Narvamus

Pekingist Tartusse: kuidas keel, kultuur ja pelmeenid kujundavad identiteeti

Autor ja Fotograf: Danila Sviridov

Mosaiik on teos, mis koosneb paljudest väikestest elementidest. Kivid, klaasitükid, keraamika – iga osa on iseenesest lihtne, kuid koos moodustavad need tervikliku pildi. Nii on ka inimestega. Igal ühel on oma keel, taust, kultuur, kuid koos loome me elava, mitmekihilise riikliku identiteedi. Projekt „Mosaiik“ räägib inimestest, kes on saabunud Eestisse maailma eri nurkadest, leidnud siin kodu ja saanud osa siinsest kultuuriruumist. See on fotolugude ja intervjuude sari, kus räägime elust, kuuluvusest ja sellest, kuidas sünnib tunne, et „see ongi minu koht“.
Meie esimene kangelane on Kaspar Wang – TikToki looja Hiinast, kes on Eestisse armunud. Oma enam kui 20 000 jälgijaga TikToki kontol jagab ta hetki igapäevaelust – räägib oma õpingukogemusest, kultuurilistest erinevustest Hiina ja Eesti vahel ning sellest, milline on elu uues riigis.

Kaspariga leppisime kokku kohtumise Tartus, et jalutada tema lemmikpaikades, vestelda kolimisest, kultuurilisest kohanemisest ja sellest, mida tähendab olla „oma“ uues keskkonnas.

Alustasime oma jalutuskäiku Tartu Ülikooli raamatukogu juurest ja liikusime aeglaselt Toomkiriku poole. Seal leidsime pingikese, kust avanes kaunis vaade hoone fassaadile. Mugavalt maha istunud, alustasime intervjuud.
Esimene küsimus: kuidas sa kirjeldaksid oma kultuurilist identiteeti praegu? Kas see on kuidagi muutunud pärast Eestisse kolimist?
Ma ütleksin, et kui ma elasin Hiinas, siis ma ei tunnetanud eriti kultuurilisi erinevusi – mis on ka arusaadav, sest seal elavad peamiselt hiinlased. Mul ei olnud eriti palju kokkupuuteid välismaalastega. Aga kui ma kolisin Eestisse, siis alguses ei tundunudki, et kultuuriline erinevus oleks väga suur.

Kuid üsna kiiresti hakati minult palju küsima, kuidas Hiinas asju tehakse – kuidas seal elatakse, kuidas on kombed jne. See pani mind rohkem mõtlema oma kultuuri peale.

Peale kolimist tunnen, et mul on tugevam side oma kultuurilise identiteediga. Ma olen enesekindlam, mulle meeldib minu kultuur ja ma tahaksin seda rohkem inimestele tutvustada. Seetõttu tegin ka oma TikToki ja sotsiaalmeedia kontod, kus üks peamisi teemasid ongi kultuur ja kultuuridevahelised erinevused.

Ma ütleks, et see on suur osa minust – see, kust ma pärit olen, kes ma olen ja milline on minu kultuur, on väga oluline osa minu identiteedist.
Kas sul on harjumusi, traditsioone või rituaale, mis aitavad sul Eestis elades hoida sidet Hiina kultuuriga?
Ma ütleksin, et suuri asju väga palju ei ole, aga on väikseid, pisikesi detaile. Näiteks söön iga päev söögipulkadega, mitte kahvli ja noaga. Ja võib-olla ka see, et ma kasutan iga päev riisikeetjat, et valmistada riisi. Seda on mult palju küsitud – kas tõesti igal aasia perel on olemas riisikeetja? Vastus on: jah, see on päriselt olemas. Me tõesti valmistame riisi just sellisel moel, mitte ei pane mingit pakiriisi tavalisse potti.

Sellised väikesed asjad – jah, ma hoian oma traditsioone nii palju kui võimalik, ka siin Eestis elades. Näiteks ka Hiina uusaasta – ma arvan, et see on tähtis. Üle-eelmisel aastal veetsin Hiina uusaasta Tallinnas ja oli nii hea meel vaadata, kuidas ka Rotermanni kvartalis tähistati seda! Oli väga tore näha, et paljud inimesed tundsid huvi minu kultuuri vastu.

