuks kui ka professionaalseks kasvuks.
Mis oli sinu jaoks pöördepunktiks, kui otsustasid Eestisse elama asuda?
Tegelikult on kõik üsna lihtne — selle valiku tegi minu eest minu õpetaja, kelle juures ma õppisin Moskvas muusikakoolis. Tegelikult oli see tema otsus tulla siia tööle. Kuna tal oli vaja õpilasi, võttis ta mind ja veel ühe tüdruku endaga Eestisse kaasa ning meist said tema esimesed õpilased siin. Ta oli ja on siiani liiga hea õpetaja, nii et valikut tegelikult polnud — kuhu tema ütles, et tuleb minna, sinna me ka läksime.
Milline oli sinu esimene mulje Eestist? Kas see erineb sellest, mida sa praegu tunned?
Ma arvan, et see on veidi muutunud, sest ma mõistan nüüd eestlasi palju paremini. Üldine pilt Euroopa kultuurist ei ole enam nii ähmane, vaid on saanud palju selgemaks:

ma sain aru, et eestlased on üks rahvas, sakslased teine, ja et inimesed siin üldiselt erinevad üksteisest. Varem oli mul lihtsalt ettekujutus, et Euroopa on nagu ühesugused inimesed, kes räägivad erinevaid keeli.


Mis puudutab Eestit, siis ma tundsin end siin kohe väga mugavalt ja võib-olla isegi armusin sellesse riiki esimesest päevast peale. Mulle meeldis, kui rahulik siin on. See tunne tekkis kohe, kui ma ületasime piiri.
Kui meenutad oma esimest päeva Eestis — kas kogesid kultuurišokki või arusaamatusi?

Kõige suurem šokk minu jaoks oli see, et siin räägitakse ka vene keelt.


Seda ma ei osanud üldse oodata, sest ma ei teadnud riigi tausta ega kujutanud isegi ligikaudselt ette, kus Eesti asub. Kui ma aga puutusin kokku eesti kultuuriga, eriti Tallinna vanalinnas, avaldas mulle muljet selle õhkkond: keskaegne vaim, väikesed majakesed, vähe inimesi. Oli tunne, et saabusin väikesesse, rahulikku linna, mis kohe tekitab koduse tunde.
Millised kohanemismomendid on sulle kõige rohkem meelde jäänud? Kas oli mõni naljakas, ootamatu või ebameeldiv olukord?
Negatiivseid kogemusi mul tegelikult üldse ei ole. Ausalt öeldes ma ei teagi, kuidas nii juhtus — võib-olla sellepärast, et ma olen üldiselt kõige suhtes väga positiivne. Naljakaid hetki oli aga palju, just selle tõttu, et ma ei teadnud riigi tausta.

Näiteks aasta pärast Eestisse kolimist toimus laulupeo aeg. Mind kutsuti orkestrisse mängima ja oli vaja mängida paar nooti, et mikrofone testida. Alustasime järjest, flöödid esimesena, igaüks mängis midagi oma valikul. Muusikud olid veidi segaduses ega teadnud, mida mängida, nii et nad hakkasid ükshaaval mängima Eesti hümni.

Jõuab minu kord, aga mina ei teadnud tol hetkel Eesti hümni ja, ausalt öeldes, polnud nii hea muusik, et kümme nooti kohe meelde jätta. Ma otsustasin mängida Vene hümni — mõtlesin lihtsalt, et igaüks mängib oma hümni.

