fotograaf: Danila Sviridov
Mõne jaoks on välismaale kolimine katsumus, teisele võimalus. 20-aastase Ukraina tudengi Sasha Leonovichi jaoks on see juba tavapärane kogemus. Ta on elanud Ameerika Ühendriikides ja Austrias, kuid kaks aastat tagasi valis ta Eesti. Siin on Sasha loonud oma elu, leidnud sõpru ja vabatahtlikuna ESN-is (Erasmus Student Network – Erasmus tudengivõrgustik) aidanud sadadel rahvusvahelistel tudengitel leida oma kodu. Tema jaoks pole tegemist pelgalt välismaal elamisega, vaid looga sellest, kuidas avada end maailmale, toetada teisi ja samal ajal säilitada iseennast.
Kohtusime Sashaga ESN Tallinna kontoris, et rääkida tema tegevusest, rahvusvahelisest sõprusest, integratsioonist ja sellest, kuidas leida uus pere uues riigis. Alguses tahtsin Sasha käest teada saada tema esimestest päevadest Eestis, kultuurišokist, kui kiiresti ta siin koduselt tundis end ja kuidas tema integratsioon toimus.
Milline oli sinu esimene päev Eestis? Mis sulle kõige rohkem meelde jäi?
Imeliselt hästi mäletan oma esimesi päevi Eestis. Ma tulin siia koos vanaisaga — ta aitas kolida ja transportida asju ühiselamusse. Esimesel päeval puhkasime rohkem, sest meil oli väga pikk, peaaegu 20-tunnine sõit Poolast. Teisel päeval jalutasime palju. Mind üllatas, kui ilus on Tallinna vanalinn. Ma ei osanud seda oodata ja olin üldiselt meeldivalt üllatunud, sest enne kolimist teadsin Eestist väga vähe. Jalutasime mööda tänavaid, läksime mere äärde ja päeva lõpetuseks tõusime Oleviste kiriku vaateplatvormile.
Kas esimestel kuudel esines mõnda kultuurišokki? Kui jah, millist?
See ei olnud minu esimene välismaale kolimine, nii et põhimõtteliselt olin enamikuks raskustest valmis. Kultuurišoki kohta ma ei ütleks, et see oleks olnud tugev. Kõik osutus üsna sarnaseks: toidud, mentaliteet, plus-minus isegi ajalooline mälu, mis meenutab Ukraina oma. Ma leidsin rahulikult supermarketitest samu toiduaineid, mida kodus sõin. Lisaks räägib Eestis paljud inimesed vene keelt ja hästi inglise keelt — see tegi kohanemise palju lihtsamaks. Keelebarjääri kohalikega ei olnud: näiteks apteegis sain rääkida vene või inglise keeles ja mind mõistetakse.
Kui kiiresti tundsid end selle ühiskonna osana ja mis sind selles aitas?
Tegelikult väga kiiresti, isegi kiiremini, kui ma arvasin. Mäletan täpselt üht olukorda: olime sõbraga kuskil peol. See oli oktoobris ja ma ütlesin: „Ma juba tunnen end siin nagu kodus.“ Kuigi näiteks USA-s võttis selleks palju rohkem aega, Austrias samuti — vähemalt kolm kuud. Aga siin läks kõik kuidagi kohe.
Ma arvan, et põhjus on selles, et kultuur on üsna sarnane. Lisaks leidsin väga kiiresti sõpru; kuna olin juba harjunud rahvusvahelises keskkonnas elama, oli mul lihtne sõbruneda vahetustudengitega, kes tulid Tallinnasse. Me reisisime koos, jalutasime õhtuti. See aitas väga —
Ma arvan, et põhjus on selles, et kultuur on üsna sarnane. Lisaks leidsin väga kiiresti sõpru; kuna olin juba harjunud rahvusvahelises keskkonnas elama, oli mul lihtne sõbruneda vahetustudengitega, kes tulid Tallinnasse. Me reisisime koos, jalutasime õhtuti. See aitas väga —
me kõik olime sarnases olukorras: uus linn, uus kultuur. See toetas meid väga ja ei lasknud meelel langeda.
Suur pluss Eesti juures on see, et siin pole bürokraatiat — kõik saab teha veebis. Mul polnud dokumentidega mingeid stressihetki: lihtsalt vajutasid nuppe — ja valmis.