On ka teisi väikeseid rituaale, mis aitavad end tunda nagu kodus. Iga kord, kui ma käin Hiinas ja tulen tagasi, toon kaasa väikseid dekoratiivseid kaunistusi – Zhongguojie.

Zhongguojie (hiina k. 中国结, zhōngguó jié) — traditsiooniline Hiina dekoratiivne sõlm, mis sümboliseerib õnne, edu ja ühtsust. Sageli kasutatakse seda kodukaunistusena või talismanina.

Ma paigutan neid enda kodus ja kui keegi tuleb mulle külla, siiskohe saab aru, et olen hiinlane. Ka minu külmkapil ilutsevad panda-magnetid. Sellised asjad teevad mind rõõmsaks ja aitavad mul hoida sidet oma kultuuriga.
Lisaks, sõpradega veedetud aeg aitab koduigatsust leevendada. Koos oma Hiina sõpradega teeme tihti väga maitsvaid hiinapäraseid toite. Selliseid hetki on elus väga vaja, et mitte igatseda kodu liiga palju. Välismaal olles tundub mulle, et mu head sõbrad on justkui mu pereliikmed — me toetame üksteist. Sellised hetked ongi saanud harjumuseks, mis aitab mul koduigatsusest üle saada.
Kas sa tunned, et oled ise ka midagi Eesti käitumisest üle võtnud? Näiteks see väiksem small talk või distantsi hoidmine — on see sind muutnud?
Kindlasti on. Mõned mu tuttavad Pekingis küsivad, miks ma vaiksemaks ja tagasihoidlikumaks muutusin. Ma ütlen, et

ma elan Eestis ja siin on põhjamaine iseloom.

Nii et jah, ma arvan, et see on mind mõjutanud.
Kas sa arvad, et see mõju on pigem positiivne või negatiivne?
Pigem positiivne. Praegu tundub, et kõik sobib mulle hästi. Mulle väga meeldib ja ma ei tunne, et peaksin midagi muutma.
Kas sa tunned, et oled juba Eesti ühiskonna osaks saanud?
Ma ütleksin, et nii ja naa. Vahepeal tundub, et olen tõesti üks Eesti “pereliikmetest”, aga teistes olukordades tunnen end pigem kõrvalvaatajana, nagu väljaspoolt.

Kuna ise õpin ajakirjandus- ja kommunikatsioonierialal, siis üritan end kursis hoida Eesti meediamaastikuga. Vähemalt ma tean, mis minu ümber toimub. Ma arvan, et see on väga oluline — aru saada, mis toimub ja mis võiks juhtuda. See on mind tõesti aidanud paremini kohaneda ja end Eestis kodusemalt tunda. Aga mõnikord, kui ma ei saa hästi aru, mis toimub või miks midagi toimub, siis tunnen ennast jälle natuke kõrvalvaatajana.
Aga kas sulle meeldib see roll või sa tahaksid olla rohkem kaasatud?
Jah, ma sooviksin kindlasti rohkem Eesti ühiskonda sulanduda, rohkem suhelda teiste inimestega.
Me ei jäänud Toomkiriku juurde kauaks peatuma – tegime mõned fotod ja suundusime edasi järgmise sihtkoha poole: botaanikaaeda.
Tee peal jalutades ja vesteldes hakkas mind huvitama: kuidas Kaspar tajub eesti kultuuri? Mis tundub talle selles omane ja lähedane, ning mis jääb endiselt arusaamatuks või tekitab kultuurišoki?
Kuidas sa näed Eesti kultuuri ja traditsioone? Kas see on midagi, mis tundub sulle eriti südamelähedane?
See on minu jaoks väga raske küsimus. Alguses tundus kõik väga huvitav, sest meie kultuurid on tõesti väga-väga erinevad — Hiina ja Eesti kultuur. Näiteks pidustuste puhul: ma ei teadnud üldse, mida tehakse jaanipäeval või lihavõttepühadel. Lihavõtteid Hiinas üldse ei tähistata, ja jõule samuti mitte. Ma tähistasin oma esimest jõulu, Halloweeni, lihavõtteid ja jaanipäeva kõik siin Eestis — need olid minu jaoks täiesti uued kogemused.