Ja nii ma siis laulupeo väljakul hakkasin mängima Venemaa hümni…


Mõned inimesed naersid, aga ma ei saanud üldse aru, miks, kuni mulle öeldi: „Jah-jah, kõik on selge, aitäh, järgmine.“
Meie kohtumise päeval oli päikeseline ja tuuline ilm. Me alustasime vestlust Tallinna Linnahalli juures ja meid segasid pidevalt kajakad. Üks neist tiirutas kogu aeg meie ümber ja vaatas kahtlaselt meie asju — ma isegi mõtlesin, et ta võib midagi kaasa viia. Kui olime kõik seljakotti peitnud, jätkasime vestlust, ja ma küsisin Nastjalt, kuidas algas tema eesti keele õppimise teekond, mis oli kõige raskem ja kõige lihtsam ning mida keel oma rääkijate kohta jutustab.
Millal ja kuidas tekkis sul soov hakata eesti keelt õppima? Mis sind kõige rohkem motiveeris?
Motivatsioon tekkis kohe alguses, niipea kui sain aru, et tuleb Eestisse kolida. Ma teadsin, et tuleb kindlasti õppida kohalikku keelt. Seda ei tulnud isegi arutada — oli täiesti selge, et teises riigis peab tundma selle riigi keelt.

Minu motivatsiooni toetas väga palju see, et eestlased ise julgustasid mind. Mul oli tõesti vedanud: nad aitasid mind, õpetasid uusi sõnu ja kiitsid pidevalt. See oli väga tähtis. Suur tänu neile inimestele, kes tol ajal minu kõrval olid — õppisid, töötasid ja elasid koos minuga.
Mis oli sinu jaoks eesti keele õppimisel kõige raskem ja mis vastupidi ootamatult lihtne?
Kõige raskem oli toime tulla suure hulga käändelõppudega: meelde jätta, mida iga lõpp tähendab, polnud lihtne. Samuti tekitas raskusi mõne tähe hääldus, millega ma varem polnud kokku puutunud, ja pikkuse eripärad — mõnda heli peab venitama, mõnda tuleb öelda lühemalt.

Kuigi ma tegelesin muusikaga, polnud mul eriti head kuulmist, seega oli nende erinevuste tunnetamine keeruline.


Ootamatult lihtne oli see, et eesti keeles pole tegelikult väga palju täiesti ainulaadseid sõnu. Mingil hetkel saad aru, et sõnad korduvad sageli ja edasi tulevad juba nende kombinatsioonid. Eesti keel on aglutineeriv keel ning umbes 80% sõnadest on liitsõnad. Sisuliselt piisab sellest, kui õpid selgeks 10–15% põhisõnavarast — edasi saab neid lihtsalt kombineerida ja nii tekivad uued tähendused. Seetõttu ei olnud sõnade meeldejätmine mulle eriti raske.
Mida keel võib inimeste kohta rääkida — seda, mida ei saa teada raamatutest, reisijuhtidest või näiteks ekskursioonidelt?
Keel peegeldab väga hästi seda, millega inimesed oma igapäevaelus kõige sagedamini kokku puutuvad. Näiteks olen märganud, et eesti keeles on väga palju sõnu, mis kirjeldavad loodusnähtusi ja loodust üldiselt. See on seotud sellega, et eestlased on ajalooliselt olnud loodusega tihedalt seotud. Vanasti olid nad mitmejumalausulised ja uskusid looduse jõusse.

Sellest tulenevalt on näiteks mõnel loomal palju erinevaid nimetusi. Samal hundil on üle kümne nime. See on seotud uskumusega, et hunt võis tulla ja võtta lamba või isegi lapse, ning arvati, et looma ei tohi nimepidi kutsuda, et ta „ei kuuleks“. Seetõttu mõeldi välja palju erinevaid nimetusi.

Sama on ilmaga — keeles on väga palju sõnu, mis kirjeldavad sademete erinevaid vorme: vihm, vihmake, tugev vihm, peen vihm, nõrk vihm… Neid variante on tõesti palju.
Kui olime rääkinud keele õppimisest, suundusime Telliskivi piirkonda. Tänaval oli palju inimesi ja lärmakas, autod sõitsid mööda, nii et otsustasime leida rahulikuma koha ja läksime “Caffeine” kohvikusse. Peale meie oli seal veel paar turisti, kes valisid kaua, mida tellida. Me võtsime endale joogid, istusime diivanile ja jätkasime vestlust.
Kaks aastat pärast Eestisse kolimist hakkas Nastja õpetama eesti keelt ja asus tööle kasvatajana eesti lasteaeda. Aastal 2022 avas ta oma veebikooli Saan Targaks.
Kuidas sündis idee luua veebikool Saan Targaks ja millised on sinu arvates veebipõhise õppe eelised — nii sinu kui õpetaja, kui ka õpilaste jaoks?
See idee tekkis sellepärast, et alguses andsin eratunde. Siis sain aru, et huviliste arv kasvab nii kiiresti, et ma ei jõua enam kõiki vastu võtta. Hakkasin töötama gruppidega, kuid mõistsin, et seda on vaja laiendada. Siis alustasin õpetajate palkamisega ja selleks oli juba vaja luua ettevõte — nii kool lõpuks sündiski.