Kaotasin kaks korda oma ID-kaardi ja mõlemal korral taastati see nelja päevaga. Ma lihtsalt armastan seda.
Mida tähendab sinu jaoks sõna „integratsioon“?
Ma arvan, et integratsioon tähendab seda, kui tunned, et kuulud sellesse linna, kohta, riiki, kui tunned end osana millestki. Sa tahad siin elada, tunned end oma inimesena, justkui kodus. Teatud mõttes patriotism, kui sa oled uhke riigi üle, kus elad. Mulle tundus, et ma tundsin seda eriti tugevalt Laulupeol. Ma olin uhke, et elan nii toredas riigis, imeliste inimeste keskel, rikkaliku kultuuri ja kaunite traditsioonidega.
Ma sõitsin tihti esindama Eestit erinevatele tudengikonverentsidele välismaal.
Ma sõitsin tihti esindama Eestit erinevatele tudengikonverentsidele välismaal.
Jah, ma pean end ukrainlaseks ja ma esindan alati uhkusega oma kodumaad. Aga samal ajal olen rõõmus ja uhke, et saan esindada ka Eestit.
Enne intervjuud ütles Sasha, et talle meeldib meeletult ESN Tallinna kontori asukoht: see asub vanalinna keskmes, vaatega Raekoja platsile ja Toompeale. Tänavalt kostusid hääled kümnetelt turistidelt erinevatest riikidest. Ma märkasin, kuidas see koht ideaalselt peegeldab meie vestluse teemat — rahvusvaheline keskkond ja see, kuidas ühendada inimesi eri riikidest ja kultuuridest.
Ma otsustasin küsida Sashalt, kuidas on muutunud tema enda identiteeditunne pärast kolimist, eesti keele õppimisest, sõprade leidmisest ning harjumustest, mida ta Ukrainast kaasa tõi.
Kuidas muutus sinu identiteet pärast kolimist? Ja kas tunned, et Eesti tõttu näed maailma laiemalt?
See protsess algas mul juba siis, kui ma esimest korda vahetustudengina Ameerikasse läksin. Aga seal, mulle tundub, identifitseerisin end rohkem just ukrainlaseks. Ma ei saa öelda, et seal tundsin end nii „oma inimesena“ nagu siin, Eestis.
Ma armastan oma kodumaad ja mul on seal pere. Aga siin tunnen end samuti kodus, sest just siin hakkasin nullist oma elu üles ehitama. Eesti on saanud suureks osaks minust. Näiteks kui ma kohtun kellegagi välismaal ja küsitakse: „Kust sa pärit oled?“, siis ma ütlen, et olen pärit Ukrainast, aga elan Eestis. Võib-olla ma üldse positsioneerin end kui „rahvusvaheline inimene“, sest olen juba neljas riigis elanud. Ja muidugi jääb osa minust igaveseks igasse neist riikidest.
Ma armastan oma kodumaad ja mul on seal pere. Aga siin tunnen end samuti kodus, sest just siin hakkasin nullist oma elu üles ehitama. Eesti on saanud suureks osaks minust. Näiteks kui ma kohtun kellegagi välismaal ja küsitakse: „Kust sa pärit oled?“, siis ma ütlen, et olen pärit Ukrainast, aga elan Eestis. Võib-olla ma üldse positsioneerin end kui „rahvusvaheline inimene“, sest olen juba neljas riigis elanud. Ja muidugi jääb osa minust igaveseks igasse neist riikidest.
Kuidas sa hakkasid eesti keelt õppima ja milliste raskustega oled kokku puutunud?
Ma hakkasin eesti keelt õppima raskustega. Ma arvan, et peamine raskus on selles, et Eestis on võimalik hakkama saada ka ilma keelt oskamata: saab rääkida inglise või vene keeles. Ja see on samal ajal nii pluss kui miinus — pluss sellepärast, et mugav, aga miinus motivatsiooni jaoks eesti keelt õppida.
Ma õpin keelt ülikoolis. Praegu töötan ja vahel tuleb teenindada inimesi eesti keeles — see on raske. Seetõttu püüan võtta ka lisakursuseid. Raske on ka sellepärast, et eesti keel ei sarnane üldse teistele keeltele. Varem olen õppinud saksa ja poola keelt. Saksa keel sarnaneb natuke inglise keelega, poola keel minu emakeelse ukraina keelega, nii et nende õppimine oli lihtsam. Aga eesti keel on täiesti erinev.