Alguses ma õppisin, kuidas neid pühasid siin üldse tähistatakse. Tegelikult ülikoolis, keeleõppe ainetes, tutvustatakse meile lisaks keelele ka palju kultuuri. Festivalidest ja traditsioonidest räägitakse palju, nii et nende kaudu olen saanud palju rohkem Eesti kultuurist teada.
Mis sulle Eesti kultuuri juures kõige rohkem meeldib?
Ma arvan, et kõige rohkem meeldib mulle see, et Eesti kultuur on väga loodusega seotud. See on minu jaoks täiesti uus, sest ma olen pärit Pekingist, linna kesklinnast, ja mul ei olnud kunagi võimalust lihtsalt niisama minna metsa, näiteks seeni või marju korjama või kala püüdma. See ei olnud minu lapsepõlve osa.

Minu lapsepõlv möödus pigem suurte hoonete vahel ja kaubanduskeskustes – see oli täielik linnakeskkond.

Aga Hiinas on ju ka loodust — metsad, mäed?
Jah, see oleneb sellest, kus inimene elab. Näiteks ma usun, et inimesed, kes elavad maapiirkondades, kindlasti kogevad rohkem sellist loodusega seotud elu. Hiinas on tõesti väga ilus loodus — näiteks Sise-Mongoolias, Xinjiangis või Tiibetis. Seal on tõeliselt muljetavaldav loodus. Ma olen ise ka kõigis neis paikades käinud ja mulle väga meeldis, aga need ei ole minu igapäevased või lapsepõlve mälestused. Minu põhikogemus pärineb ikkagi Pekingist, suurtest tänavatest ja linnamelust.
Kas sul on olnud kultuurišokkevõi arusaamatusi? Kui jah, siis kuidas sa nendega toime tulid
Oi, neid on väga palju, ma ütleks.

Alguses ma lihtsalt ei saanud aru, miks inimestele ei meeldi rääkida.

See oli kohe esimene küsimus. Nagu ma juba mainisin — hiinlased on väga avatud, soojad ja sõbralikud. Tihti tundub, et nad on justkui vanad tuttavad Alguses jäi mulje, et siin on väga raske inimestega sõbraks saada — nii ülikoolikaaslastega kui ka tavainimestega. Vahel tekkis tunne, et teen midagi valesti või et äkki ma kellelegi ei meeldii — peas keerlesid sellised mõtted. Näiteks bussis, LuxExpressis, kui ma istusin ja minu kõrvale tuli inimene, siis ta vajutas kohe seda nuppu ja nihkus minust eemale. See oli minu jaoks veider kogemus. Ma mõtlesin: „Kas ma haisen või kas mul on midagi viga?“ Aga hiljem sain aru, et kõik on korras — inimesed lihtsalt hindavad rohkem isiklikku ruumi. Võib-olla see oligi mu esimene kultuurišokk.

Ja hiljem on olnud kultuurišokke ka eluolulistest pisiasjades. Näiteks olen paljudes meediakanalites ja intervjuudes maininud, et ma siiani ei saa aru, miks eestlased söövad pelmeene hapukoorega. See tundub mulle natuke nagu ütleks itaallasele, et me paneme ananassi pitsa peale — umbes sama tunne on, kui keegi ütleb mulle, et pelmeene süüakse hapukoorega. Meie alati sööme pelmeene äädikaga, see on täiesti tavaline. See oli minu jaoks suur kultuurišokk. Hiinas üldse ei eksisteeri hapukoort— vähemalt mina ei ole kunagi hapukoort proovinud või sellega kokku puutunud. See ei ole tavaline toiduaine. Ja isegi ketšupiga me pelmeene ei söö. See oli ka minu jaoks üks kultuurisokk.
Kas on olnud ka mõni eriti kummaline või isegi solvav küsimus? Näiteks, et kas Hiinas süüakse päriselt koeri?
Ei, tegelikult me ei söö koeri. Alguses oli see küsimus isegi solvav. Ma ei suutnud ette kujutada, kuidas keegi üldse sööks nii armsat looma. See tundus väga kummaline ja ebameeldiv.

Aga hiljem ma hakkasin mõtlema, miks sellised küsimused üldse tekivad. Ka mu väga head sõbrad on vahel selliseid asju küsinud. Ma saan aru, et nad ei taha mind solvata – nad on lihtsalt uudishimulikud ja ei tea täpselt, mis Hiinas tegelikult toimub.