Minu arvates on veebipõhisel õppel eelised nii õpilastele kui ka mulle. Inimesed saavad õppida eesti keelt ükskõik millisest maailma punktist. Paljudel pole aega või soovi kulutada aega kursustele sõitmiseks, seetõttu on veebitunnid väga mugavad. Mõned õpivad otse töö juures, leides tunni ajavahemiku, teised — koos väikese lapsega; näiteks emad, kes on lapsehoolduspuhkusel ja ei saa last üksi jätta, saavad samuti õppida.

Minu jaoks, kui õpetaja jaoks, on veebiformaat samuti väga mugav. Ma saan reisida ja samal ajal tunde mitte vahele jätta — saan õpetada ükskõik millisest riigist.
Veebikoolis Saan Targaks pakutakse eesti ja inglise keele kursusi, mis on suunatud nii keele praktilisele kasutamisele igapäevaelus kui ka eksamiteks ettevalmistumisele. Samuti on saadaval iseseisvaks õppimiseks mõeldud kursused, sealhulgas eesti keeles tehtud multifilmide ja lastesaadete analüüsid. Rohkem infot kooli kohta leiab kodulehelt.
Kas sul on olnud mõni õpilane või lugu, mis kinnitas veelgi sinu armastust õpetamise vastu?
Mul on olnud mitu sellist õpilast, kuid ilmselt üks meeldejäävamaid oli naine Narvast. Ta hakkas keelt õppima täiesti nullist, ilma keelekeskkonnata, ja jõudis väga heale B1 tasemele. See kõik tänu sellele, et ta õppis iga päev iseseisvalt: tegi kõik ülesanded, palus pidevalt lisaülesandeid ja hakkas järk-järgult väga hästi rääkima. Mingil hetkel pidime tunnid ajutiselt peatama, kuid tema soov, pühendumus ja areng tund-tunni haaval motiveerisid mind ennast väga. Ma vaatasin teda alati imetlusega — see oli tõeliselt tore. Ta motiveeris ka teisi grupiõpilasi.

Mul on ka üks teine õpilane, kes õpib siiani. Tema tuli samuti Venemaalt ja suutis tänu oma töökusele saada keelekategooria ning leida töö. Tegelikult on selliseid lugusid palju — inimesed, kes on eesti keele selgeks õppinud, ei karda enam kohalikega suhelda, on leidnud töö, kinnistunud siin ja elavad rahulikult. See teeb mind väga rõõmsaks.

Minu jaoks, kui õpetaja jaoks, on see parim kompliment.

Kas tunned, et oma tööga annad märkimisväärse panuse sellesse, kuidas Eestit tajutakse kui mitmekeelset ja mitmekultuurilist riiki?
Ma arvan, et Eesti on tõesti mitmerahvuseline riik. Siin on palju turiste ja sisserändajaid ning seda protsessi on oluline toetada. Mina püüan anda oma väikese panuse, aidates teistest riikidest pärit inimestel siin kohaneda, kinnistuda ja eksameid sooritada. Tõenäoliselt annan ma tõesti oma osa sellesse.

Eesti jaoks on see minu arvates suur pluss. On oluline, et eri valdkondades töötaksid inimesed, kes aitavad kaasa riigi arengule ja loovad sidemeid teiste riikidega — olgu need idufirmad, majandussektorid või inimestevahelised suhted. Kõik see on suurel määral võimalik tänu migrantidele ja välismaalastele, kes selle nimel aktiivselt tegutsevad.
Kas oled ise märganud, et sinu õpilased toovad tundide kaudu Eestisse killukese oma kultuurist?
Jah, loomulikult olen märganud. Kuigi ma töötan peamiselt venelaste ja ukrainlastega, on juba kõige lihtsamates asjades näha nende kultuuri mõju. Näiteks siis, kui nad küsivad,

kuidas on õigem teisele inimesele pöörduda — kas „sina“ või „teie“.