Ma olen rõõmus, et praegu töötan teenindussektoris, sest see aitab tõesti: ma suhtlen emakeelsete kõnelejatega, kuulan ära fraase, harjutan. Hiljuti hakkasin kuulama eesti keelseid laule. Ma saan praegu vähe aru, aga vähemalt mõned sõnad püüan kontekstist kinni.
Ma õpin keelt ülikoolis. Praegu töötan ja vahel tuleb teenindada inimesi eesti keeles — see on raske. Seetõttu püüan võtta ka lisakursuseid. Raske on ka sellepärast, et eesti keel ei sarnane üldse teistele keeltele. Varem olen õppinud saksa ja poola keelt. Saksa keel sarnaneb natuke inglise keelega, poola keel minu emakeelse ukraina keelega, nii et nende õppimine oli lihtsam. Aga eesti keel on täiesti erinev.
Ma olen rõõmus, et praegu töötan teenindussektoris, sest see aitab tõesti: ma suhtlen emakeelsete kõnelejatega, kuulan ära fraase, harjutan. Hiljuti hakkasin kuulama eesti keelseid laule. Ma saan praegu vähe aru, aga vähemalt mõned sõnad püüan kontekstist kinni.
Üldiselt tundub, et ma alles hakkan ronima sellele „mäele“.
Kas sul on olnud olukordi, kus keeleõpe aitas sul sõpru leida?
Kui ma läksin Austriasse Erasmuse programmiga, siis tead ilmselt sellist asja nagu buddy programme; see on programm, kus saad endale „sõbra“ vahetusõppe ajal: esitad avalduse ja süsteem leiab sulle inimese, kellel on sarnased huvid, kogemused või keeleoskus. Siis „matchitakse“ teid, te vahetate kontakte ja hakkate suhtlema. See on inimene, kes saab aidata lennujaamas kohtuda, juhatada, kust toidukaupu osta, kuhu minna või lihtsalt kutsuda kohvile ja näidata linna.
Kui ma kolisin Viini, oli mul väga vahva buddy. Me suhtleme temaga siiani. Süsteem matchis meid ainult sellepärast, et tema õppis eesti keelt lihtsalt hobina.
Kui ma kolisin Viini, oli mul väga vahva buddy. Me suhtleme temaga siiani. Süsteem matchis meid ainult sellepärast, et tema õppis eesti keelt lihtsalt hobina.
Ma arvan, et ma pisut pettusin teda: ta arvas, et ma räägin vabalt eesti keelt ja saame keelt harjutada, aga ma alles alustasin selle õppimist.
Kuigi ma pole Viinis juba pool aastat elanud, hoiame siiski kontakti. Tekkinud on väga lahe sõprus — lihtsalt huvitava kokkusattumuse tõttu, et me mõlemad õppisime eesti keelt.
Kas on ukrainakeelseid sõnu või harjumusi, mida sa Eestisse kaasa tõid, siin kasutad ja teistega jagad?
Ma olen juba kaua elanud rahvusvahelises keskkonnas, nii et sellised olukorrad on minu jaoks üsna tavalised ja välismaalastega ma eriti ei pane neid tähele. Mõnikord on see isegi rohkem märgatav ukrainakeelses keeles. Ma olen pärit Ida-Tsentria Ukraina piirkonnast, aga minu naaber ühiselamus on põhjast. Ja vahel tekivad meil sõnades arusaamatused. Näiteks valan meile lõunaks suppi ja küsin: „Kui mitu kulbitäit sa soovid?“ Ta ei saa aru. Ma näitan kulpi ja ütlen uuesti: „Kui mitu kulbitäit sa soovid?“ Aga tema ütleb, et nemad nimetavad seda „kovshik“.
Mis puudutab harjumusi — on üks väga huvitav, mida välismaalased tavaliselt ei mõista: see on „istume tee äärde“. Meie jaoks on see loomulik, aga nende jaoks tundub see veider ja naljakas.
Osa meie vestlusest pühendasin ESN-ile — organisatsioonile, mis on mänginud Sashale olulist rolli. Mulle oli huvitav teada saada, kuidas ta sai osa meeskonnast, mis teda selles töös inspireerib, kuidas ESNi kaudu Eesti maailmas rohkem nähtavaks saab ning mida välismaal õppivad tudengid kodumaale tagasi minnes endaga kaasa viivad.