Praegu ma ei võta selliseid küsimusi enam isiklikult. Pigem tahan selgitada ja rääkida, et mina ja mu sõbrad väga armastame loomi. See on lihtsalt üks stereotüüp, millega ma püüan ka läbi sotsiaalmeedia võidelda. Tänaseks suudan ma selliseid asju võtta kergemalt, mitte enam nii tõsiselt nagu varem.
Kas on olnud ka selline küsimus või olukord, mis tegi sind kurvaks? Et miks inimesed arvavad hiinlaste kohta nii?
Tegelikult on mu kogemused enamasti olnud väga positiivsed. Inimesed, keda ma päriselus kohtan, on siirad ja heasüdamlikud. Aga internetis kohtab igasuguseid inimesi. Seal olen ma näinud ka väga negatiivseid ja solvavaid kommentaare. Alguses see tegi mind kurvaks, aga praegu ma olen sellest üle saanud. Ma ei võta neid enam südamesse.

Stereotüüpe on erinevaid – näiteks välimusest. On tehtud halvustavaid märkusi selle kohta, kuidas hiinlased välja näevad. Alguses tundusid need rünnakud väga solvavad, sest ma ei saa ju oma välimust muuta. Aga praeguseks oskan selliseid kommentaare ignoreerida ja ei võta neid tõsiselt.
Pärast mõningaid fotosid botaanikaaias suundusime edasi oma jalutuskäigu järgmisse punkti – Tartu Ülikooli Delta keskusesse. Loodetavasti leiame seal vaikse koha vestlemiseks, kuid hoone oli täis tudengeid ja kõige eraldatumaks nurgaks osutus paar diivanit rõdul.

Ma naljatasin: „Tundub, et see on suitsetajate ala,“. Mind huvitas, millega Kaspar TikTokis tegeleb – kuidas kõik alguse sai ja miks ta otsustas just seal oma elust Eestis rääkida.
Kas sa arvad, et sinu TikToki konto ja tegevus mõjutavad seda, kuidas inimesed Eestis näevad Hiina inimesi ja Hiina kultuuri?
Muidugi. Mul on suur au näidata inimestele, milline ilu ja kultuur Hiinas on. Mõned minu videod on saanud näiteks 100 000 vaatamist, ja on väga hea meel lugeda, kuidas inimesed kommenteerivad, et „Oh, Hiinas toimuvad sellised asjad“, või „Hiina ilu on just selline“, või „kuidas Hiinas pelmeene tehakse“. Jah, ma arvan, et minu tegevus aitab kindlasti kujundada eestlaste ettekujutust Hiinast.
Aga kas sa tahad pigem stereotüüpe murda või näidata rohkem reaalsust?
Ma olen kindlasti püüdnud murda stereotüüpe, vähendada neid. Mõnes videos olen isegi naljaga käsitlenud meie stereotüüpe, et näidata inimestele —see ei vasta tõele.
Nägin su viimast videot jaapani blogija Kyomaga. Oli huvitav vaadata, kuidas inimesed, kes on pärit Jaapanist ja Hiinastsuhtlevad omavahel mitte inglise, vaid eesti keeles. Arvan, et mõnele eestlasele, kellele immigrandid väga ei meeldi, oli see tõeline kultuurišokk.
Jah, ma võin isegi öelda, et oleme jõudnud aega, kus välismaalased räägivadki eesti keelt — see pole enam ime. Minu ümber on palju välismaalasi, kes õpivad eesti keelt, kuigi nad pole Eestist pärit. Näiteks mina õppisin hiljuti eesti keelt ülikoolis ja seal on palju välismaalasi, kes räägivad eesti keelt väga hästi — isegi paremini kui mina. Olen ülikoolis pidevalt näinud, et

eesti keel ei ole enam ainult eestlaste keel, vaid ka välismaalaste oma.