Kuna me oleme harjunud pöörduma „teie“ vormis, huvitavad õpilasi küsimused, kas eesti keeles tuleb samuti nii teha, milliseid viisakusvorme kasutada, et vestluspartnerit mitte solvata ja et kõne ei kõlaks karmilt.

Edasi ilmneb igaühe individuaalne lähenemine sõnavara õppimisele. Siin on juba raske rääkida ainult kultuurist — see sõltub pigem konkreetsest inimesest ja tema õppimisviisidest. Ja mina ise õpin oma õpilastelt samuti väga palju. Nad jagavad minuga nippe ja meeldejätmistrikke. Näiteks keegi õpetas mulle, kuidas mitte segi ajada sõnu Üheksa ja Kaheksa: sõna Üheksa meenutab sõna Üks, ja kui kümnest üks maha võtta, jääbki üheksa. Hakkasin seda nippi kasutama ka teiste õpilastega — ja see töötab!
Kas teie koolis on ka tunde, kus arutatakse teemasid, mis ühendavad erinevaid kultuure, näiteks pühi ja traditsioone?
Jah, alates B1-taseme kursustest räägime kultuuriteemadest. Põhiliselt on see Eesti kultuur, et tutvustada õpilastele siinsete traditsioonidega. Aga me küsime ka, millised kombed on nende endi kultuuris või peres. See loob suhtluskeskkonna, kus igaüks saab jagada oma traditsioone, tunneb end vabamalt ja enesekindlamalt ning laiendab oma silmaringi.

Minu jaoks, kui õpetaja jaoks, on see samuti huvitav — tänu õpilastele saan iga tunniga teada midagi uut ja muutun ise targemaks.

Kui olime joogid ära joonud, otsustasime veel natuke kohvikusse jääda ja rääkida sellest, kuidas aastate jooksul Eestis elamine on mõjutanud Nastja identiteeti ning millised on tema plaanid — nii isiklikud kui ka seotud veebikooliga.
Kuidas sa arvad — kas sinu identiteet on üheksa aasta jooksul Eestis elades muutunud?
Minu kõne on muidugi veidi muutunud tänu teiste võõrkeelte õppimisele. Aga see on loomulik protsess paljude jaoks, kes õpivad kaks-kolm keelt kõrgel tasemel ja elavad keskkonnas, kus inimesed räägivad mitmes keeles.

See on mõjutanud ka minu isiksust. Moskvas elades oli hoopis teistsugune tempo ja elurütm — tuli pidevalt võidelda, sõna otseses mõttes „endale koht päikese all välja võidelda“. Siin sellist asja ei ole. Siin muutud rahulikumaks, tasakaalukamaks ja leplikumaks. Sa ei pea pidevalt võitlema lihtsalt selleks, et ellu jääda.

See tuleb eriti hästi esile siis, kui lähen vanematekoju — vahe on tuntav. Ma tunnen end seal ühtaegu „võõramalt“ ja samas lõdvestunumalt. Teisalt on see hea —

tunned end rahulikumalt, stressi on vähem, hallid juuksed ilmuvad hiljem ja kortse on vähem. See on kindlasti üks suur pluss elust Eestis.

Kuidas sa näed oma tulevikku viie aasta pärast?
Ma arvan, et viie aasta pärast elan ma tõenäoliselt ikka veel Eestis, sest ma ei tunne, et oleksin mingi piirini jõudnud. Ma näen siin perspektiive ja saan aru, kuidas edasi areneda. Aga võib-olla tulevikus, kui tahan kasvada ja tegeleda millegi muuga, ei keela ma endal kunagi elukutset vahetada. Võib-olla kolin kuhugi mujale ja hakkan tegelema teise valdkonnaga.