Kuidas sa sattusid ESN Tallinna organisatsiooni ja mis on sinu jaoks selles töös kõige olulisem?
Ma sattusin sinna täiesti loogiliselt ja loomulikult. Tulin ESN-i, sest tahtsin inimesi tundma õppida ja sõpru leida. Ma käisin ka üritustel ja jälgisin vabatahtlike meeskonda. Mõtlesin: „Issand, kui lahedad nad kõik on, kui väga ma tahan nende osa olla.“
Alguses muretsesin, et mind ei võeta vastu. Ühe ja poole aasta pärast sain ESN Tallinna presidendiks. Kõik klappis.
Minu jaoks on kõige olulisem kogukond — need inimesed, pere, toetus ja sõprus. Ma näen organisatsiooni potentsiaali ja seda, kui palju saab veel arendada. ESN võib mängida olulist rolli tudengite elus, kes tulevad Tallinna õppima — neid on umbes 500 igal semestril. Ma tean, milliseid raskusi nad võivad kogeda, eriti kui nad pole varem kodust eemal elanud. Ja kui on olemas inimesed, kes on valmis toetama, aitama integratsioonis või lihtsalt looma mälestusi ja elamusi kogu eluks — see on väga väärtuslik.
Veelgi enam inspireerib ESNi globaalne võrgustik — see on umbes 45 riigis ja jätkab kasvu. Eriti on see märgatav konverentsidel, kus koguneb tuhandeid inimesi, kõik on organisatsiooni vaimust laetud. Igalühel on oma lugu, oma taust, aga kõiki ühendab üks eesmärk ja üks idee.
Veelgi enam inspireerib ESNi globaalne võrgustik — see on umbes 45 riigis ja jätkab kasvu. Eriti on see märgatav konverentsidel, kus koguneb tuhandeid inimesi, kõik on organisatsiooni vaimust laetud. Igalühel on oma lugu, oma taust, aga kõiki ühendab üks eesmärk ja üks idee.
Kõik usuvad, et nad saavad midagi muuta, ja see on uskumatult motiveeriv. Inimesed siin on loovad, positiivsed, neile ei ole kõik ükskõik — nad töötavad selle nimel, et maailm paremaks muuta.
Kas sul on mõni konkreetne lugu või olukord, mis sind töö käigus eriti inspireeris?
Jah, see oli üks eredamaid hetki minu elus, ilma liialduseta. See oli „Erasmus Generation“ kohtumine Anconas, Itaalias, selle aasta aprillis. See on suurim tudengikonverents Euroopas — üle 1000 osaleja. Konverentsil toimus konkurss „Erasmus-sihtkoht aastaks“ — parim koht Erasmus-tudengitele 2025. aastal. Ma juhtisin kampaaniat Tallinna kandidaadiks sellesse nomineerimisse.
See oli pikk protsess — novembrist aprillini. Me töötasime projekti kallal kogu meeskonnaga, koostasime taotlusi, tegime reklaami, rääkisime linnast ja ülikoolidest tulevastele tudengitele ja noortele. See oli minu esimene kogemus sellise suure publiku ees esinemisel — hiiglaslikus teatris, suurel laval. Alguses olin närvis, aga kui vaatasin osalejaid ja sain aru, et kõik on minu sõbrad, me oleme üks pere, kadus närvilisus.
See oli pikk protsess — novembrist aprillini. Me töötasime projekti kallal kogu meeskonnaga, koostasime taotlusi, tegime reklaami, rääkisime linnast ja ülikoolidest tulevastele tudengitele ja noortele. See oli minu esimene kogemus sellise suure publiku ees esinemisel — hiiglaslikus teatris, suurel laval. Alguses olin närvis, aga kui vaatasin osalejaid ja sain aru, et kõik on minu sõbrad, me oleme üks pere, kadus närvilisus.
Ma kukutasin ka mikrofoni maha, me kõik naersime ja ma enam üldse ei närveerinud.
Pärast minu esinemist ja taotluse läbivaatamist saavutas Tallinn kolmanda koha. Kogu ülejäänud päeva tulid inimesed minu juurde, ütlesid, kui äge see oli, ja kiitsid mind. See oli uskumatult motiveeriv ja inspireeriv — ma tundsin end sõna otseses mõttes „on top of the world“.