Hiinas õpetatakse ka eesti keelt, sealsetes ülikoolides on eesti keele erialad ja paljud tudengid valivad vahetusõppe sihtriigiks Eesti. Nii et oleme jõudnud aega, kus eesti keel ei ole enam „väike keel, mida räägivad ainult eestlased“. Seda stereotüüpi tuleb kindlasti muuta.
Kas sa tunned või arvad, et sinu tegevus TikTokis või laiemalt Eestis aitab kaasa kultuurilisele mitmekesisusele? Kas see näitab, et Eesti on mitmekultuuriline riik ja aitab immigrantidel paremini ühiskonda sulanduda?
Jah, kindlasti. Alguses ma ei mõelnud sellele — see oli lihtsalt minu isiklik sotsiaalmeediakonto, kus jagasin oma igapäevaelu. Ma ei arvanud, et see võiks kuidagi teisi mõjutada. Aga kui mõned videod läksid viraalseks, siis hakkasin mõtlema, et võib-olla mul on mingi eesmärk või isegi vastutus. Olles siin välismaalane, hiinlane, aasialane, mängin ma tõenäoliselt mingit rolli selles ühiskonnas.

Nüüdseks on minu jaoks üks oluline eesmärk näidata, et Eestis ei ela ainult eestlased, vaid ka paljud välismaalased. Ja ma tahaksin, et meie — välismaalaste — hääl oleks rohkem kuuldav Eesti meediaruumis. Et inimesed näeksid ja kuuleksid, mida meie mõtleme, kuidas me igapäevaselt siin elame, milline on meie kogemus.
Kas sul on mingeid ideid või ettepanekuid, kuidas erinevaid kultuure Eestis paremini ühendada?
Ma ütleks, et väga hea algus oleks keel. Soovitaksin kindlasti alustada keeleõppest.

Keel on see, mis ühendab inimesi üle riigipiiride.

Ma olen olnud alati seda usku, et poliitika on see, mis meid lahutab — see toob kaasa konflikte ja tülisid. Aga keel on see, mis meid ühendab ja aitab üksteist paremini mõista.

Kui sa õpid eesti keele ära, siis kindlasti leidub keegi, kes tahab ja suudab sinu häält kuulda ja mõista. Ma arvan, et keel on hea integratsiooni lähtekoht.
Pärast vestlust TikTokis tegutsemisest otsustasime jalutust jätkata Tartu Ülikooli peahoone suunas. Kui jõudsime ülikooli hoone juurde, läksime sisse — pärast jahedat jalutuskäiku õues oli seal väga soe. Veidi sooja saanud, suundusime meie viimase sihtkoha poole — Aparaaditehasesse, ühte Tartu kõige atmosfäärilisemakultuuriruumi. Seal esitasin Kasparile viimased küsimused. Peamiselt puudutasid need tema teekonda eesti keele õppimisel — keeruline, kuid oluline sammselle poole, et tunda end „omana“ uues riigis.
Sa räägid tihti keele õppimisest, aga kas on mõni sõna või fraas, mis tundub sulle eriti tähendusrikas?
Jah, see sõna, mida ma olen ka varem meedias maininud, on abielu. Kui mõelda selle sõna peale, siis see koosneb kahest osast — abi pluss elu — järelikult sellest on abi sinu elus. Inimesed aitavad üksteist terve elu — see ongi ju abielu, eks ole? Ja samuti abikaaslane — abi ja kaaslane, inimene, kes toetab sind, ja keda toetad sina.

Läbi selliste sõnade ma saan tegelikult aru eestlaste mõtteviisist — kuidas nad tajuvad erinevaid eluvaldkondi, näiteks sama abielu. Või näiteks läbipirnlamp ja pirn, sest see on ju pirni kujuga. See on väga armas sõna. Või kilpkonnkilp ja konn.
Aga kas sul on olnud mõni naljakas olukord, mis on seotud eesti keelega?
Kindlasti! Näiteks alguses ei osanud ma üldse r-häälikut korralikult hääldada. Kui keegi küsis, mis on mu lemmikmagustoit, siis ma ütlesin, et see on šokolaadi roll (šokolaadirull). Aga see kõlas nagu loll, mitte roll! Selliseid olukordi tuli ette üsna palju. Ma kordasin seda sõna sada korda, kuni üks õpetaja lõpuks ütles mulle: „Palun harjuta seda häälikut, muidu see kõlab väga naljakalt.“ Mul on palju selliseid mälestusi r-tähega, eriti keeleõpingute alguses. Aga nüüd ma arvan, et saan juba enam-vähem hakkama.
Kindlasti saad! Tegelikult mulle meeldivad väga erinevad aktsendid — see, kuidas inimesed räägivad, on väga isikupärane. Kohe näitab, kust inimene pärit on.
Jaa, sama siin. Alguses, ülikoolis, ma arvasin, et minu hääldus peab olema nii perfektne kui võimalik. Aga mingi hetk sain aru, et see

aktsent ongi osa minu identiteedist.