Üheksa aastat tagasi ei oleks ma iial arvanud, et hakkan eesti keelt õpetama — isegi siis, kui ma Eestisse saabusin, mõtlesin, et lõpetan magistriõpingud, lähen koju tagasi ja saan muusikuks. Lõpuks sain hoopis eesti keele õpetajaks.


Kuhu elu mind järgmise 5–10 aasta jooksul viib, ma ei tea, aga olen selleks avatud. Ma lihtsalt püüan olla hea spetsialist selles valdkonnas, mille ma valin.
Lisaks Saan Targaksele — kas sul on veel mõtteid või mõni konkreetne projekt, mis aitaks mingil moel Eestisse kultuuri või inimesi ühendada?
Praegu on kõik minu projektid seotud õpetamise ja keeleõppega. Üks suuremaid projekte, millega oleme juba üle aasta töötanud, on ABCpilot — rakendus, mis aitab inimestel sooritada eesti keele eksami.
Tulevikus tahame seda rakendust arendada ka teistele keeltele ja teistes riikides. Ma arvan, et perspektiivis, kui me aitame inimestel eksameid sooritada ja siin kinnistuda, saavad nad suhelda eesti keeles, jääda siia elama ja samal ajal arendada ka kultuuri.
Vestluse lõpetuseks otsustasime veidi jalutada. Nastja tegi paar fotot oma filmiaparaadiga ja mina esitasin talle viimased küsimused — mida ta tahaks öelda endale minevikus enne Eestisse kolimist ja millist Eestit ta näeb tulevikus. Kõige lõpus tegime ka väikese kolme küsimusega blitstesti.
Kui saaksid saata ühe lühikese sõnumi endale minevikku, just enne Eestisse kolimist, mida sa endale ütleksid ja miks?
Ma ütleksin juba siis: „Pea blogi ja osta bitcoine“. Tegelikult on raske öelda, et oleks pidanud midagi muutma — ilmselt ei olekski midagi vaja olnud muuta. „Ole sina ise, õpi keeli, jää positiivseks“ — sellised asjad ma endale ütleksin, sest ma ei tahaks midagi muuta. Ma ei tahaks mitte õppida selles akadeemias, kus õppisin, sest see on suurepärane ja ma sain sealt väga palju: teadmisi, sõpru, kogemusi. Ma ei tahaks olla teine inimene. Mind rahuldab täielikult see, mis elus on minuga juhtunud. Ma lihtsalt ütleksin: „Jää positiivseks, ära muretse. Elus tuleb ette raskusi, aga sa saad hakkama.“
Kui Eesti oleks kuidagi loom või värv, mis see sinu jaoks oleks ja miks?
Mul on alati raske sellistele küsimustele vastata. Aga kui natuke mõelda, oleks see ilmselt mingi väike loomake, näiteks valge karvane jänes.

See on ohutu, rahulikult muru näksib, naudib elu ja ei taha sattuda kiskjate kätte. Selle kõrval on hubane olla, tahad teda toita, kaitsta ja tema lähedal elada.

Üks raamat eesti keeles?
„Mees, kes teadis ussisõnu“
Sinu väekoht Eestis?
Haapsalu
Üks eesti roog?
Kiluvõileib
Danila (tema/temat) on fotograaf ja algaja ajakirjanik. Mustvalgete kaadrite armastaja ning Perspectives 2 projekti liige, kes töötab kultuurilise identiteedi ja enesemääratluse teemadega. Oma töös uurib ta, kuidas visuaalsed pildid võivad peegeldada inimese sisemaailma ja tema seost ümbritseva maailmaga.
______________

See material on osa PERSPECTIVES 2 projektist – sõltumatu, konstruktiise ja paljutõotava ajakirjanduse uus suund. Projekti rahastab Euroopa Liit. Tekstis väljendatud arvamused ja seisukohad on autori(te) omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või Euroopa Hariduse ja Kultuuri Täitevasutuse (EACEA) vaateid või seisukohti. Euroopa Liit ja EACEA ei võta nende eest vastutust.
2025-10-26 13:00 EE Perspectives Мозаика/Mosaiik