Kas sa tunned, et sinu tegevus ESN-is aitab Eesti rahvusvahelisel areenil nähtavamaks teha?
Jah, absoluutselt. Ma räägin palju Eestist, sest minu iseseisev täiskasvanuelu algas siin, ja mulle tundub, et ma tean, kuidas Tallinn ja Eesti toimivad, isegi rohkem kui seda, kuidas elatakse Ukrainas.
See riik meeldib mulle uskumatult, ma olen õnnelik, et siin elan, ja tahan sellest teistele rääkida. Ma tahan, et noored inimesed tuleksid siia ja teaksid, et selline riik olemas on, sest mulle tundub, et Eesti on väga alahinnatud. Tallinn on äge linn ja sellest kuuleb vähe. Kõik teavad Poolast või Saksamaast, aga Eestist on tavaliselt vähe infot.
See riik meeldib mulle uskumatult, ma olen õnnelik, et siin elan, ja tahan sellest teistele rääkida. Ma tahan, et noored inimesed tuleksid siia ja teaksid, et selline riik olemas on, sest mulle tundub, et Eesti on väga alahinnatud. Tallinn on äge linn ja sellest kuuleb vähe. Kõik teavad Poolast või Saksamaast, aga Eestist on tavaliselt vähe infot.
Kuidas sa arvad, mida välismaal õppivad tudengid Eestist kaasa viivad peale diplomi?
Kindlasti armastuse kohukeste vastu — see on sajaprotsendiline.
Mulle tundub, et kõik, kes on veetnud vähemalt natuke aega Eestis, on lihtsalt sellesse riiki armunud. Nad tulevad minimaalse ootusega ja avastavad hiljem tõelise aarde. Mul on hea sõber Portugalis, ta on sõitnud pool maailma läbi, aga samas saanud tõeliseks Eesti fänniks: kannab pidevalt T-särki kirjaga Eesti, räägib kõigile riigist ja tuleb regulaarselt tagasi. Teised noored, kes tulevad siia Erasmuse programmiga, ütlevad samuti:
„Jään veel pooleks aastaks, siis veel pooleks aastaks, võib-olla isegi aastaks.“ Ja lõpuks jäävad nad siia juba viis aastat.
Tudengid viivad endaga kaasa ka armastuse isikliku ruumi vastu. Tegelikult olen ma juba harjunud ja hindan seda väga. Näiteks bussis, kui istud üksi, ei istu keegi sinu kõrvale, keegi ei puutu sind ega alusta vestlust.
Vestluse lõpus küsisin Sashalt, milliste stereotüüpidega välismaalased Eestis kõige sagedamini kokku puutuvad; mida Eesti elanikud peaksid neist teadma ja vastupidi — mida on uustulnukatel oluline mõista riigi kohta. Samuti esitasin mõned isiklikud küsimused: milline traditsioon on talle kõige tähtsam ja millise sõna või kujundiga ta kirjeldaks Eestit. Lõpetasime intervjuu lühikese kolme küsimusega blitziga.
Milliseid stereotüüpe välismaalaste kohta Eestis oled sa kõige sagedamini kuulnud või millega ise kokku puutunud? Ja mis aitab neid stereotüüpe ümber lükata?
Mulle tundub, et igas riigis juhtub, et kohalikud ütlevad: „Issand, tulid siia, võtavad meie töökohad, elavad meie maksude eest jne.“ Need on need laused.
Aga teisest küljest — kuidas on lood konkurentsivõimega?
Aga teisest küljest — kuidas on lood konkurentsivõimega?
Kui ma olen inimene piisava kogemuse ja oskustega, kui ma pingutan, et integreeruda riiki, kui ma töötan selle nimel, et parandada sotsiaalset valdkonda, panustan reaalselt, et inimestel oleks siin mugavam elada, kui ma aitan kaasa sellele, et rahvusvahelised tudengid tuleksid ja tooksid oma teadmisi, ressursse Eestisse, miks ma ei vääriks siin elamist?
Mida sa sooviksid, et eestlased teaksid uustulnukate kohta ja vastupidi — mida välismaalastel oleks oluline mõista Eestist, et siin mugavalt elada?
Kui sa tuled siia ja oled uus, on sinu ülesanne sulanduda keskkonda.