Ma olen hiinlane — seega ongi normaalne, et ma räägin veidi teistmoodi. Ma ei saagi kõlada nagu tõeline eestlane, sest ma ei kasvanud siin ega ole eestlane. Kui ma tulen teisest kultuurist, siis on täiesti okei, et see ka minu aktsendist välja paistab.
Lõpetuseks pakkusin Kasparile välja mõtte mõtiskleda Eesti üle läbi kujundite ja assotsiatsioone, ning heita pilk riigi kultuurilisse tulevikku.
Kui sa peaksid kirjeldama Eestit ühe sõna või kujundiga, mis see oleks ja miks?
Ma ütleks, et see oleks Eesti lipp. Lumi, mets ja maa — kõik need koos sümboliseerivad Eestit. See ongi selline rahulik, looduslähedane ja puhas — väga sümboolne.

Eesti lippu vaadates tulebki see tunne — rahu ja vaikus.

Kui sa oleksid osa Eesti kultuurist, nagu mosaiigitükk, siis milline tükk sa oleksid? Näiteks väärtus, tunne, kuju või mingi laul — milline?
Väga huvitav küsimus. Ma arvan, et ma võiksin olla üks väike saar kusagil Läänemeres. Eestis on ju palju saari, ja ma kujutan ette, et ma võiksin olla just selline rahulik ja eraldatud paik.
Aga miks just saar? Kas see tähendab, et sa tahaksid hoida distantsi teistega?
Pigem tähendab see rahu. Ma arvan, et ma olen rahulik inimene. Paljud ei tea minust enne, kui nad mind paremini tundma õpivad. Kui nad tulevad ja tahavad lähemalt tuttavaks saada, siis nad on teretulnud. Aga üldiselt — ma eelistan vaikust ja oma ruumi.
Kas sa oskad ette kujutada, milline võiks olla Eesti kultuuriline pilt 10 aasta pärast? Mida sa selles tulevikupildis näed?
See on vist kõige toredam küsimus, mida mulle üldse on kunagi esitatud! Ma arvan, et ideaalis võiks Eesti olla 10 aasta pärast selline koht, kus eesti keelt ei nähta enam kui väikest ja suletud keelt, vaid seda räägivad ka välismaalased — hiinlased, jaapanlased, venelased…
Eesti keel võiks olla sild, mis ühendab erinevaid rahvusi ja kultuure, ning selle kaudu tekib meil Eestis üks suur mitmekultuuriline perekond.

See olekski minu ideaalpilt — et meil oleks rohkem haritud inimesi, kes käivad välismaal, tutvustavad eesti keelt ja kultuuri, ning aitavad ka välismaalastel eesti keelt õppida.
Ma usun, et tulevikus tuleb siia veel rohkem inimesi, kes tahavad Eestis elada, eesti keelt õppida ja seda igapäevaelus kasutada.



Danila (tema/temat) on fotograaf ja algaja ajakirjanik. Mustvalgete kaadrite armastaja ning Perspectives 2 projekti liige, kes töötab kultuurilise identiteedi ja enesemääratluse teemadega. Oma töös uurib ta, kuidas visuaalsed pildid võivad peegeldada inimese sisemaailma ja tema seost ümbritseva maailmaga.
______________

See material on osa PERSPECTIVES 2 projektist – sõltumatu, konstruktiise ja paljutõotava ajakirjanduse uus suund. Projekti rahastab Euroopa Liit. Tekstis väljendatud arvamused ja seisukohad on autori(te) omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või Euroopa Hariduse ja Kultuuri Täitevasutuse (EACEA) vaateid või seisukohti. Euroopa Liit ja EACEA ei võta nende eest vastutust.
Perspectives EE Мозаика/Mosaiik