Kes ma olen — sibul või tibla? Või hoopis mõlemat?

Illustratsioon: Daria Taranzhina

Varem või hiljem võib iga Eestis elav inimene, kelle emakeel on vene keel, sattuda olukorda, kus teda nimetatakse sibulaks või tiblaks. Keegi ei tea ette, millal ja kus ta selle sildiga esimest korda kokku puutub — kas koolis vahetunni ajal, kommentaarides sinu TikToki video all või tänaval mõne võõra suust, kes käsib sul minna «tagasi oma kodumaale» ja rääkida seal oma vene keeles.

Selles artiklis uurime, kes on tegelikult sibul ja tibla ning miks sellised solvavad väljendid on siiani kasutusel vene keelt kõnelevate inimeste suhtes. Aga mida on «sibulal» sellega üldse pistmist ning kas eksisteerib «hea venelase» valem, kellegi tõld ei muutu pärast keskööd sibulaks. Püüame selles koos selgusele jõuda!

Miks just sibul?

Sellele küsimusele pole kindlat ja täielikult usaldusväärset vastust. Tõenäoliselt tekkis sõna sibul rahva poolt vene inimeste tähistamiseks ja levis suulise pärimuse kaudu. Seetõttu on avalikus ruumis võimatu leida selle sõna tähenduse täpset päritolu. Selleks, et uurida võimalikke teooriaid sõna sibul tekkimise kohta, otsustasin otsida vastuseid avalikest veebiaruteludest. Otsimise ja erinevate foorumite postituste lugemise käigus jäi mulle silma üsna põhjalik arutelu platvormil Quora, kus kasutajad käsitlesid erinevaid sõna sibul päritolu versioone. Allpool tutvustan teooriaid, mis minu meelest on kõige huvitavamad ja usutavamad.

Ühe teooria järgi elasid etnilised venelased Eestis peamiselt idapiiril, ja just nemad tõid XVIII sajandi lõpus siia hariliku sibula, mida nad kasvatasid ja müüsid kohalikele elanikele. Räägitakse, et tänaseni elab Eestis kogukond nendest vanausulistest venelastest, kes aitasid sibula populaarsust suurendada ning keda rahvasuus nimetatakse Peipsi venelasteks või sibulavenelasteks. Sellised hüüdnimed on seotud nende traditsioonilise eluviisiga – sibula kasvatamise ja müügiga ning kalapüügiga.

Teine teooria ütleb, et ka õigeusu kirikute sibulakujulised kuplid võisid ka oma rolli mängida. See kuplite vorm on juba ammu saanud õigeusu visuaalseks sümboliks, mida Eestis sageli seostatakse vene kogukonnaga. Sellest pärineb ka kujutluspilt „kirikud sibulakujuliste kuplitega“, mis on igapäevases kõnepruugis tugevalt juurdunud.

Aga miks sõna sibul kasutatakse ka nende inimeste kohta, kes ei seosta end kuidagi õigeusuga ja kellele sibul võib üldse mitte meeldida? Platvormil Reddit, kogukonnas r/Eesti, toimus sellel teemal elav arutelu, kus inimesed väljendasid oma arvamust, keda võib nimetada sibulaks ja milliste kriteeriumide alusel. Näiteks kasutaja @I_eat_shit_a_lot sõnastas oma seisukoha järgmiselt:

«<…> Minu jaoks kvalifitseerub sibulaks see inimene, kes näiteks Eestis igatseb vene aega taga ja ootab, et Putin oma sõjaväega siia juba jõuaks. Keeldub Eesti keelt rääkimast või õppimast. Räuskab kõva häälega vene keeles trammis ja laseb kõlarist vene muusikat. Sõdib Ukrainas Putini nimel jne. Kui oled vene rahvusest, aga käitud nagu inimene, siis ma sibulaks ei kutsu neid isikuid».