See ei ole nende inimeste ülesanne, kes siin juba elavad, kohanduda sinu ja sinu kapriiside järgi. Sa pead seda mõistma, eriti kultuurilises mõttes, ja austama seda, mis oli enne sind.
Mis puutub sellesse, mida ma sooviksin, et eestlased teaksid välismaalaste kohta — see võib kõlada vastuoluliselt, aga see, mida inimesed teistest riikidest kaasa toovad, ei ole alati halb. Nad võivad tuua midagi uut, lahedat, huvitavat, mida oleks tore üle võtta. Ma sooviksin, et eestlased oleksid avatumad ja et oleks vähem eelarvamusi.
Välismaalased rikastavad kohalikku kultuuri, eriti noori. Nad toovad värskeid ideid, neil ei ole veel piire, eelarvamusi ega stereotüüpe. Noored on avatumad ja meil on oluline seda kogemust jagada, et võtta parimad asjad teistest riikidest ja ellu viia siin.
Kohalikud peaksid nägema selles kasu ja pidama seda võimaluseks.
Kas Eestis on mõni püha või traditsioon, mis nende aastate jooksul on sulle eriti tähtsaks või isiklikuks saanud?
Mulle meeldis väga Laulupidu — see oli lihtsalt uskumatult äge. Ma ütlesin oma eesti sõbrannadele: „Teil on nii ilus rahvas! Kui õnnelikud te kõik olete!“ Te tähistate
ja teil toimub paraad, kuid mitte tankide ja sõjatehnika, mitte sõduritega, vaid laste, noorte, vanemate ja vanavanemate osalusel rahvariietes, kes laulavad, kannavad pille, lippe ja vappe.
Väikesed linnad ja isegi täiesti väikesed külad osalevad, inimesed plaksutavad. Kõik see toimub nii rõõmu ja uhkusega — see oli väga muljetavaldav. Kahetsen, et ma finaalkontserdile ei läinud. Sel päeval sadas vihma, ma olin märg ja külmunud, aga inimesed seisid ja kuulasid, tulid vihmakeepides, et olla osa sellest pidustusest.
Kui peaksid kirjeldama Eestit ühe sõna või kujundiga, milline see sinu jaoks oleks?
Mulle tuli kohe pähe pääsuke. Mulle tundub, et see on väike, aga vaba lind, kes suudab saavutada suuri kõrgusi. Nii on ka Eesti —
väike, aga kiiresti arenev riik keerulise ajalooga.
Ukrainlase vaatenurgast mõistan ma seda väga hästi ja vaatan sellele imetlusega.
Lemmik Eesti toit?
Kohuke.
Toit Eestis, mis seostub sinu jaoks kõige rohkem Ukrainaga?
Must leib. Ja kui lisada veel ukraina seapekk — siis on lausa super!
Koht Tallinnas, kuhu sa viiksid esimesena näiteks sõbrad või välismaalased, kes siia esimest korda tulid?
Vanalinn — number üks. Siis Telliskivi piirkond. Mingil põhjusel viin kõik alati Linnahaali, aga see ei meeldi kellelegi. Samuti rannad — Stroomi või Pirita. Ja muidugi Kadrioru park.
Danila (tema/temat) on fotograaf ja algaja ajakirjanik. Mustvalgete kaadrite armastaja ning Perspectives 2 projekti liige, kes töötab kultuurilise identiteedi ja enesemääratluse teemadega. Oma töös uurib ta, kuidas visuaalsed pildid võivad peegeldada inimese sisemaailma ja tema seost ümbritseva maailmaga.
______________
See material on osa PERSPECTIVES 2 projektist – sõltumatu, konstruktiise ja paljutõotava ajakirjanduse uus suund. Projekti rahastab Euroopa Liit. Tekstis väljendatud arvamused ja seisukohad on autori(te) omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või Euroopa Hariduse ja Kultuuri Täitevasutuse (EACEA) vaateid või seisukohti. Euroopa Liit ja EACEA ei võta nende eest vastutust.
See material on osa PERSPECTIVES 2 projektist – sõltumatu, konstruktiise ja paljutõotava ajakirjanduse uus suund. Projekti rahastab Euroopa Liit. Tekstis väljendatud arvamused ja seisukohad on autori(te) omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või Euroopa Hariduse ja Kultuuri Täitevasutuse (EACEA) vaateid või seisukohti. Euroopa Liit ja EACEA ei võta nende eest vastutust.