Paljud kasutajad, selgitades, kes nende arvates on sibulad, kirjutasid ka toetusest praeguse Venemaa valitsuse poliitikale ning riigikeele rääkimise soovist või oskuse puudumisest. Samas leidus kommentaaride seas ka neid, kes kirjutasid, et pole seda sõna teises tähenduses kunagi kuulnud ning on vene keelt kõneleva elanikkonnaga Eestis kogenud ainult positiivset suhtlust. Oma seisukoha selle kohta sõnastas kasutaja @redditikonto järgmiselt:

«Mitte kedagi ei nimeta nii. <…> Kohe rahvuse või emakeele põhjal sõimama hakata on puhtalt loomalik käitumine, mis on mh ka vene imperialismi juur. Ja ei, see ei tee asja paremaks, kui sa "õigeid" venelasi sibulaks ei kutsu. Probleem ongi selles, et venelastelt eeldatakse asotsiaal või vatnik olemist, kuni nad vastupidist ei tõesta».

Aga kuidas on lood sõnaga tibla?

Sõnaveebi sõnastikuportaali järgi tekkis sõna tibla Tallinna kõnekeeles, Esimese maailmasõja ajal, kui linna saabus massiliselt töölistest Vitebski kubermangust — neid tõmbasid töökojad ja kaitsetööd. Laialdase leviku sai see nimetus hiljem, Vabadussõja ajal, kinnistudes keeles alandava hüüdnimena. Samuti eksisteerib versioon, et sõna allikas võis olla vene roppus ty bljad’ («ты, бл***ь»), kuid seos Vitebski kubermanguga peetakse tõenäolisemaks.

Meediaruumis tekivad regulaarselt arutelud ja skandaalid seoses sõna tibla kasutamisega. Näiteks augustis 2025 avaldas ERR-i Ida-Virumaa korrespondent Rene Kundla terve kolumni sellele, kuidas tema defineerib sõna tibla ja milliste inimeste kohta seda terminit tuleks kasutada. Rene arvates on tibla inimene, keda määrab tema käitumine ja vaated. Siia kuulub näiteks põlgav suhtumine Eestisse, samuti Nõukogude okupatsiooni heakskiitmine või õigustamine ja NSVLi-aegne nostalgia. Rene sõnul kasutatakse tiblat, aga ainult vene inimeste kohta — eestlaste suhtes seda terminit ei rakendata.

ERR-i lugejad reageerisid artiklile koheselt ja see tekitas rohkelt arutelusid. Mõned toetasid Renet ja olid tema sõnadega täielikult nõus, teised pidasid teksti väljendusi venelaste vihkamiseks ja vastuvõetamatuks. RusDelfi peatoimetaja Andrei Šumakov kirjutas arvustuse, rõhutades, et Rene Kundla kolumn tekitab küsimusi. Kolumn teeb vahet «normaalsetel venelastel» ja «nendel, keda võib solvata». Rene õigustab rahvuslike solvangute kasutamist ja jätab lugejatele mulje, et rahvuslikel alustel inimeste solvamine esitatakse tavapärasena. Samuti, Andrei arvates, kannab kolumn rassistliku loogika jooni ja loob tunde, et teatud inimgrupid väärivad automaatselt hukka mõistmist.

Sõna tibla kasutamine on arutlusel ka poliitilisel tasandil. Keskerakonna liikme Sergei Mordovini initsiatiivil ilmus rahvaalgatus.ee lehele petitsioon, mis kutsub Riigikogu keelustama selle termini avaliku kasutamise ning kehtestama selle eest vastutuse hoiatuste või trahvide näol. See petitsioon kogus 364 allkirja.

Teine näide: 2024. aastal keskerakonna europarlamendi saadik Jana Toom saatis arupärimise Kaitseliidu ülemale Ilmar Tammele, milles nõudis ansambli Untsakad laulu Vahvus teksti muutmist. Natuke taustainfot: laul ilmus albumil 24.02 ja see avaldati Kaitseliidu initsiatiivil. Laulu tekstis on rida «Kõik tiblad mutta tampida ei ole meil problem», mis tekitas ühiskondlikke ja poliitilisi arutelusid. Rida aga jäi muutmata.

Sibula ja tibla tähenduse erinevus semiootika vaatenurgast

Artikli kirjutamisel otsustasin mitte piirduda ainult sellega, mida inimesed meediaruumis sõnade sibul ja tibla kohta kirjutavad või räägivad, vaid pöördusin samal ajal ka eksperdi poole, kes saaks selgitada kahe termini erinevust ja kommenteerida nende sõnade spetsiifikat. Selle küsimuse mõistmisel aitab meid Martin Oja — Eesti Semiootika Seltsi esimees ja Tartu Ülikooli Rakendussemiootika Keskuse tegevjuht. Martin rõhutas meie kirjavahetuses, et sõnade sibul ja tibla puhul on oluline tähele panna põhimõtteline erinevus nende tähenduses ja kasutuses:

«Sõnade "sibul" ja "tibla" puhul on tähtis pöörata tähelepanu nende tähenduse ja kasutuse

põhimõttelisele erinevusele (sealjuures on sõnade tähendus ja kasutus alati lahutamatult

omavahel seotud, ehk tähendus sõltub kasutuspraktikast)."Sibul" on rahvuslik pejoratiiv ehk teist rahvust kergelt halvustav väljend, nii nagu venelased ütlevad eestlaste ja soomlaste kohta "tšuhnaa" ja ukrainlaste kohta "hoholl". Selliste pejoratiivide kasutus on keeltes väga

vana ja levinud nähtus ning seotud oma-võõra eristusega; seega kuulub pigem argikasutusse ning käib kõigi kõnealuse rahvuse esindajate kohta. Rahvuslike pejoratiivide kasutus pole tugevalt solvav, kuid on selgelt ebaviisakas.

"Tibla" pejoratiivsus on tunduvalt suurem, aga siin on oluline märkida, et sõna "tibla" poolt tähistatav on palju kitsam ja selgepiirilisem. "Tibla" ei viita kõigile venelastele, vaid vene natsidele ja šovinistidele, kes õigustavad vägivalda väiksemate rahvaste kallal ja ka viivad seda vägivalda ellu. Seega on "tibla" võrreldav sõnaga "nats" ja "fašist". Kõige tähtsam on vältida seda, et "sõna" tibla kasutataks kõigi venelaste kohta, kellest paljudel ei ole selliseid hoiakuid, millele sõna viitab».

Martin leiab ka, et Eesti riik ei peaks ühiskonnale dikteerima, milliseid sõnu võib kasutada ja milliseid mitte:

«Nimelt usun, et keele normeerimine "ülevalt poolt" ei tohiks puudutada kõnekeelt, sest selline praktika on omane totalitaarsetele, mitte sõnavabadele ühiskondadele. Seega sõnavara käitub omasoodu ja peegeldab sedasi inimeste hoiakuid».

Milliseid järeldusi saab teha

On raske ennustada, kas need sõnad jäävad tulevikus aktuaalseks või kaotavad oma tähenduse. Tekib mulje, et inimestel puudub selge arusaam, keda võib nimetada «sibulaks» või «tiblaks» ning kes on nendest siltidest vabad. Samuti puudub üldine teadlikkus, et need sõnad võivad haiget teha inimestele, kellel suhtes neid kasutatakse.

Samas on rõõmustav näha, et leidub inimesi, kes hukka mõistavad nende sõnade igapäevase kasutamise, mis solvab inimesi rahvusliku tunnuse alusel. Tundub, et sellise seisukohaga inimesi on enamus.

Igal juhul tasub meeles pidada, et inimeste solvamine ükskõik millisel põhjusel ei lahenda kunagi ühtegi isiklikku ega ühiskondlikku probleemi. Inimest või rahvust alandades näitavad inimesed eelkõige oma hirme, haavatavaid kohti või soovimatust teatud küsimustega tegelda.

Lõpetuseks tasub meelde tuletada, et empaatia ja inimlikkus on võtmed, mis avavad uksi meie heaolule. Elagem sõbralikult!

______________

See material on osa PERSPECTIVES 2 projektist – sõltumatu, konstruktiise ja paljutõotava ajakirjanduse uus suund. Projekti rahastab Euroopa Liit. Tekstis väljendatud arvamused ja seisukohad on autori(te) omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või Euroopa Hariduse ja Kultuuri Täitevasutuse (EACEA) vaateid või seisukohti. Euroopa Liit ja EACEA ei võta nende eest vastutust.